nukker rõõm või rõõmus nukrus – ma ei tea, kui imelikult see teistele kõlab, aga mulle on see kuidagi selge, lähedane.

täna oli mõnus päev. sõin oma emaga rämpstoitu ja ajasin sügavat juttu. või noh, mitte just nii sügavat, nagu ma vahepeal siia postitan, vaid võib-olla lihtsalt sellist, mida iga päev ei räägi. 

rasked ajad. millal ei oleks? alati on miski, mis teeb raskeks, ning tihtipeale on see miski ainus, mida oma teel näen. mõnikord aga mitte, sest teele satuvad imelised inimesed ja õnn teeb mu põlved nõrgaks, kohe nii nõrgaks, et ei jaksa seda kõike püstijalu vastu võtta. õnneks on ka praegu minu juures nii palju fantastilisi inimesi, et kõik ei tundugi nii hull, kui ta tegelikult on. või ta ei olegi. 

see tunne on tegelikult õudsalt mõnus. ma mõtlen seda, et väga harjumatu on tunda midagi ilma liigsete emotsioonideta. kummaliselt rahulik on kõik.

peab mainima, et see kurbus pole meelehetlik või haletsusväärne, ta lihtsalt on, ta peab siin olema, ta sobib siia. kõik on korras.

happiness was just outside my window, i thought it would crash blowing eighty miles an hour, but happiness is a little more like knocking on your door, and you just let it in

my heart is like a brick in the cavity between my ribs

mõned asjad lihtsalt ON muutumatud. ma ei ole nunnutaja ega kallistaja ega musitaja ja minust ei saa ka sellist, ükskõik kuidas keegi ka seda ei tahaks. ma olen külm ja vahel väga isekas, ma teen mõndadele inimestele haiget ja võin seda tõesti nautida. jah, see on julm, aga needsamad 'mõned' inimesed on vahel seda väärt, minu arvates. see on viha väljavalamine. ebaõiglane, kuid mind ei huvita.

kedagi teist võib üllatada, et kuidas saab olla nii emotsinaalne ja tundeline, kuid samas nii südametu ja ükskõikne? ma tõesti ei tea. see on miski, mille pärast ma tülitsen oma emaga iga jumala kuu, see on miski, mida ma ei oska seletada, miski, mis jääb alati mõistmatuks.

it might not be a lot, but I feel like I'm making the most

ärevus asendub ükskõiksusega, püüdlusest saab tüdimus ja lootusest kadedus.

ma tean, et püüan sulanduda kuskile, kuhu ma tegelikult ei kuulu. ma olen endale mitu korda selgeks teinud, et olen vales kohas, kuid siiski, siin on tore. olen nii ammu tahtnud siin olla, sisendades endale, et see sobib mulle ja mina sobin siia. pean järjekordselt tunnistama, et ei, see koht ei asu minu turvatsoonis, miski siin on nii külm ja eemaltõukav, millest ma ei suuda mööda vaadata, ükskõik kuidas ma ka ei üritaks.

tuleb otsida midagi muud, miskit sama paeluvat, kuid siis juba õiges kohas.

mulle ei meeldi, et ma olen nii püüdlik. see väsitab mind. ma lihtsalt kardan, et mõni inimene, kes pole kunagi elus tundnud mis on endast kõige andmine, mis on täielik pühendumine, jõuab minust kaugemale ja mina jään taha muretsema mis juhtub paari meetri pärast.
ma kardan, et minu sihikindlus on mõttetu rabelemine, ilma milleta saab ka tegelikult hakkama.

standing on a line between giving up and seeing how much more i can take

ma tahan öelda, et olen väsinud ja kõik persse saata, aga samas saan aru, et pisike osa minust veel jaksab midagi ette võtta ja see ei luba mul käsi alla lasta.

mul on vaja tuge. mitte stiilis "ei anna alla, sa saad hakkama küll, tuleb end lihtsalt kokku võtta", noh, selline tavaline ergutus, mis pandi automaatselt kirja lihtsalt selleks, et teha nägu, nagu huvitaks. ei, ma vajan sellist, millel oleks reaalselt usku minusse, minu võimetesse, mis paneks mind edasi töötama ja, nagu mul ikka loomuses, ideaali poole püüdlema. 

see ongi mu probleem, ma tahan inimestelt ja elult liiga palju, võib-olla ma isegi ei oleks nõus andma nii palju kui ma tahan saada teistelt.

one day closer

dad, i'm writing to you. not to tell you that i still hate you, just to ask you how you feel... and how we fell apart, how this fell apart...

