enough

ma tean, et see on juba üheteistkümnes postitus aprillikuu jooksul ja peab tõdema, et see number hakkab mind häirima seal vasakus veerus, sest kümnest on kuidagi saanud minu piir. aga no midagi pole teha, ju siis hakkab see 11 tähistama minu süvenenud kevadmölapidamatust ja ma meenutan seda kui kuud oma elus, mil mul oli erakordselt palju sõnu lihtsate mõtete kohta.

täna oli imeline päev, sest ma tundsin, kuidas mu ilusad mõtted tõstsid mind õhku. ootamatu motivatsioon... või siis sai mul lihtsalt kõrini oma poolikutest asjadest ja võtsin endale selgeks eesmärgiks sellest stressist lahti saada. panin paika konktreetse plaani ja kui ma olen väga sihikindel, ma saan sellega hakkama. sel korral püüan olla mõõdukas ja langetan oma standarte – eesmärgiks on hakkama saada, mitte ideaalselt ära teha. motivatsioon ei tähenda veel inspiratsiooni ja neil on vahe. inspiratsiooniga kaasneb tavaliselt kirg, mida mul kahjuks Eesti keskaja vastu pole, kurb küll. aga see-eest on mul juba tantsumaastikul paar uut eesmärki ja nende peale mõeldes heidan õnnelikult magama.
pean alati meeles, et mis iganes ka ei juhtuks, mul on inimesi, kes mind armastavad ja hoiavad tugevalt käest kinni sisendades mõtet "kõik saab korda". esimest korda elus on see mõte nii tiivustav. tunne on imeline.

i fight it, but it's stronger than me

me kordame inimestele, et nad jääkisid iseendaks. aga kui see, kes sa päriselt oled, on nii jälestusväärne? kui sa ei kannata ühtegi hetke iseendaga olemisest? kui sa vaatad hallile massile otsa ja tunned häbi oma eripära tõttu? kui sulle tundub, et sa ei kuulu mitte kuskile? 
kas sellist inimest nimetatakse ka võltsiks?


ausalt öeldes, ma ei tahagi terveks saada. mulle nii meeldib oma telefoni välja lülitada ja lihtsalt eksisteerida selles pisikeses toas. mulle meeldib avada silmi 1, 2, 3 peale, esimese asjana vaadata ootusärevalt akna poole ning siis meeletu rõõmuga avastada, et täna on taevas pilvine. meeldib loota, et varsti hakkab sadama. meeldib juua teed oma käsnakalle pildiga teki all ja kuulata rahustavat muusikat. mulle meeldib lugeda raamatuid ja teada, et selleks on piiramatult aega, et mind ei oota keegi ega miski. kui mul on kurb, siis jääb see siia nelja seina vahele. kui tuleb mõni südantlõhestav laul, siis ma tantsin. mulle meeldib laualambi mahe valgus pimedas toas. mulle meeldib olla eemal sotsiaalsest elust, mulle meeldib saada sõnumeid emalt, kes on minust sadade kilomeetrite kaugusel, ja teada, et mõlemad oleme niimoodi õnnelikud, kes rohkem, kes vähem.
mul on vaja aega iseenda jaoks ja ma vihkan inimesi, kes lihtsalt ei saa sellest aru, kes lihtsalt ei jäta mind rahule oma telefonikõnedega ja imestavad miks ma ignoreerin neid.

mul on olemas kõik vajalik lõõgastumiseks ja puhkamiseks, ometi ei suuda mu keha seda teha. pinge ei lakka hetkekski.
on asju, mida me muuta ei saa ja tuleb nendega elada. ilmselt on praegu see hetk, kui ma lihtsalt ei kannata neid enam.
üldiselt ma ei põgene probleemide eest, aga mõnikord on inimesed liiga põikpäised ja lollid, et nendega edasi võidelda. mõnikord on jõudu liiga vähe, et teatud asjadega leppida. siis ma lubangi endale korraks selle nõrkuse, et istun voodi peale ja ootan millal probleem ära läheb. kes teab, mõndadel ju aitab.

maybe it's not about the happy ending, it's about the story

istun seal laua taga, vaatan ringi, ja mõtlen täiesti erinevaid mõtteid. jälgin inimest, kes tähendab niivõrd palju, no niiii palju, et ei saa enam isegi aru mis ajast see nii on, miks see nii on. lausa patt on kinkida talle nii suurt osa oma südamest, teades, et ta ei jaksa seda käes hoida.

mõnikord on nii, et inimene peab põhjast läbi käima, et millestki aru saada, et midagi otsustada. nii ka mina. ma armun inimeste idealiseeritud versioonidesse ja neid nähes avastan, et nad pole pooltki nii head, kui ma oma peas olin ette kujutanud. süda võbiseb korraks, kuid lahti ei lase, liiga hilja on.

