saladustega on raske elada. aeg-ajalt tuleb ette hetki, kui tahaks lihtsalt kõik välja paisata, mõtlemata tagajärgedele. kuid siis ütleb vaikne hääleke peas, et ei tohi. tuleb vastu pidada ja seda teadmist endale hoida, sest mida rohkem sa lobised, seda rohkem lobisevad teised, kuid siis juba sinu selja taga.
aga see miski teeb südame nii raskeks.

do you hear that? sounds like me not giving a fuck

SEE TUNNE, KUI ON TÄIESTI ÜKSKÕIK.

palun jää kauemaks

i miss you. not in some cheesy, let's-hold-hands-and-be-together-forever-way. i just miss you. plain and simple.

üldiselt ma ei arva, et oleksin endiselt minevikus kinni, kuid eile lõi see siiski välja. ma rääkisin oma sõbraga. ei oska öelda, kust jookseb sõprade ja tuttavate piir, aga mulle meeldiks öelda ta kohta pigem sõber kui tuttav. kuigi ma ei saanud teda isegi kallistada, niivõrd jahe tunne oli. 

istudes tema köögis rääkisin ära mis vaja ja oligi kõik. mul ei olnud õigust sinna jääda, muusikat kuulata ja suvalist iba suust välja ajada.

panin ta korteriukse kinni ja tundsin kuidas esimesed pisarad voolasid üle põskede. meeletult kurb oli meenutada eelmist sügist, kuidas veetsin nii mõnegi pimeda õhtu tema pool. 

ma tean, et kõlan nagu tüüpiline teismeline ja üldiselt vihkan isegi selliseid postitusi, aga see läks mulle niivõrd hinge. see on hoopis teistmoodi, kui pead sellise tunde ise läbi elama. 

õhtul läksin klassivendadega välja. midagi suurt ja huvitavat me ei teinud, me lihtsalt istusime, lihtsalt olime. ja nii mõnus oli. nad panid mind mõtlema lähedaste sõprade peale. ühel hetkel ma mõistsin, et mul koguni kolm inimest, kes aitaksid mind iga hetk. igaüks neist oleks valmis jooksma kas või maailma teise otsa, peaasi, et ma üksi ei jääks. sel hetkel ma tahtsin neid kõiki kallistada ja küsida mis neid minu kõrval hoiab.

pean kirja panema veel ühe asja, mis jääb mulle tihti ette. mind häirib kuidas inimesed mind vaatavad. ma avaldan oma negatiivset arvamust millegi kohta ja siis nad vaatavad. nad ei ütle midagi, küllap aga mõtlevad. ning ma usun, et nad mõistavad mind hukka. see lihtsalt on selline hukkamõistev pilk! oleks palju parem, kui nad julgeksid oma suu lahti teha ja vastu vaielda, öelda, et nende arvates ma eksin või et nemad pole minuga nõus. oma arvamust endale hoides tekitavad nad minus tunde nagu mina oleks üdini halb, kapriisne ja kritiseeriv. COME ON?!

i don't need it to be easy, i need it to be worth it

viimasel ajal ma panen aina sagedamini tähele seda, et asjad lähevad paremini kui ma ootan. tuletan seda endale meelde kui ees ootab raske päev. 

eile esimeses trennis pidin ära surema... võitlesin une ja väsimusega. korraks mõtlesin koju minna, ent siiski pidasin vastu ja ei andnud alla. eikusagilt tuli energia ja panin veel kaks trenni otsa. see on lihtsalt uskumatu, milleks organism võimeline on. hingeldan, kopsud lõhkevad, põlved on valmis iga hetk põrandale kukkuma, kuid siis läheb muusika mängima ja väsimusest pole jälgegi. metsik energia paneb mind iga oma viga parandama, teen kava aina paremini, nii et suunurgad kõrvuni. 

okei, peale seda olin tõepoolest läbimärg ja kurnatud, aga nii kuradi õnnelik, sest lõpuks ometi ma näen arengut. 

eile õhtul ma oma jalgu enam ei tundnud, mis tähendab seda, et päev on täielikult korda läinud.

aga no täna ma enam vastu ei pidanud. kõik algas uimasest hommikust, millele järgnes saksa keele tund. saksa keeles. minu jaoks on seal liiga palju uusi sõnu, liiga keeruline lauseehitus ja üldse ma ei oska õpetajaga rääkida. mul on piinlik ja lootusetu tunne ning see väsitab mind.

