i am not lost. to be lost, you have to know where it is you're supposed to be. and i don't even know that

naljakas, kuidas inimene pühendab aastaid sellele, et õpetada oma lähedastele suhtlemist. selle all mõtlen täiesti tavalist rääkimist - rääkimist probleemidest, muredest, mõtetest. ükskõik kui palju neid ka ei oleks, kui suured või hullumeelsed need ka ei oleks - kõik tuleb endast välja saada, et see ei koguneks pähe; et hoida ära seda võimsat hävitavat plahvatust, mis sellistele olukordadele järgneb. ma ei tea kui paljud on seda nõu kuulda võtnud, kuid tähtsaim ei olegi see. kõige olulisem on, et rääkisin seda südamest, ise siiralt uskudes, et nii on õige. ent millal siis see nõuanne oma väärtuse kaotas? miks võtan mina eeskuju ja muutun inimeseks, kes elab oma elu sissepoole? sellepärast, et kõik teevad nii.
ma tunnen, kuidas kõik ümberringi surub mind nendesse raamidesse, kus me kõik peame olema ühtemoodi.

eile õhtul nägin laval oma inspiratsiooniallikaid. peab tõdema, et süda tegi jõnksatuse ja pidin oma silmi mitu korda hõõruma, sest vaade läks iga hetkega aina ähmasemaks ja udusemaks.
tol hetkel jäin ma siiski mõtlema, kas minu valik ohverdada armastus kohustuse vastu oli ikka õige.

ma tõesti ei tea kuidas ennast aidata. ma olen kõik lahendused läbi proovinud.
ma ei oska enam midagi otsida. ma ei oska end paremini tunda. kuidas teised seda teevad?  

vaimuvaesed inimesed, kes loovad minu peas vägivaldseid kujutluspilte

aasta on 2013 ja ma pole siiani täielikult aru saanud sellest fenomenist nagu "räägi midagi".
paneme asjad paika. me mõlemad oleme sellega nõus, et mina pole kloun, samuti pole sina kloun. keegi ei ole kohustatud lolli mängima, et teisele meelelahutust pakkuda. ma ei saa hästi aru inimestest, kellel on tõepoolest nii igav, et nad teevad lahti facebook chati ja hakkavad piinama sind mingi mõttetu juraga, peaasi, et kuidagigi oma aega sisustada. mine loe raamatut? ajakirja? vaata mõnda dokfilmi? hari ennast??? mitte õpetaja jaoks, mitte vanemate jaoks - iseenda jaoks. laienda oma silmaringi, et sinuga oleks huvitav rääkida, et sinu vestlused ei piirduks üksnes sellega kuidas läheb ja kui väga sa kooli vihkad.
ja mida kuradit ma peaksin sinu käsu peale rääkima? mida ma sõin? kas sind huvitab see? ilmselt mitte, sest kui huvitaks, küsiksid otse. seljuhul, äkki, mida ma nädalavahetuseks plaanin? mul pole plaane. mida sa nüüd küsida oskad?
"räägi midagi" on kõige umbmäärasem palve, mida sa võid inimesele esitada. selle asemel, et selles tühjas ja mõttetus facebookis oma ajurakke maa sisse tallata ja lõpututes laigi-sheeri-kampaaniates osaleda, jõuaksid sa end nii palju põnevamaks muuta.