ühel hetkel avastan, et olen juba poolteist aastat seda paska söönud ja imekombel ära harjunud. ja nii ka nüüd, seisan tema ees ja küsin küsimusi, mille vastuseid olen otsinud kuid, mis on painanud mind unenägudes, mis on teinud mu iga päeva eesmärgiks lihtsalt ellu jääda, et hilja õhtul saaks mind tabada järjekordne hüsteeriahoog ja ring algaks otsast peale. tunnen end kui ema, kes nõuab pojalt aruannet tema hinnete kohta. vastu tuleb nii palju mõttetut häma, mida olen tuhandeid kordi kuulnud, mida võin isegi peast ära rääkida. mõtlen, mis kuradi põhjusel ma kuulan seda ikka veel. tekib kange tahtmine suruda talle rusikas suhu, et ta lõpuks ometi vait jääks. tahaks karjuda nii kaua ja nii valjusti, kuni talle jõuab kohale, et ta on läbi kukkunud, et ta ei näe siin ilmas mitte midagi muud peale enda. tahaks karjuda, et ma südamest loodan, et keegi ei tõsta teda maast üles. 

ja vot see saatuslik laud. just seal istudes avastan, et mulle aitab. ma pean tagasi saama oma eneseaustuse.

rõõmuga mõistan, et minu võimuses on kõik katki teha. täpselt samamoodi, nagu tehti minuga.

otsustada iseenesest ei ole raske, raske on uskuda endasse; raske uskuda, et nüüd läheb teistmoodi. 

selline tunne, nagu kõik oleks juba osa minust. 

hirm selle ees, et see jääb mind painama, lauludes ja mõtetes. 

if i'm not hurting myself, i'm hurting everyone around me

vihkan neid päevi, kui tulen rahutuna koju. kõik oleks justkui korras, ent siiski on peas täielik sasipundar ja tunne, et unustan midagi tähtsat. tähtsat? appikene, ma ei tea juba mitu nädalat mis on tähtis. tähtsaks on saanud valed mõtted.
ma ei ole rahul endaga. siin ei ole aga mängus madal enesehinnang, lihtsalt mulle ei meeldi mu olemus. mäletan, üks kord, enne kunstitundi, ütles Carolina enda kohta sellise lause: "ma vahel mõtlen, kui mina oleks keegi teine... appikene, siis ma küll endaga ei suhtleks" ja midagi sarnast mõlgub ka minu mõtetes... ma jälestan seda, et ei suuda mõnikord endaks jääda, võtan mingi teistsuguse rolli. see on nii võõras ja vale. näen end kõrvalt ja mul hakkab paha.
ma olen igal pool ja ei kuskil. ma räägin kõigest ja ei tea midagi.

üldiselt tunnen end juba paremini, kuid seegi on kahe otsaga asi. vaimse heaolu olen enam-vähem tagasi saanud, nüüd hakkab füüsiline tervis alt vedama. mõõdukus? ei, pole kuulnud. äärmusest äärmusesse, sest nii on alati olnud. ühte järjekordset äärmust tabasin eile, mõeldes, et ma ei oska tantsida. ma lihtsalt seisin seal peegli ees ja tahtsin nutta üle terve stuudio, tahtsin maha kukkuda, tahtsin jalgadega trampida ja rusikatega vastu maad peksta, aga et mul see kava välja tuleks. no ei saa. olen lihtsalt nii awkward, et isegi mu halb nägemine ei päästa olukorda. ma kiirgan sellest kohmakusest.

i don't know how to deal with this situation

ma ei tea, ei viitsi enam võidelda.

kõik ajab nii vihale. ma ei suutnud motivatsiooni ära oodata ja hakkasin ilma selleta pihta. ma tõesti üritasin midagi ära teha, pingutasin, mulle meeldis asju oma to-do-listist maha tõmmata. ja ohhoo... tegin päeva lõpus e-kooli lahti ja avastasin sealt pool tonni uusi asju. kogu töö oleks nagu tühja olnud, ma ei tundnud enam mingit uhkust enda üle. 

iga loetud sõnaga läheb lause aina keerulisemaks ja mõte hakkab kaduma ja koos mõttega ka minu lootus ja tahtmine.

emaga ei saa endiselt läbi. 

