Envy is invariably a symptom of neurotic insecurity

what a wonderful feeling

täna märkasin ühte olulist asja. paariks tunniks nägin elu teise nurga alt. ma sain aru, et mulle ikka tohutult meeldib, kui suhtlen selliste inimestega, kes annavad mulle eeskuju ja näitavad, mis on tegelikult tähtis. nad lihtsalt teevad mu silmad lahti ja aitavad mõista, et ma põen täiesti tähtsusetute asjade pärast. kasvõi lühikeseks ajaks, aga ma tunnen seda: tunnen, et olen nendega sarnane, tean, et mõtleme samu mõtteid..mõnus on lihtsalt hetkeks tunda, et minevik ja tulevik pole olulised, tähtis on vaid mis on SIIN ja PRAEGU. ja nendega...

elu ON ilus :)

viimasel ajal panen tähele, et mind ajavad närvi inimesed, kes KOGU AEG naeravad. ükskõik, mis ka ei oleks, teevad oma lolli nägu ja naeravad. ma ei tea, kas see on normaalne või mitte, et see mulle ette jääb, aga ma ei saa midagi teha..

täna oli plaan peale kooli koju jääda selle vastiku lumesaju tõttu, aga ma olin siiski tubli ja vedasin ennast trenni kohale. ja õigesti tegin, sest tuju tõusis lakke ja uus kava on ikka ÜLIvinge. vahet pole, et ma ei tunne end siiski väga hästi seal saalis, sest mul puudub see talent.. kui mul see oleks, ei peaks nii palju pingutama ja põdema. samas, mida rohkem õpid ja püüad saavutada midagi, seda uhkem oled pärast oma pingutuste üle. ma siis õpin & püüan.

keskendudes välimusele, unustasin ära sisemuse. unustasin, et see on siiski tähtsam. ma üritan ennast kõigest väest muuta, panna elust rõõmu tundma, ma luban. 

ütlesin valesti, käitusin valesti, mõtlesin valesti... ma tunnistan seda. minu arust on vigade tunnistamise oskus hea pluss. ning teiste vigadest möödavaatamise oskus tuleb ka kasuks. mõned inimesed ei aktsepteeri teiste miinuseid ja hõõruvad neid nina alla, püüavad inimesi muuta. aga palju parem on vigu mitte tähele panna ja armastada inimest sellisena, nagu ta on. sest keegi meist pole täiuslik, kuid see siiski ei tähenda, et selle poole pürgimine oleks ebavajalik.

päike paistab :)

I couldn't wait for success, so I went ahead without it

viimasel ajal tekib aina sagedamini selline tunne, et ei taha viibida siin ruumis nende inimestega. enamasti on see väga lühiajaline- umbes 10 sekundit, aga see on ju imelik. lihtsalt kümneks sekundiks kuuled ainult suurt möla ja vihkad neid ümberringi olevaid inimesi, tahad joosta kuhu iganes, peaasi, et eemale, kaugele ära.

ja siis tekib veel selline tunne, et teen kõike valesti. absoluutselt igal õhtul kahetsen päeva jooksul öeldud sõnu, tehtud tegusid... ja kui jagan neid mõtteid sõbrannadega, ütlevad nad mulle, et olen lihtsalt hull idealist, põen pisiasjade pärast, mida enamik isegi tähele ei pane. samas, ma nagu üritan ennast muuta, et see kahetsusetunne ära läheks. ma tean mida pean tegema, aga olen lihtsalt laisk. ma unustan kogu aeg mis on mulle tähtis, astun teelt kõrvale. seda ei tohi teha...
ja samas, vahel ma ei tea kuidas tuleks mingis teatud olukorras käituda.. kuigi peaks. või siis tean, aga teen risti vastupidi.
ühesõnaga kõik on sassis, tuju on nullis ja ma ei tea mis värk on.
keegi võiks suure kalli teha

never miss a chance to dance

mul on tunne, et ma peaks ära kolima.

tantsuakadeemiasse.

vahet pole, oskan ma tantsida või mitte, elada võib ju seal ikka.

ja toidupood on ka mõnusalt lähedal.

sest kui reaalselt mõelda, see on ainuke koht, kuhu tulles tekib ALATI naeratus näole; kus me õpime kogu aeg midagi uut; vahepeal kaotame tasakaalu, kukume ja naerame enda üle; vahepeal naerab Wave meie üle; vahepeal tunneme, et midagi ei tule välja - aga see ei võta ära meie suurt soovi tantsida nii, nagu meie üliprofessionaalne treener, kes juba uksest sisse astudes tõstab meie tuju puhtalt sellega, et ütleb "tsaukaa !"  oma kerge vene aktsendiga. seal saab isegi suurim idioot aru nendest sammudest, sest treener on valmis sulle kasvõi 100 korda seletama, peaasi, et sa aru saaksid.

ma olen juba mitmeid kordi oma tantsuklubisid vahetanud ja pole kunagi eriti rahul olnud. okei, siin, tantsuakadeemias, on muidugi miinuseid - kuhu siis ilma nendeta, aga plussid on niivõrd vapustavad, et miinustele sa enam ei mõtlegi.

lihtsalt biig biiig love.

Tänane õppetund: kui kõik on halvasti, mine magama. Küll hommikul parem hakkab. Ja kui ei hakka, söö šokolaadi. See aitab ALATI :)