i want to burn with passion, i want to dance with you

Along the way you bump into people who make a dent on your life. Some people get struck by lightning. Some are born to sit by a river. Some have an ear for music. Some are artists. Some swim the English Channel. Some know buttons. Some know Shakespeare. Some are mothers. And some people can dance.

Dance gives you nothing back, no manuscripts to store away, no paintings to show on walls and maybe hang in museums, no poems to be printed and sold, nothing but that single fleeting moment when you feel alive.

You can dance anywhere, even only in your heart.

ja päeva lõpuks sain ma aru – ma ei taha, et keegi vaataks mind kohe algusest selle teadmisega, et peab ütlema kas jah või ei, peab otsustama, kas ma olen teistest parem või mitte, kas ma sobin, kas ma olen piisavalt hea. ma ei taha neid hinnanguid. ma kõigest soovin, et inimesed vaataksid mind ja avastaksid, et nende suunurgad on juba tükk aega kõrvade juures olnud.

a shower of sparks

iga kord, kui mind tabab miskit ülevoolavat, ma tunnen vajadust siia kirjutada. 

nii ka praegu. 

kas te olete vahel tundnud, kuidas kõik on nagu kombes, kuid samas ei ole ka? 

püüate ennast veenda, et ei tea milles asi, kuid tegelikult on sisimas lihtsalt pisike mure, mille ees on nii suur hirm. üks pisike mure, mis võtab südamest tüki.

peeglist vaatab vastu morn ja elust tüdinenud nägu. 

ühel hetkel viskab see kopa ette. 

võtad kokku kogu oma julguse ja otsustad midagi muuta. 

...ja sellel hetkel avastad, et oled järjekordselt oma peas kõik üle mõelnud ja maailmalõpu stsenaariumit kirjutanud. 

sel samal hetkel loksub paika kõik, mis enne peavalu valmistas. 

tuleb tagasi see elurõõm, tuleb tahe inimestele head teha, neid naeratama panna ja igas olukorras nende jaoks olemas olla.

minu tuba on täis magusat lõhna, voodi kõrval on ehitud kuusk ja käeulatuses huvitav raamat, ning see pole sugugi kohustuslik kirjandus. 

kraanid jälle lahti ja õnnepisarad on minu põsed märjaks teinud. järjekordselt ei jõua ära imestada kui emotsionaalne ma võin olla. 

would you lie with me and just forget the world?

teate seda hetke, kui kuulate mingit laulu ja see viib teid kaugele minevikku, mälestuisse, mida te ei arvanudki enda peas olevat? kui seesama hetk loob koguni kolmeks minutiks nii tuttava atmosfääri, et ei jää muud üle kui lihtsalt silmad kinni panna ja olla selles sees. olla voodis, teki all, tunda end nii turvaliselt, nagu ei kunagi varem. lasta viia end tagasi ning pärast kergendatult välja hingata, sest kõik see on läbi. see ei tee enam haiget.

olen viimastel päevadel palju mõelnud sellele aastale. mul on hea meel, et lõpp juba paistab, kuid siiski, selline tunne, nagu oleks väike osa vahelt ära jäänud, nagu oleks lõpetamata. aga ma arvan, et see oli ilma selletagi sündmusterikas. juhtus nii mõndagi jalustrabavat, nii rõõmsat kui ka kurba.
see aasta oli täis eneseleidmist ja -ületamist, täis ettearvamatuid üllatusi, vigu ja kahetsusi, õppetunde ja toetavaid inimesi.
ma tean, päris tobe on teha uusaastalubadusi, sest sisuliselt, mis vahet sel on, kas number on 11, 12 või 123, elu kulgeb ju ikkagi samamoodi, ning pealegi suurem osa inimestest ei suuda neist nagunii üle kahe kuu kinni pidada. ent minule annab see siiski pisikese tõuke alustada uuesti. kas või üritada. ma usun, et kunagi pole liiga hilja saada selleks inimeseks, kes sa oled alati tahtnud olla. just lähiajal on aina selgemaks saanud arusaam kuidas elu on tõepoolest meie kätes. kuidas me võime hoida eemale meile ebameeldivatest asjadest, kui meil vaid piisavalt julgust oleks. me võime elada oma väikeses maailmas ka olla õnnelikud. võime askeldada millegi kallal ja tunda pakitsevat rõõmu. tunda rõõmu ja rahulolu enda suhtes. me ei pea kellelegi rääkima, sest tihtipeale inimesed ütlevad nii halvasti, et tahaks kohe käed alla lasta ja voodisse pugeda. või siis tabab meid kadedus. see on kõige hullem, mis inimest alla suruda saab.
tuleb lihtsalt teha seda, mida armastad kogu südamest, lihtsalt enda pärast.