unes näen endiselt mingeid debiilseid asju, inimesi, keda ei peaks.  

see ajab mind hulluks.

ausõna, vahel ma küsin endalt, milleks ma üldse elan. 

well, you can stand there waiting for a rainy day,

close up your heart and hide your dancing shoes away

and cut yourself with your mistakes..

leave all hope lying in a line of chalk,

everything you need is disguised in double talk,

so wound yourself and let it ache...

it's all little pieces till there's nothing left,

all just debris of your former self,
just take a breath for your own sake..

tegelikult ma ei ole suitsidaalne, lihtsalt täna hommikul jäid mulle selle laulu sõnad pähe kummitama. 

tahaks öelda, et asjad lähevad paremini, tõesti tahaks, aga persse küll, ei lähe sugugi. 

võite kolm korda arvata, mis mind elus hoiab. 

jah, ainult stuudios tunnen ma end tõepoolest hästi. 

isegi nende võõraste inimeste seltsis. 

ma ei ole sunnitud kellegagi rääkima, hea tuju ja armastus on õhus, Merka teeb nägusid, näen oma (taand)arengut, venitan ning tunnen rõõmu tolmusest põrandast ja higisest laubast. ainuke, mis koju tõmbab, on voodi, sest jalad on täitsa läbi. nii läbi, et tahaks valust karjuda. aga ei karju, sest tantsimine on mind tugevaks teinud ja sisendanud mitte alla andma, mitte mingil tingimusel. 

ma tahan, et kõik oleks juba läbi. palun. 

☀ nüüd on sinu kord kõik välja laduda :)
☁ mis? mida sa kuulda tahad?
☀ kuidas sul läheb?

☁ ei noh, hommik oli päris kohutav. nüüd on enam-vähem juba.
käisin trennis,
elu on jälle elamist väärt, kas tead...

☀ tunnen seda päris tihti.
nagu näha, päästame oma elusid tantsimisega?

☁ jah, tõepoolest.

...ma vahel mõtlen, millega päästavad oma elusid teised?

☀ näiteks alkoholiga. näiteks suitsuga. kas või narkotsiga.
nad "päästavad"..

☁ ...tead, ma ei mõista neid.

☀ mina ka mitte...

that's how depression hits. 

you wake up one morning afraid that you're going to live.

i wake up every day stronger than yesterday, i face my fears and wipe my tears

olin nii rõõmus, et oleksin tahtnud hüpates koju minna. trennis jalgu venitades hakkas silme ees lainetama, hääled kostusid kuskilt kaugelt ja pea käis ringi, ometigi oli see üks paremaid hetki kogu trenni jooksul.
mulle meeldib kannatada valu; mulle meeldib hetk, kui venitus on läbi ja tekib tunne, et jalad ei lähegi enam kokku; mulle meeldib, kui nägu aurab peale trenni; mulle meeldib, kui suudan aina rohkem ja rohkem lihaste harjutusi ära teha; mulle meeldib, kui ma ei anna alla.
mulle meeldib endale tõestada, et kui ma väga tahan, siis saan hakkama.

samuti vaimne tugevus. peale seda, kui olen oma elus sada üks draamat üle elanud, ei üllata enam eriti miski. võib-olla ainult see, et põlved ei värise ja süda tuksub oma igapäevases rütmis.
enesekindlus.
teadmine, et kõik on ületatav.
selle nimel tasub elada.

i care, sort of... not really.

Brenda kasutas oma viimases postituses sõna 'stabiilsus'. see oli otsekui külm vesi näkku. ma olen nii kaua otsinud puuduvat tükikest oma elust, mis oli minevikku kinni jäänud. ja palun, siin see on.
ilmselt minu pidev väsimus ongi tingitud ebastabiilsusest. ma olen väsinud nendest pidevatest jõnksatustest – üles-alla-üles-alla. tean, just rääkisin, et nii ongi ideaalne, aga kes ütles, et ideaalsusest ei saa ära väsida?
ma tahaks lihtsalt kulgeda.

apaatia. 
armastan seda tunnet. ei huvita mitte miski, mitte keegi.
olla kaua üleval, sest mind ei huvita, et olen homme vihane ja väsinud. alla anda, sest mind ei kõiguta mu eesmärgid. vait olla, sest ma ei näe mõtet rääkimises. jätta kõik pooleli olevad asjad lõpetamata, sest mind ei huvita mis neist saab.
ei suhtle oma emaga ja ei taha ka.
ootan midagi, ei tea mida.
et miski juhtuks ja muudaks mu elu?
üsna hale värk.