i saw these kids running around 
and huge swimming pools with water that sparkled in the sunlight 
and me - having fun and laughing like a little child
i didn't even mind the sun shining right on my face, i just squinted and this made me laugh even more
and then the alarm clock started ringing and the thousands of voices were back and i nearly started crying again
since then i swear i do not want to wake up anymore

you cannot save people, you can only love them

see oli õhtu, kui ma otsustasin peole mitte minna. ka ei olnud mul tahtmist filmi vaadata. tahtsin lihtsalt oma raamatuga koju jääda. antisotsiaalne nagu ma vahel olen. siiski leidus inimesi, kes meelitasid mind natukeseks ajaks õue värsket õhku hingama. istusin autosse ja tuju oli hetkega laes. täiesti ootamatult. ma olin neid nii väga igatsenud. tahtsin neid nii väga kallistada.

mõne aja pärast tehti sammud Bermuuda poole ja me jäime kahekesi. kumbki meist ei viitsinud lärmakasse klubisse ronida. niisiis me jäimegi vaikusesse. üle pika aja suutsin ma ennast vaos hoida ja kõik lõpuni kuulata, ilma vahelesegamiseta. olin enda üle uhke. ma ei tundnud enam ärevust, see oli positiivne.

ma pidin jagama kellegagi oma mõtteid. ma pidin rääkima kellelegi, et ma ei saa piisavalt armastust ja hoolt. ma pidin tunnistama, et mul on tähelepanuvajadused. ma pidin ausalt ütlema, et vajan oma ellu rohkem soojust ja lähedust. seda kõike oma inimeste poolt. nende poolt, keda ma pereks pean. kas ma olin millestki valesti aru saanud? äkki ma polnud seda väärtki?
ma ei oodanud midagi mägesid liigutavat, kujutasin peas ette, mis vastusevariante kuulda võiksin. aga tundub, et sel noormehel oli midagi muud plaanis. üks lihtne lause. see polnud mägi, küll aga suur kivi, mis südamelt langes. silmad valgusid vett täis ja ma pidin tõdema, et seda pole päris ammu nii siirast õnnetundest juhtunud.