ühesõnaga peale neljandat tundi andsin alla. nüüd tahaks mäkki minna, sest Big Mac'i einetega antakse klaase tasuta. me wanna!

things get better in their own weird way

esimene gümnaasiumi aasta tekitab väga huvitava tunde. ma ei tea, võib-olla see on sellest, et kool alles algas ja tõeline rutiin on veel ees, siiski on seni olnud kõik väga põnev ja ettearvamatu. ma ei tunne end enam robotina, kes istub öösel kohvitass käes ja lõpetab viimaseid kodutöid. ei tunne, et kõik oleks liiga kiire, kuigi mul on umbes kaks korda rohkem trenne kui eelmisel aastal. ma ei tunne, et raiskaks oma aega. ma olen õnnelik. või noh, nii palju õnnelik, kui antud hetkel olla saab. ma leian uusi tuttavaid ja tasapisi vabanen vanadest - nendest, kellega lihtsalt pole mõtet edasi minna. ma kasvan suuremaks.
veidi imelik on öelda, aga ma tunnen, et ma olen elus ja elan elu.
elu, mis on midagi väärt ka.
ainult, et see elu võiks sisaldada natukene rohkem soojust.

my world is going to hell and i'm driving the bus

järjekordne minuga-seda-küll-kunagi-ei-juhtu-lugu.
trumpab üle kõik eelnevad "minu elu suurimad vead".
selline tunne, nagu oleks terve ämber sitta pähe kallatud ja hais jääb terveks eluks külge. ja siinkohal öeldes "terveks eluks" mõtlen seda sõna otseses mõttes.
ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et üks unistustest purunes just nüüd.

ma ei taju hetkel kogu olukorra tõsidust. üllataval kombel ei ole ka jõudnud veel üle mõelda. äkki hakkan suureks saama?

kuid üks asi on siiski kindel, siit tuleb üks unustamatu õppetund.
ka selle eest ma olen tänulik. 

i hope you dance

ma hakkasin oma trenne veel rohkem armastama. 

uus stuudio, uued sõbrad, uued stiilid. soe vastuvõtt. 

iga kord sealt ära tulles tunnen nagu keegi rebiks südame tuhandeks tükiks. täiesti ausalt.

see on lihtsalt hingematvalt lahe mida nad seal teevad. 

mul on nii hea meel, et olen isegi pisike osa sellest.

"I dance to be free, to be raw, to be real, to be myself. I dance to forget and so that I can have something to love when I feel like nothing loves me."

the perfect quote

i've learned so much from my mistakes, i'm thinking on making a few more

ma olen nii tänulik, et tegin juuni alguses oma elu suurima vea.
ma olen nii õnnelik, et suutsin sellest õppida ja käitun nüüd hoopis teistmoodi. olen väga ettevaatlikuks muutunud, mõnes mõttes ka pisut kinnisemaks. mind koheldi nagu põrandalappi ja nüüd ma vähemalt tean, et olen rohkemat väärt. kaitserefleksid löövad välja, loodan, et ma ei tee nendega teistele haiget.
lõpuks ometi hakkab niigi äratallatud enesehinnang ülespoole liikuma, lõpuks ometi ma tunnen ennast enesekindlana.
imeline on rutiinist läbi murda ja avastada milline võib olla maailm väljaspool päevaplaani.