the sad part is that i don't even care anymore

meil kõigil on olukordi, kus ütleme "ei, minuga seda küll ei juhtu". paljudel läheb hästi, kuid mõned meist siiski avastavad end paari aasta pärast samas seisundis. ma ütlesin ka midagi sarnast ja olin vägagi enesekindel. läks aga natuke viltu.
ei tea kas natuke, vast ikka rohkem.

mul ei ole viitsimist lahata seda neetud olukorda, sest mida rohkem ma mõtlen, seda keerulisemaks kõik läheb. mu käed ei jaksa enam kinni hoida.
ja ei tea kas oleks üldse mõtet?


esimest korda elus püüan sellest lihtsalt lahti lasta. iga päev sellest mööda vaadata. lihtsalt leppida ja edasi liikuda.

i can't tell if it's killing me or it's making me stronger

tekib tunne, nagu ma oleks pikalt jooksnud ja nüüd millegi otsa komistanud. kuhu ma ometi kiirustan? kõik asjad mööduvad minust märkamatult, sest mõtted on mujal. valed prioriteedid. idiootsed stereotüübid. massimõjutus. teadmatus.
tuleks aeg maha võtta ja osutada tähelepanu sellele, mis on seda nii kaua igatsenud, palunud. osutada tähelepanu sellele, mis tõesti väärib seda.
või äkki hoopiski kellele?

mitte.kunagi.enam

ma soovin rääkida oma imelisest tööpäevast. sellest tuleb pikk monoloog, aga mul on vaja ennast välja elada. tegemist oli Jäätisepeoga Lauluväljakul.

hommik oli üsna mõnus, ja seda seni, kuni trollis sõites helistas mulle töökaaslane ja küsis kus ma olen. ma siis vastasin talle targa näoga, et jõuan veerand 10 kohale, et mida ta tõmbleb. panin toru ära ja  avastasin, et kell oligi peaaegu 10. alles siis jõudis mulle kohale kui tainas ma olen. sain enda peale maruvihaseks. mind tabas mini-südameatakk, sest ma olen väga täpne inimene ja üldjuhul ei hiline mitte kuskile. ei salli ka inimesi kes seda teevad. igatahes, ma jooksin pisarates Solarise juurde ja võtsin mingi takso. sain 10 euroga Lauluväljakule. ma tean, et kesklinnas ongi kallid taksod ja blaablaa, aga ma olin õnnetu. milleks üldse tööle minna, kui juba poolel teel sinna osa palgast ära raisata? lohutasin end sellega, et vähemalt olen ma õigel ajal kohal ja mu närvid on korras. kohale jõudes vaatasin, et ohhoo, polnudki vaja kiirustada, ükski telk polnud veel päriselt püsti.
helistasin emale ja palusin psühholoogilist abi.

rahvas hakkas tulema ja esialgu oli kõik väga rõõmsameelne, päikseline ja tore. muudkui vahetasin pileteid jäätiste vastu, kuni kassas said piletid otsa. siis hakati külalistele labaseid paberilipikuid jagama. need ajasid mind ilgelt närvi, sest nad olid kõik nii erinevad ja koledad.

  ja siis tuli SEE.
  SEE, mis hämmastab mind ikka veel.
  inimeste ahnus.
teate, ma isegi ei oska kusagilt alustada, ma ahmin õhku. te peaksite nägema kuidas muutuvad inimeste näoilmed peale sõna TASUTA. alguses neid ei kotigi see jäätis, aga siis, kui saab tasuta, siis ükskõik kui sitt see poleks, ikka peab võtma, sest muidu peab ju maksma. nad tulevad ja tirivad külmiku kaane lahti, nad topivad oma käed sinna sisse ja vaatavad põlgliku pilguga jäätist oma näppude vahel. siis lähen mina närvi ja ütlen, et annan ISE jäätised, pole vaja rabeleda.
ja siis veel see mõttetu loterii. iga-pilet-võidab-aga-tee-nägu-et-sa-seda-ei-tea. vähe sellest, et nad tulevad ja saavad pileti eest jäätise, on neil ju õigus küsida loteriid ja sul on kohustus see neile anda. ja siis nad tulevad jälle oma sitaste kätega ja hakkavad näppe kaane vahele toppima ja vaatavad sind põlastusega, kui need sinna vahele kinni jäävad.
ja no mõnel jätkub jultumust käia iga 15 minuti tagant loteriid küsimas, sest ilmselgelt sai ta juba süsteemile pihta. issand, pole ju nädal aega söönud, nüüd saab! siis hakkad talle seletama, et ikka üks loteriipilet näkku ja siis ta vaatab suu lahti ila tilkumas ja küsib "kas siis ei saagi jäätist vää?". siis tahaks lihtsalt ennast vastu seina peksta.

