vaatamata sellele, et vaheaeg oli äärmiselt sisukas ja üpriski põnev, möödus see täitsa mõistliku kiirusega. muidugi ma puhkaks heameelega veel nädalakese, aga see sisaldaks palju arvutit, telekat ja sööki. böö.
eile käisin Baltic Sessionil, mis oli kohati ikka pääris kaka ja tekitas tahtmise ära minna. aga olin siiski ilusti lõpuni ja vaatasin ära selle show, millega said hakkama saksa tantsijad. megaübercoool.
täna jõudsin lõpuks juuksurisse, kus pidin loovutama lausa VIIS sentimeetrit oma juuste pikkusest ja nüüd on nad kuidagi nii lühiksed. aga nagunii olen jälle ainus, kes seda tähele paneb :D
okei, aitab mõttetust lobast, peaks hakkama magama sättima ja uuesti koolirežiimiga harjuma hakkama. nagu mul oleks esimesel veerandil mingi režiim olnud... 
aga parem hilja, kui mitte kunagi.

mind soojendab mõte, et juba üsna varsti on käes jõulud ja siis saame küünlaid põletada, piparkooke küpsetada, jõuluvanale kirju kirjutada ja teineteisele armsaid sõnu öelda. imetore aeg, kas pole?

ilusat algavat koolinädalat kõigile! :)

viimased kaks kuud olen hädaldanud kui vähe aega mul on ja kuidas tahaks natukenegi puhata ning mis ma nüüd tegin? läksin veel ühte trenni! ise ka imestan kuidas saab nii tark olla :)) 

homme tantsime 4 tundi järjest, have to survive! 

don't look at what he is not, look at what he is

tegelikult juba varem olen mõelnud selle peale, lihtsalt täna tuli uuesti meelde. see on nii nõme, et me otsustame inimeste üle välimuse järgi. jah, see on vana teema, aga ikkagi keegi väga ei pinguta selle nimel, et otsida ja hinnata sisemist ilu, ikka ja jälle on esimene mõte "appi, ta on nagu ufo ju".. mul on väga vastik tunne südames, kui keegi mitte just kõige veetlevama välimusega räägib minuga nii siiralt ja heatahtlikult ning mina vastan midagi napisõnalist, sest mul on natuke piinlik oma sõprade ees. ja nüüd tekib küsimus: miks mul piinlik on? mis vahet sel on milline see inimene välja näeb? tal on käed-jalad olemas, kümme sõrme, kaks silma, kaks kõrva. ta vajab ka kedagi.
ma püüan õppida suhtuda inimestesse eelarvamusteta ja anda vastu sama palju kui nemad mullegi.
tahan, et ka teie üritaksite koos minuga.

minu nädalavahetuse söömismaraton jätkub, täiesti kohutav. keegi võiks külmkapi ära röövida. 

muidu olen metsikult väsinud, tahan MAGADA. koolist on ka totaalselt kopp ees ja vaheaeg ei tõota tulla hea, seega seda ka nagu väga ei oota.

suht jama, aga elame üle. 

alati on häirinud ja häirib siiamaani inimeste enesekesksus, kui neid ei huvitagi mis sinu elus toimub, nad aina jahuvad oma tegemistest. vahel on muidugi hetki, kui ka sina saad midagi öelda, kuid see kuulatakse lihtsalt tuima näoga ära ja hakatakse uuesti oma eluga pihta.

palun tehke silmad lahti, te ei ole ainukesed, kellel midagi öelda on. 

sõprus lagunebki selle tõttu. 

falling in love with my life, with this world

kapi peal põleb vanilliküünal, tuba täidab Yiruma - River flows in you ja laual on Milka šokolaad.
mul lihtsalt ei ole õigust millegi üle kurta. ega ei teki soovi ka :)

i know it's over and it never really began but in my heart it was so real

  Kesklinn on õhtuti väga ilus, eriti reedeti, siis liigub seal palju rahvast. kõik on juba nädalavahetuse lainel, hoiavad käest kinni, naudivad õhkkonda. kell on 20.43 ja mina kõnnin mööda Vabaduse väljakut bussipeatuse suunas. küsin endalt, miks? miks mul ei ole plaane selleks õhtuks? miks jalutan üksinda, seltsiliseks ainult muusika? kas jään millestki ilma? kas veedan liiga palju aega oma maailmas ja ajas, nii et see päriselu tormab minust mööda? sisendan endale, et mul on ükskõik. las olla nii.
  terve septembri olen oodanud aega, et saaks tatsata kollaste-punaste lehtede keskel neid samalajal jalgadega eemale lükates. täna otustasingi veidike kauemaks välja jääda, peas keerles väga palju mõtteid, tunne oli kuidagi.. tõeline. tundsin, et nagu hakkaks tasapisi ümbrust avastama. hakkan nägema seda, mida varem pole märganud. tunnen rõõmu sellest, millest varem poleks osanud. aina enam hakkab elu filmiga sarnanema. seda ma ju olengi tahtnud, sest seal, teisel pool ekraani on kõik alati hubasemana tundunud.
  viimasel ajal mind painab mõte, et kõik, mis minu ümber toimub on ajutine. tundub, et miski ei kesta kaua, olen valmis kõikvõimalikeks ootamatusteks. ma ei saa aru millest see tuleb. ma kardan lõppu, kuigi alguski pole veel kätte jõudnud. kõige rohkem kardan sõprade pärast, mul on tunne, et mõned kavatsevad lähiajal mu elust jalga lasta.
appi, no kuidas saab olla nii ebakindel?

kogu see meeletu kiirustamine ja väsimus on minu režiimi täiesti segi paisanud, niisiis ma otsustasin rahulikult võtta. selle otsuse tõttu olen nüüd sunnitud elama kohvi ja energiajookide peal, sest magamiseks jääb healjuhul 5 tundi. ega just kõige mõnusam olek ei ole, aga mis teha, see-eest saab mu idiootne perfektisonismi-maania rahuldatud.

  minu tujud on nagu minu tujud ikka - väga ebapüsivad ja muutuvad iga tunni aja tagant. siiani on ilusaim päev olnud reede, kõik oli lihtsalt nii perfect, et ma ei suutnud seda üldse uskuda.

  eile sain ühe imelise elamuse võrra rikkamaks. nimelt käisin mitme toreda inimesega balletti vaatamas. ütlen ausalt, etenduse mõte oli minu jaoks raskesti arusaadav, kuid jäin ilma selletagi täitsa rahule. pean mainima, et isegi istudes kusagil lae all, mitme-mitme meetri kõrgusel lavast nägin ma ühe baleriini roideid. oleks tahtnud talle burksi välja teha.. 

  aga jah, üldiselt on kõik okei. loodan, et teil samuti. 

  pidage vastu!