i hope you feel beautiful today

milleks istuda, kui saab seista? tervelt seitse tundi jutti, mis seal ikka?! tööpäeva lõpuks ma ei teadnudki, kas tahan enam kunagi üldse põlvi kõverdada... ei, ma ei hädalda, mul oli lihtsalt mainimistväärt vahetus täna.
kas teate, inimesed on meeletud õgardid! (ütles Veronika ja pistis šokolaadi suhu) nad tulevad ja tellivad ja tellivad ja raha ka otsa ei saa, vehivad oma viiekümneste ja sajastega! mida kuradit sa teed saja euroga rannas? miks sa selle mulle annad? sinu jäätis maksis kõigest KAKS!!!
see oli ulmeline, mis seal toimus ja aeg venis aeglasemalt, kui Hilje Saagi tunnis (mitte, et see võimalik oleks, aga midagi sinna kanti see oli) õnneks päeva lõpus sain korraliku palga ja rahunesin enam-vähem maha. muidu olin ikka päris tige. tulin koju ja ajasin kõike magusat näost sisse, sest ma olen selle ära teeninud, raisk!

AGA, tänases päevas oli midagi imearmsat ka. nimelt üks mu esimestest klientidest tegi mulle kohe hommikul väga südantsoojendava komplimendi ja ma särasin päris kaua sellele mõeldes.
ja lisaks kõigele – minu tööandja on endiselt megatuus! nagu kaks Monki pesime kogu kioski puhtaks ja rääkisime sellest, kui tore on koristada.
KUI ÄGE SAAB VEEL ÜKS TÖÖANDJA OLLA?!

don't count the days, make the days count

milline spontaanne ja suurepärane päev! ärkasin juba enne äratuskella ja olin selle üle julmalt uhke, sest eile oli hullumeelne päev ja eeldasin, et magan tänase maha. aga ei, peale hommikusööki juhtus midagi ennenägematut – täiesti vabatahtlikult hakkasin rannaasju kokku panema, ei püsinud kohe üldse paigal, meeleheitel helistasin läbi kõikvõimalikud inimesed, kes tuleksid mulle seltsi. nagu ikka, siis kui vaja, ei ole kedagi. teisel pool toru kuulsin sõprade üllatunud hääli, kui ma neile oma pakkumisest rääkisin, aga vaatamata kogu oma tahtmisele, olid nad minust siiski liiga kaugel. üksinda ei olnud mul tuju minna ja niisiis ootasin, kuni Kristjanil töö läbi sai ja kella nelja paiku saime mindud. nii hea oli teda üle pika aja näha ja naerda südamest, nagu ikka temaga koos olles. rannas kohtasime teisi sõpru, kellega ma muidu nii palju ei suhtle ja alguses suhtusin ma nende seltskonda väga skeptiliselt. mõne aja pärast saime aga jutule ja olin täitsa rõõmus, et nad meiega liitusid, sest olemine läks kohe palju mõnusamaks. otsutasime mängida penskaritega võrkpalli ja kui keegi arvas enne, et mina võtan kehalise kasvatuse mänge tõsiselt, siis pole nad ilmselgelt neid tüüpe näinud. piirid mõõdeti sammudega ära, võrgu kõrgus oli ka päris mehine. ei saa mainimata jätta ka aparatuuri, mis kõik oli randa kohale toimetatud – kõlaritest mängis minu kõrvale harjumatut, kuid samas väga chilli muusikat, mis kostus üle terve ranna. maa sisse olid torgatud tõrvikud ja tundus, et tõeline pidu läheb käima alles hilja õhtul. mängisime oma mängud ära, saime kotti ja naerdes iseenda üle jooksime särke seljast heites üle kivide vette. uskumatult hea oli.  koju saime Reena pisi-autoga, mis oli väga nunnu.
peale seda, kui olin pesus käinud, uuesti välja läinud ja tagasi koju jõudnud, tundus mulle, et tänaseks piisab. ent siiski, vaadates välja tekkis mul tahtmine natuke trenni teha ja niisiis ma läksingi taas rullitama. õhk oli mõnusalt soe, päike loojus ja taevas oli roosa. teisel pool paistis juba pöidla suurune kuu ja mul tekkis selline hea välismaa tunne, kuurordi hõng. igatahes, väljas läks päris kiiresti pimedaks ja tekkiv udu süvendas minu lühinägelikkust kahekordselt, seega ma otsustasin mitte oma elu mängu panna ja kiirustasin bussi peale. tee peal peatas mind üks kena noormees ja küsis teed tiskresse. või noh, mitte ei peatanud otseselt, sest peatuda ma ju ei oska, ma lihtsalt sõitsin tast mööda ja jäin suure vaevaga mõne meetri kaugusel seisma, enne äärepealt pikali lennates. tundub, et mul ei olegi muud võimalust kui leppida selle lõpmatu awkwardnessiga. mitte, et ma hullult teaks, kus asub tiskre, aga midagi ma hämasin kokku ja loodan, et kutt jõudis õnnelikult kohale. mina aga sõitsin otsejoones bussiga koju ja arvates, et NÜÜD oli küll päev läbi, siis ka seekord eksisin rängalt. nimelt kohtasin endist kooliõde, kes elab nüüd Inglismaal ja mul oli niii huvitav, et me jäimegi pooleteiseks tunniks bussipeatusesse lobisema, nagu külamutid, kes vahetavad viimast gossipit. meie naeru kuulis ilmselt terve Õismäe. vaba ja avatud vestlus tekitas minus palju positiivseid emotsioone.