ja lõpp! oo, see lõpp! me koristasime kõik ära, istusime autosse, olime valmis ruttu koju ära põgenema, kui mingi naine koputas autoaknale.
ta küsis jäätist.
ausalt, mul oli selline tunne, et ma võtan ühe jäätisekasti ja löön selle talle näkku kinni.

peab siiski tunnistama, et oli ka äärmiselt armsaid inimesi, kes tegid mu päeva paremaks. neile olen ma siiralt tänulik. kasvatatud olevusi leidub veel selles matslikus maailmas!

ma ei suuda ühtede ja samade inimestega kaua koos olla. see väsitab mind. liiga palju müra, liiga palju probleeme, liiga palju arvamusi, liiga palju mõtlematuid sõnu. lõpuks ma hakkan nägema inimeste vigu ja väsimusele lisandub ärritus. ma vajan aega enda jaoks, ma lihtsalt pean eemale saama ja omaette olema. ainult, et vahel läheb sellega pisut liiga kaua..

sellest on tegelikult kahju, sest paljud inimesed ei vääri minu halba tuju, minu nähvamist ja mossitamist. aga ma ei saa midagi teha. kui asjaolud sunnivad meid koos olema, kui me peame nii tihti nägema ja iga kord rõõmsalt "tere hommikust" ütlema. mul ei jätku energiat.

vahel on nii imelik rahutu tunne, peas jube palju mõtteid ning nad kõik otsivad endale õiget kohta. 

asjad, mis teevad olemise paremaks:

soe tekk, mille sisse ennast mässida

tass vanilliteed

Miisu kommid

paksud soojad sokid

kätekreem

mõni hea raamat

no niiii mõnus :)

eyyy, u know what it is - RANNA RANTŠO II

ÕMi kokkutulekul Toosikannus käidud. seda iseloomustavad põhiliselt head emotsioonid.. mõned asjad oleksid võinud teistmoodi olla, aga noh, selliseid on alati.
ma tõesti tundsin, et ühtsuses peitub jõud. nii palju kaasaelamist, nii palju kiljumist ja rõõmustamist! laulsime väga tublisti, tantsisime aga veelgi paremini. kaks ööd järjest täielikku väljaelamist, sest sees oli nii palju tundeid, nii palju jõudu, et laulda kõiki sõnu kaasa, et jalaga vastu maad taguda, et kätega ja peaga vehkida. see oli hullumeelne energia, mida peab kehaga tundma! leidsin endale parima tantsupartneri, kellega töötas täielik sünkroon ja keda mõistsin juba enne, kui jõudsime ennast liigutada.
meile esines ka selline vahva bänd nagu Merwis, kus olid tõeliselt kuumad kutid! üllataval kombel sattusin lava ette ja ma pean ütlema, et see oli vägev! imetlesin trummimängu, minu arust oli see geniaalne. ilmselgelt ei tea ma trummi mängimisest mitte midagi, aga see lihtsalt tundus mulle pöörasena, kuidas ta neid trumme peksis, kui võimas biit see oli. bassist oli niisama kena poiss, aga publikusse ta ei vaadanud eriti.. samal ajal tegi vokalist mulle silma ja ma tundsin ennast nagu filmis. säilitasin oma poker face'i, kuid sees oli imehea tunne.