are you happy out there in this great wide world? do you miss your little girl? when you lay your head down,  how do you sleep at night? do you even wonder if i'm alright?

but i'm alright...

you know, it's been a long hard road without you by my side. it's not okay, but i'm alright. i remember the days you were a hero in my eyes, but those are just a long lost memory of mine, i spent so many years learning how to survive, now i'm writing just to let you know i'm still alive.

this time i'll admit that i miss you.

ei ole küll minu looming, kuid miski väga sobilik tänasesse päeva. see laul on juba aasta aega minu iPodi favorite-listis ja tundsin, et tuleb ta siia katkendlikult üles riputada. 

this is looking like a confest of who can act like they care less

otsime tähelepanu, kuid seda saades poeme tagasi nurka, sest valgusvihk on liiga ere. me arvame, et meil on raske. lapsepõlv. koos või eraldi, kuidas tahate. tunneme puudust millestki, kellestki. näeme omasuguseid ja tunneme end nendes ära, ja appi, kas me tõesti olemegi nii abitud? kas meil on tõepoolest närvid nii krussis, et tunneme vajadust asju loopida ja teistele sõnadega haiget teha? istume laua taga, klapid kõrvas, tegeleme aktiivselt ülejäänud maailma ignoreerimisega. ootame kaastunnet. või ei, võib-olla siiski lihtsalt uudishimu, küsimust "oled korras?". ja siis eelistame jääda hästi salapäraseks ja kõike endas hoida, sest meil on nii palju probleeme, mida teised ei mõista. nad ei ole nagu meie.

me ei mõista teineteist, meie mõtted jalutavad teineteisest mööda. me loobime süüdistusi, mis tulevad südamepõhjast, teeme nägusid, näitame kõigile kui halb meil on olla. ja enam ei ole see tähelepanuvajadus, nüüd on see lihtsalt märk, et jäetaks rahule.

päeva lõpuks, olles sellest haledast rollist väsinud, jookseme tagasi ja palume vabandust. püüame seletada seletamatut.

rahu majas, alustame otsast peale.

∞

i hate feeling like this, i'm so tired of trying to fight this

ma lihtsalt vihkan kuidas erinevad kompleksid võivad rikkuda nii palju kogemusi ja elamusi. kas kunagi tuleb ka see aeg,  kui enesehinnang ei kõigu ühest äärmusest teise iga jumala päev?
nii kohutav on ühel päeval vaadata pilte ja avastada, et peaks midagi ette võtma, kuigi oled alati arvanud, et oled endaga rahul.
see kujuneb juba rutiiniks, kohutavaks rutiiniks.

so many things i'd like to sit down and explain to you.. and you wouldn't get it if I tried

see vastik tunne, kui tead, et miski on viltu, kuid ei saa päris täpselt aru mis. samamoodi ei oska arvata mis selle olukorra paremaks teeks. ei ole mingit motivatsiooni end kodust välja ajada, samas ei suuda ka voodis vedeleda ja telekat vaadata. ei viitsi üldse suud lahti teha, et sõbrale midagi seletada, kuid samas ei suuda ka vait olla, sest nii palju on vaja rääkida ja üksildus hakkab vaikselt lämmatama.
võib-olla ma kujutan seda endale ette? võib-olla peaks lihtsalt rohkem magama.

püüdsin just viisteist minutit tagasi seletada Sikile mida ma tunnen, aga väga ei õnnestunud.
mind ajab närvi milline ma olen. nagu, tõsiselt. mul on tunne, et ma jätan teistele imeliku mulje – ma olen alati see, kes tõmbleb, kes räägib valjusti, kes ei oska ennast normaalselt väljendada, kellel on miljon emotsiooni korraga koos väärakate näoilmete ja häälitsustega ning mulle endale tundub, et ma näen välja nagu tähelepanuvajadustega hälvar. kohati ma olen liiga energiline ja ilmselt käin kõigile pinda, endale ka, uskuge mind. järgmine mure on minu vene keel. appikene, mul on piinlik tunnistada, et ma olen venelane, sest vähe sellest, et ma räägin liiga kiiresti, ma unustan jutu sees kõik sõnad ka ära ja hakkan eriti aktiivselt kehakeelt kasutama. ma arvan, et need, kes tulid muga rääkima, jõuavad juba sada korda kahetseda, et tegid seda.
ma saan aru, et see kirjeldus võib paista liialdatuna, kuid peale nende olukordade kogunemist tekib just selline tunne.
mulle ei meeldi, et ma olen nii avatud, et mul on alati midagi öelda. tahaks olla tagasihoidlik ja rahulik...