"raise your voice every single time they try and shut your mouth"

Siki võttis sõnad suust.
mul on juba algklassidest olnud probleem inimestega. see seisnes selles, et keegi ei julgenud mulle kunagi oma arvamust avaldada. nii on ka praegu, nagu mulle tundub. ma ei üldista, et kõik on sellised, kuid neid on, ja tänu sellistele ma hakkangi aru saama kui väga ma jälestan argust. ei julge oma suud lahti teha, ei julge enda eest seista, ei julge end maksma panna. siis teen seda mina. ma ei räägi kellegi teise eest, avaldan vaid oma arvamust, ja appi, mis pilguga mind vaadatakse! umbes, et kuidas ma üldse julgen siin maakeral eksisteerida.
ma ei saa aru, miks sa ei julge võidelda oma heaolu eest? miks tuleb sinu tegelik arvamus välja alles lõpus, kui kellelgi ei ole enam seda vaja? keegi ei kavatse sinu mõtteid lugema hakata, tee ise midagi selleks, et sinuga arvestataks, muuda midagi.

desperately trying to find the motivation to get motivated

elasin selle nimel, et tunda nädalavahetusel rõõmu möödunud nädalast. või rohkem sellest, et iga päevaga vähenes minu kohustuste arv. elasin selle nimel, et korralikult välja magada, et lõpetada kõik poolikud asjad. mul on tunne, et ärkasin veelgi rohkem väsinuna. terve öö nägin unenägusid sellest, kuidas matsin laipa või otsisin midagi pimedast keldrist, nägin oma isa, nägin merd ja mingit hurtsikut kahe sammu kaugusel veest. kohutav öö. peavalu. laiskus.
ainuke kasulik asi, millega tänase päeva jooksul hakkama sain, oli toa kaunistamine. minu oma on jõuludeks valmis ja see on väga armas :)
ma tean, et peab tegema viimase pingutuse - ajaloo töö - ja kogu see põrgu saab paariks nädalaks läbi. aga ma ei suuda sedagi. ma ei suuda sõnadesse panna kui väga ma ei salli seda õpetajat, kui uskumatult igav on tema aine, kui väga ma pean end sundima lugema neid lehekülgi täis mõttetut korduvat teksti.

päeval kutsuti välja, ütlesin, et olen väsinud, mille peale mulle vastati, et olen kogu aeg väsinud. alles peale kõne lõppu mõtlesin, mida kõike ma oleksin võinud öelda. mul on vähemalt tegevust, mille tõttu end väsinuna tunda, minu elus toimub midagi ja väsimus on kuradi loomulik asi. jah, hetkel ma ei oska oma aega planeerida ja ei saa oma eluga hakkama, aga äkki on sellel põhjus?
anyway, shut up and deal with it. küll ma teen oma asjad korda, kui tunnen, et tahan seda teha.

i'd rather be dancing

varem, kui ma trennis käisin, oli mul vähemalt vabandus miks ma ei jõua õppida, ja ega väga ei muretsenud ka, sest ma teadsin, et teen midagi, mida armastan. nüüd aga, kui ma pean veel kuu aega kodus olema, ma tunnen kohustust rohkem õppida. aga ma ei suuda. ma ei taha. mulle ei meeldi. ma pole kunagi vihanud õppimist nii palju. niisiis ma lihtsalt istun ja ootan kuni õhtu tuleb kätte, kuni ma ära väsin, kuni ma saan enda peale pahaseks, kuni ma tunnen, et raiskasin selle aja täiesti kasutult. kuni ma teki alla poen.

