i'm not a complete idiot - some parts are missing

lase kasvõi kuul pähe noh! ma oskan möliseda, vaileda, karjuda, sõimata - see tuleb suurepäraselt välja, aga vot kui on vaja inimestele normaalset muljet jätta, kui kõik jäävad vait ja kuulavad ainult mind, hakkan ma kiiresti rääkima, niiet keegi aru ei saa, asju kordama, pikalt seletama, sõnu unustama; ja siis jääbki minust idiootlik mulje, kuigi tegelikult ma pole üldse idioot. vähemalt ma loodan :D homme saan teise võimaluse, üritan oma debiilsuse taset kontrolli all hoida ja jätan neile parima mulje!

täna oli tappev päev, mis siis, et ühte trenni polnud, -20 oli ikkagi ja boost oli ka täitsa jääs. peale kooli käisin vabalaval, jälle üks mõnus õhtu toredate ja andekate inimestega. ma tahaks ka osata kirjutada luuletusi või siis selliseid ilusaid sügavaid mõtteid, aga ma ei oska. jääb üle lihtsalt teiste annete imetlemine. poole vabalava pealt läksin trenni, kus õppisime uut kava ja see võttis tõesti läbi. sammud olid suhteliselt rasked ja lõpuks ma isegi ei üritanud enam õppida, sest olin kaotanud kogu usu endasse. üldse ma annan viimasel ajal VÄGA kergelt alla. peaks ennast kokku võtma, huh ? see polegi nii lihtne tegelikult... trenni lõpuks olin näost nii punane, et ehmusin ära, kui peeglisse vaatasin. loodan, et homme on mul rohkem energiat! :)

okei, mulle öeldi hiljuti, et mu blogi on masendav, nii ma siis topin siia ühe suure ilusa britney naeratuse ↓

suur kurblik ploom

kui miski ei suuda mind naerma ajada, siis tema teeb seda kogu aeg !

totaalne lemmik

nii lihtne see oligi ! ma lihtsalt istusin oma toas ja nähvasin iga ema katse peale mind lohutada, kui lõpuks minu nähvamistuju ära läks ja emme küsis miks ma ei räägi talle oma muredest. nojah, tõtt-öelda ma pole seda juba ammu teinud, sest olen harjunud, et ta enamasti ei mõista mind ja need on sellised probleemid ka, mille puhul ta väga ei oska aidata. lõpuks ta ütles, et ma võiksin ikkagi rääkida ja et ta üritab mõista. no ma siis rääkisingi.. ja nii imelik kui see ka pole, emme leidis mu probleemidele lahenduse. isegi kui ma ütlesin, et ma ei oska tantsida, lause 'viimasest trennist on lihtsalt väga palju aega möödas, sa pole ammu harjutanud' (mida ma olen endale juba 100 korda öelnud) tuli ema suust nii veenvalt, et ma jäin uskuma ja tuju muutus kohe paremaks. järeldus: ära kunagi alahinda oma emmet. praegu mängib mul Owl City - Fireflies, loodan, et ma selle juurde ka jäängi :)

olge vahvad!

isegi siis, kui on ääretult nõme olla, kui tunned, et ei jaksa enam, ei suuda, tunned, et maailm on kokku varisemas nagu pappkarp, ei tohi kaotada sihti. kui astud teelt kõrvale, uitad kusagil ringi, kaotad selle sihi ja seda on raske uuesti leida. jah, sa tahaksid teki alla pugeda, tahaksid ennast tühjaks nutta, tahaksid endasse tõmbuda, et mitte näha neid õelaid inimesi, et mitte meelde tuletada neid olukordi, neid öeldud sõnu... kuid see ei ole lahendus. sa pead leidma endas võimu öelda halbadele mõtetele & asjadele EI. et nad tuleksid su teelt ära, et saaksid rahulikult hingata, et nad ei rõhuks enam. sest need mõtted murravadki. nad murravad su pooleks nagu puuoksa, ja need kes murduvad, need on kaotajad. nende jaoks on mäng läbi. ja tihtipeale kaotajatest ei tehta välja, nende tunnetest ei hoolita, nendega ei arvestata. ainult need, kes teavad, mida tahavad teha ja saavutada, ainult need jätkavad mängu. naudi seda, mis on olemas ja ära lase teistel sind mõjutada, sest elu on mäng, sa ei taha ju kaotajaks jääda?

need olid kaks parimat päeva selle uue aasta jooksul, nii et võin julgelt väita, et aasta algas väga lõbusalt ! esmaspäeval läksin Mammu poole; seal käisime kelgutamas (õudsalt lahe oli seda üle pika aja teha) ja jalutasime niisama mere ääres. Ma armusin sellesse kohta, seal on meeletult ilus. Kahetsesin oma kalamälu - jätsin digika koju. Õhtu poole istusime sooja teki all ja vaatasime Mr.Beani puhkust. Ma olen seda juba mitu korda näinud, aga sellest filmist ei tüdine ära, mind ajavad Beani lollused ja näoilmed ALATI naerma. Natuke hiljem vaatasime veel Michael Jacksoni lugu ja hakkasime juba magama sättima. Siis tuli jututuju ning me rääkisime umbes kella neljani hommikul. Ime, et mu keel otsast ära ei tulnud. Järgmisel päeval, ehk siis eile, pidime vara ärkama, et ikka kella üheks kooli jõuda. Me nimelt filmisime videot. Väga lõbus oli meikida, kitleid selga proovida, lamada kuskil külmal põrandal lina all... Ahjaa, meik.. see on eraldi story. Meil ei olnud punast huulepulka ning me olime jube targad, värvisime guašiga :) lõpuks hakkas see ära tulema, nii et me pidime kogu aeg jooksma peegli juurde ja üle värvima. Reena tegi pilte kogu sellest värgist, siis saate näha. Seal võtteplatsil on nii äge olla, prožektorid paistavad sinu peale, kõik jooksevad ringi, vaatavad kuidas oleks parem midagi teha jne. Tunned ennast mingi staarina :D Tegelikult ma ootan juba seda videot, see võib päris naljakas tulla. Filmimine lõppes kell 10 ja umbes kolmveerand 11 olin kodus, täiesti surmväsinud. Päeva jooksul olin söönud 2 võileiba ja mäki friikaid. Öösel nägin imelikke unenägusid, kuidas mingi mees pesi ennast välibasseinis ja lõpuks hakkas mind taga ka ajama. olge lahedad.

seda ka, et ma kavatsen kellegi õue tirida ja lumehange visata, sest lumi hakkas mulle lõpuks meeldima (vist). niiet hoidke alt