ma olen kogu aeg arvanud, et asi on selles, et ma pole piisavalt hea, piisavalt kõhn või piisavalt ilus. et mu juuksed pole kunagi piisavalt pikad.
ma nägin, et mul pole kunagi piisavalt aega, pole piisavalt raha.
ma kartsin, et olen kas juba liiga vana või alles liiga noor, et midagi kogeda.
mulle tundus, et ma pole piisavalt andekas, piisavalt tark ja intelligentne; et mul pole piisavalt kogemusi.
ma olin kindel, et ma pole piisavalt vaimukas. et ma pole piisavalt loov ja originaalne.
pakkusin, et asi on katkises perekonnas.
eeldasin, et olen liiga emotsionaalne ja suitsiidne, et täisväärtuslikku elu elada.
vahel siiski lootsin, et olen lihtsalt teistsugune ja peagi kõikjale sobima.

kuni ühel hetkel ma taipasin, milles see tegelikult oli. ühtäkki ma lihtsalt avastasin, et olin kellegi või millegi ära kaotanud. tegelikult mõlemad. ma kaotasin ära tunde olla tõeliselt kodus, olla elus. ma kaotasin ära inimesed, kellega end niimoodi tunda. ma kaotasin koha, kus end niimoodi tunda.
ja kui sa oled juba korra tundnud tänulikkust oma elu eest - sa ei taha seda tunnet unustada. sa tahad kogeda seda üha uuesti ja uuesti. tahad, et su kopsud täituksid ääreni värske õhuga, et see ühe naerupurskega uuesti välja lasta, sest sõbranna on jälle mõne debiilse naljaga hakkama saanud. sa tahad tantsida ja täita kogu ruumi positiivse energiaga, sa tahad palju pilte teha ja näha, et need meeldivad sulle. sa tahad öelda oma sõpradele kui palju nad sinu jaoks tähendavad ja kuulda sama ka vastu. siiralt ja südamest. sa tahad olla kellegi jaoks asendamatu. sa tahad, et sul oleks piisavalt tegevust, kuid samas ka vaba aega, mis ei oleks täidetud lõputu mõtetevooga. sa tahad lihtsalt armastada ja tänulik olla. sa tahad elada.

unstability is a lifestyle. a shitty lifestyle

... ja isegi paber tähtsa nimega "Mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus" ei tee mind hetkel eriti palju õnnelikumaks. meh 

ilmselt peaksin olema siiski tänulik, et mul on nii palju inimesi, kes pühendavad korra nädalas (või isegi sagedamini) paar minutit selleks, et mind välja kutsuda või niisama mingit pläma kirjutada. mitte halvas mõttes. okei, ainult natukene. ma ei teagi mida ma tahan. ma olen nagu iga teinegi pubekas, kes soovib seltskonda üksi olles ja privaatsust seltskonnas viibides. siiski mitte alati ei ole see nii ning vahel soovin ma tõepoolest pühendada mõne õhtu raamatu lugemisele või niisama voodis vedelemisele. kas te tõesti ei tea kui mõnus see on? ilmselt inimesed, kes pole juba aastaid raamatuid käes hoidnud, ei mõistagi mind. kahju. sest ma tõesti soovin, et nad mõistaksid. mõistaksid seda, et me ei pea alati teineteist nägema ja omavahel rääkima ja teineteist kuulama. vahel me ei peagi teadma, mis teisega toimub. vahel me võiksime lihtsalt kokku saada ja vait olla. vait olla? täpselt nii. kõik aina räägivad ja räägivad ja räägivad. kogu aeg. ma väga vabandan, kuid seda on minu jaoks liiga palju. ilmselt on mu isiklik ruum suurem kui teiste oma. you just have to deal with it.

ja ooh, kuidas ma ei viitsi tööle minna. mõtlen, aga kui ma lõpetaks hoopiski ära? ma saan ju teha kõike, mida ma aga iganes tahan, see on minu elu ja minu suvi lõppude lõpuks