äkki, kui tantsimine kadus minu päevakavast, ma saingi aru, et mul ei ole suurt midagi teha. korrastasin kõik sahtlid, pühkisin tolmu ära, sorteerisin ära kõik paberid ja tuba oligi nagu perfektsionisti tuba ikka. puhas, ei ühtki liigset detaili. mul kulus selleks paar tundi. ja ees on veel terve kuu. 

all i want to do is sit down for at least 10 minutes and not worry about a single.damn.thing.

teel WAFist peatusesse käis peast läbi tuhat mõtet. mõtlesin kõigi nende inimeste peale, kellel on unistus. eriti nende peale, kellel on unistus saada tantsijaks. naljakas, kuidas ma tahaksin ka omada kellegi teise unistust. kujutan end ette õppimas mõnes heas ülikoolis koreograafia osakonnas. vau. see oleks imeline. aga miski minu sees ütleb, et see pole õige. ma kujutan end ette õppimas, aga mitte töötamas. ma ei taha kindlasti treener olla, ma tahan niisama tantsida. kahjuks raha sellega ei teeni.. ja siis ma hakkasingi mõtlema, et kes ma siis olla tahan. 

viimasel ajal mulle tundub, et olen praktiliselt ainus siin, kes ei tea ikka veel mida oma eluga peale hakata. nii paljudel minu ümber on mingi eesmärk, mingi unistus, mille nimel tööd tehakse. ja mulle tundub, et mina olen unistamiseks liiga arg. ma tõesti ei tunne, et suudaksin saavutada midagi suurt. juba mõte sellest, et lähen välismaale õppima hirmutab mind. veel enam välismaal elamine. see lihtsalt tundub nii raske ja võimatu. ma kardan, et ei harju selle eluga ära, et ei leia endale sõpru, ma ei tea, jään kodutuks? selliste mõtetega tundub mulle, et teen oma karjääri mõnes kesklinna kontoris, olles tavaline üheksast viieni töötaja, kes vajab päevas vähemalt kahte tassi masinakohvi, et elus püsida. 

i'd like to take a minute not to ask for anything, but simply say thank you for all i have

ma ei ütleks, et usun Jumalasse, saatusesse või karmasse.. kuid miski on siin ikkagi olemas, miski, mis ei lase meil mõnikord oma eluga jälle tupikusse joosta.
viimasel ajal olen tihti tähele pannud kuidas mõned teistele tähtsusetud ent mulle üsna olulised ajad on äärepealt nihu läinud, kuid mingil imekombel on mulle aega juurde tekkinud ja asjad tagasi paika loksunud.  ma usun, et see on nagu tasu mingi heateo eest, hindan seda väga :)

sometimes it hurts. it hurts so much that you feel like your chest will cave in and the only thing stopping it are the gasps of air you're trying to take

voodis olles, und otsides, mõelda selle peale, et keegi selles lõpmatult suurena näivas maailmas mõtleb sinu peale, see on nii soe. kuidas talle võib rääkida seda, mis on nii kaua endale peas kohta otsinud, kuidas mõtted, mida olen varem vaid blogipostitustesse mahutanud tõesti jõuavad temani, kuidas ta hoolib sellest. kuidas keegi teab minust nii palju, et jään õhku ahmima. ta nagu elaks minu kehas ja tunneks täpselt sedasama. ma ei pea isegi seletama.
tahaks nii väga anda talle sama palju kui tema mulle, tahaks nii väga, et asjad oleksid teistmoodi. kõik lihased tõmbuvad pingule, südamelöögid venivad nii aeglaselt ja raske on hingata. poen sügavamale teki alla.
esimest korda elus on mul niivõrd raske kirja panna mis tunne see on.

i just want you to know that despite the briefness of our time together i find you much more fascinating than people i've known my whole life and if you ever-ever need a hand to hold or someone to talk to about comic books or movies or whatever i'll always we here

need sõnad on lihtsalt nii õiged, et ma ei oskakski midagi muud öelda.

I'll blend up that rainbow above you and shoot it through your veins

väga kummaline, et just nendel päevadel, kui kannan pluuse kirjaga "happy happy happy" või "smile now!", tahaks kõige vähem naeratada. ma ei tea, lihtsalt juhtub niimoodi, et tuju pole. samamoodi algas ka tänane päev, koolis oli hullem kui tavaliselt, ent siiski elasin selle üle ja peale tunde hakkasin edasi askeldama. järjekordselt veendusin, et mulle meeldib askeldada. igatahes, kõik sai tehtud ja mina olin enda üle uhke, tuju oli ka juba üsna hea. aga kuna tänane päev oli erand, siis minu meeleolu läks veelgi paremaks.
olin parasjagu trollis oma armsaid sõnumeid lugemas, kui jäime Solarise vastas seisma ja üks noormees väljaspool trolli tuli lähemale ja joonistas minu kõrval olevale aknale smaili. ei suutnud laia naeratust tagasi hoida, olin korraga maailma õnnelikuim inimene.