ma olen niiii rahul minu ümber toimuvaga, et teeksin kohe praegu ühe rõõmsa kukerpalli.

just pancakes

sellistel päevadel nagu täna, seisan ma pliidi ääres ja tunnistan oma silmadest peegelduva kurbusega, ET OLEN ÜKS LÄBIKUKKUNUD KOKK JA PEAN ABIELLUMA MEHEGA, KES OSKAB SÜÜA TEHA.

... sest muidu ma suren nälga.

seriously, these pancakes are just not acceptable. 

collect moments, not things

täna oli hea päev. oleksin küll tahtnud mõnele inimesele virutada, aga ei teinud seda ja naeratasin hoopiski.
hommikul vaatamata vihmale läksin tööle. mõtlesin, et täna vajab mu enesehinnang kontsi. niisiis panin need julgelt jalga ja tundsin end tõelise naisena. OOO KUI HEA TUNNE SEE ON! oma hea tujuga tegin inimesed rõõmsaks, nemad naeratasid vastu ja me kõik olime koos rõõmsad. ei saa mina aru miks pidi töökaaslane kommenteerima seda, kuidas ma tööd teen. ja sarkasmitsema. ja itsitama. rumal tüdruk. oma peas tapsin ta ära umbes viis korda. 

igatahes, kodus maandusin voodisse ja lubasin pühalikult, et ei lähe mitte mingil tingimusel välja, sest mu jalad valutasid nii, nagu pole juba väga ammu valutanud. kaevasin kapist välja imepehme hommikumantli ja mõtlesin, miks ma pole seda varem teinud. arvutis ootas mind äsja avastatud sari Cougar Town. poleks kunagi uskunud, et hakkan internetist sarju vaatama, aga siin ma olen – esimene hooaeg juba poole peal ja miski ei peata mind. paar kohukest sarja kõrvale ja sõnu polnud enam vaja. elu oli üks suur nauding. see pingevaba olek mõjub mulle hästi. seda tõestab ka fakt, et juba mõne tunni pärast pakkisin asjad kokku ja läksin rullitama. täiesti spontaanselt ja täiesti üksinda. see oli nii värskendav ja tervislik.
ühesõnaga, kõik on tõepoolest hästi, sest isegi äralöödud varvas ja halb kohv ei suuda mu tuju rikkuda.

üpris kaua ei ole kirjutanud.. ei ole eriti minulik, aga noh, ei olnud midagi tarka öelda ka. ega praegugi pole, lihtsalt tuli tuju.
suvi nagu suvi ikka, malevas sain käidud ja nüüd naudin kodus olemist. mõnes mõttes soovin, et poleks siia tagasi tulnud, sest kuue päeva jooksul on siin nii palju draamat olnud, et jaguks kooliaastal terveks kuuks. nagu nõiaring, lahendad probleemi ära, pead vastu ühe päeva ja võid kindel olla, et juba sellel samal õhtul algab kõik otsast peale. tunnen end halvasti, et julgen suvel millegi üle kurta, aga mulle ei paku enam miski erilist rõõmu. ma arvan, et see on lihtsalt selline periood elus, kus ma otsin ennast, õpin tundma oma sisemaailma ja blablabla. liiga pikale on veninud see mõistatamismäng, aga siiski loodan, et need mõned inimesed, kes minuga veel suhtlevad, peavad lõpuni vastu. jah, osaliselt sellepärast ei lähe ma ka arsti juurde, sest usun, et see lõpeb kunagi. varsti. ma ei tahaks seda haiguseks nimetada. ütleme selle kohta hilinenud puberteet. jah, kõlbab kah.
mul on jäänud veidi üle kuu aja aega (kas niimoodi öeldakse? kõlab naljakalt), et võimalikult palju kasulikku teha ja ma olen tasapisi alustanud. nüüd on ainult selline tunne, et tahaks kohe väga palju jõuda. loodan, et see läheb varsti üle, sest siis on mul jälle probleeme aja planeerimisega. mis inimene ma selline olen...

pilt on veidi creepy, ent siiski