i sincerely apologize if all that i sound like is i'm complaining

just lugesin oma vanu iseloomustusi orkutis ja peaagu igaüks sisaldas sõna "positiivne" või "rõõmsameelne", ning hakkasin mõtlema kus on see koht selles loos, kus kõik hakkas allamäge minema. mitte, et ma nüüd ütleks, et ei taha elada või et elu pole elamist väärt, lihtsalt viimasel ajal on neid muresid liiga palju kaela sadanud, ning kõige enam vihkan ma seda, et mul ei ole piisavalt motivatsiooni ja eluenergiat edasi minna, ma lihtsalt istun nurgas, nutan ja ootan, et keegi armas inimene tuleks lohutama. ma istun ja imetlen neid inimesi, kellel on tahtejõudu. imetlen neid, kes vaatamata kõigele elavad oma elu naeratusega näol ja saavutavad midagi. istun ja ootan, et juhtuks ime. päris haletsusväärne, kas pole? ühesõnaga minu suve lõpp ei kujunenud eriti naeratusterohkeks, kuid ma loodan, et seda on sügise algus, sest lõppude lõpuks ma olen suvest pisut väsinud.

öine jalutuskäik kesklinnas

olen aus, ma ootasin sellelt sünnipäevapeolt rohkemat. ma ei saa üldse aru kuidas inimesed ennast juba kella kaheks niimoodi täis joovad, et on sunnitud koju minema ja pidu vajubki ära. poole kolme ajal olid jäänud Sossi peoruumi vaid loetud inimesed ja me ei näinud mõtet esimest bussi oodata, vaid võtsime taksod ja läksime koju. kuid enne seda, kui sain taksosse istuda, pidin kõndima Vabaduse väljakuni ja tee peal põrkasin kokku paari väga kahtlase persooniga. kas te teadsite, et kell pool 4 hommikul võib meie kesklinnas kohata mehi, kes on endale äsja soetanud paar vibraatorit? ma ka mitte, nüüd sain oma silmaga näha. üks neist tahtis oma huumoriga silma paista ja karjus midagi minu vägistamise kohta. ütleme nii, et asi oli naljast ikka väga kaugel kui ma põgenesin mööda seda neetud Tartu maanteed s*tt püksis. jõudnud lähima pangaautomaadini olin õnnelik, et nüüd on jäänud vaid natuke, kuid siis ilmusid välja veel ühed huumorivennad kes tulid minu juurde ja hüüdsid: "tere! me oleme vargad!". kui nüüd tagasi vaadata, oli see tõepoolest naljakas. õnneks kaua ma nendega ei rääkinud ja juba poole viie paiku olin ma sooja teki all. 

loodan, et järgmine kord on mul veidi rohkem mõistust peas ja võtan kohe sularaha kaasa.

suvi käes ja linnast tahan ära sõita ma, tahan sinna, kus on maasikad...

need kolm päeva Maleva kokkutulekul möödusid ruttu, osaliselt sellepärast, et olin Tallinnast väljas (üle pika aja!) ning kindlasti ka seltskonna pärast, kellega oli väga lõbus. viimane öö oli unustamatu (siinkohal tänaks Kertut, kes tantsupõrandal hommikuni vastu pidas) ja järgmine päev samuti, sest kehas oli selline tunne, nagu buss oleks üle sõitnud. ka ei lähe mul meelest ära mu hüsteeriline naer, mille põhjustas üsnagi mittenaljakas lause "a Kertu on kuskil männi all". telgis oli ka päris mõnus olla, eriti kui oli täiesti KOTTPIME või niiske saunalina padjaks pea all. öösiti vaatasime tähistaevast ja vaidlesime, kas satelliite on palja silmaga näha või mitte. ja kui väga igavaks läks, värviti mu nägu ripsmetuššiga.

ÕM'i laulu sõnad ei ole mul siiamaani peas, aga ma luban pühalikult et järgmisel aastal olen see, kes neid kõige kõvemini kaasa laulab.

arvuti just ütles "it's one hour" ning hakkasin mõtlema, et kui ma tahan homme diskol rokkida nii kuidas võimalik, siis peaks vaikselt voodisse minema? aga ei saa ju, mul on ikka veel tunne, et miski jäi kahe silma vahele selle pakkimisega. üldse see on nii tüütu tegevus, et mul kadus igasugune tuju sinna kokkutulekule sõitmiseks. loodan, et homme hommikul on see tagasi. 

tahaks veel midagi öelda, aga kõik on kuidagi sobimatu.

lihtsalt olge tublid

i like people who smile when it's raining

eile õhtul ma ei suutnud kodus olla - kõrvaklapid kõrva, soe pusa selga, ja nii ma läksingi selle võimsa tormi kätte jalutama. kõndisin ja vaatasin ringi, loodus oli väga ilus. jõudes vanaema majani märkasin ühte puud, mille jämedaim oks oli murtud ja lebas autoteel. alguses tekkis väike hirm, kuid uudishimu sai sellest võitu ja nii ma kõndisingi edasi, sinnapoole, kus välk oli kõige eredam. majade vahelt nägingi - erkroosa ja meeletult ilus. tahtsin ikka edasi minna, et paremini näha, kuid siis hakkas täpselt pea kohal müristama ning kõhus keerama. peas välgatas mõte, et see jalutuskäik on ohtlik. järgmisel hetkel lõi välku eesoleva maja kohal ja ma ei oodanud enam, seadsin sammud kodu poole. aga selline kiusatus oli edasi minna ja vaadata, mis toimub seal, teisel pool...

mulle meeldis see viimane osa

and then i felt alive

eile sain oma elu suurima naudingu lauldes Mika laule täiest kõrist kaasa. see oli midagi enneolematut, midagi täiesti teistsugust ja kirjeldamatut. "Happy ending" hakkas pihta ja vaadates neid tuhandeid seebimulle hakkasin rõõmust nutma, sest kogu see õhkkond sisendas mulle, et elu on vapustav. see oli selline õhtu, mil ma nautisin igat käesolevat hetke ja naeratus ei kadunud mu näolt silmapilgukski. ma tundsin ennast õnnelikuima inimesena ning mind ei huvitanud mitte miski, peaasi, et sõbrannad olid minu kõrval ja Lauluväljakut täitis energiline ja positiivsust täis muusika. 

suur aitäh, ma ei suuda ikka veel oma mälestusi uskuda.