eelmisel aastal lubasin ÕMi hümni sõnad pähe õppida ja sellel aastal kõigest väest kaasa laulda, osaliselt tehtud! sõnad on peas, aga kõigest väest ei jaksanud laulda, sest hääl oli juba viimasel päeval mind maha jätmas.

ma olen nii tänulik oma sõpradele, kes ei lubanud mul koju jääda ja kinnitasid, et see tuleb unustamatu. teil oli õigus.

no, i won't say goodbye

i promised to be myself as many times as i tried to be someone else

madal enesehinnang ei saagi kuskile tõusta, kui iga päev leidub inimesi, kes tahavad selle peal tallata. eriti veel siis, kui sina ise oled üks neist.

ei saa enam midagi aru ka. 

tahaks jälle vait olla.

it's so funny i forgot to laugh

me kõik teame inimesi, kes lähevad oma humoorika sarkasmiga liiale, kes loobivad solvanguid sildiga "nali". no ei ole naljakas.
nagu meil endil oleks veel vähe komplekseid. 

väljaspool tsivilisatsiooni, kadakametsas

kolm nädalat täis totaalset ülelaskmist, naeru, laule, leiutamist, Chuck Norrise nalju, kärbseid, sõnnikut, muda, päikest (fuu), ÄIKESETORME ja ja ja kadakaid! viimaste vastu on mul vaimne allergia nüüd.

selle imelise aja jooksul ma:

• nägin esimest korda elus langevat tähte
• samuti esimest korda elus tundsin ära Suure ja Väikse Vankri
• tegin pilte fantastilise päikeseloojangu taustal
• nautisin oma elu võimsaimat äikesetormi
• sain põhjaliku väljaõppe katuse parandamise ja kämpa päästmise alal (välgukiirusel korjasin kokku kuivava pesu ja aitasin katust kinni teipida, teostasin operatsiooni "veekausi toomine", mille käigus lendasin poiste maja ees haledalt pikali, kuid vapralt püsti tõustes jooksin edasi, suurte sammudega toimetasin kausi täpselt selleks ajaks kohale, kui vihm oli järgi jäänud. märg ja sitane, kuid siiski enda üle uhke)
• tegin välikäimlas ja sõnnikukuhja otsas pilte
• ärkasin kell 5 hommikul selle peale, et väljas kisas ABBA "Mamma mia", mõnel hommikul kuulsin hoopiski kuke kiremist
• hakkasin natuke rohkem loomi armastama. aga ainult natuke
• ratsutasin hobusega 
• istusin metssea seljas
• hoidsin käes kooruvat tibu ja kuulsin kuidas ta toksib vastu munakoort
• praadisin kärbseid, sõna otseses mõttes
• sain üle ämblikufoobiast
• kukkusin ühel ja samal päeval kaks korda põlve veriseks
• sain eelretsi ja põdesin terve järgmise õhtu paranoiat oodates päris retsi, mida lõpuks ei tulnudki. kind of trolling
• pesin ära oma juuksed ja keha ühe kausitäie veega
• sain kaks korda voolu elektrikarjusest, väga ergutav
• mängisin litsi malevapulmas
• vaatasin öist meesstriptiisi meie kämpa katusel
• harjutasin poker face'i maffiamängus
• võitsin maffiamängu (score!)
• mängisin maffiat kämpa katusel (level up!)
• tegin küpsisetorti taskulambi valguses
• ei suutnud end putru sööma panna
• unistasin burksist ja puuviljadest
• sõitsin oma sõpradega suures kärus ja laulsin väga valjusti
  

nüüd on tõepoolest tunne, et see oli vaid üks hetk.

linn tundub liiga kaasaegne, kodu liiga puhas, kõht liiga täis. 

siiski, ma ei lõpeta kurval noodil, sest kokkutulek on alles ees ja seal rokime me nii, nagu pole seda kunagi varem teinud.

show must go on