our greatest glory comes not in never falling, but in rising every time we fall

teate, mulle meeldib see pimedus. ärkad – pime, tuled koolist – pime, õhtul ei näe üldse midagi. aga see on super. millegipärast meeldib mulle unistada just pimedas, sest siis tundub kõik nii lihtne ja reaalne. praegugi on lihtne neid ridu kirja panna, sest ümberringi on pime.
mulle meeldib vaadata lumesadu ja tähti, kuulata muusikat ja naeratada. ma austan inimesi, kes oskavad sellistest loomulikest ja küllaltki väikestest asjadest rõõmu tunda, mul on hea meel, et olen isegi üks neist.
nagu paljud juba Facebookist lugeda jõudsid, mul viskas kopa ette minu elu. ma mõtlesin veidi.. ja otsustasin olla õnnelik. avastasin, et on äärmiselt mõttetu raisata oma energiat inimestele, kes seda ei vääri. nad on lihtsalt üksikud pilved minu päikesepaistelises maailmas. kui mälu nüüd ei peta, siis oli see Kevin, kes rääkis mulle, et ei tohi ennast kellagagi tugevasti siduda, sest lõpuks võib väga palju haiget saada. olen isegi juba mitu korda selles veendunud, kuid samas ka aru saanud, et see eemalehoidmine on äärmiselt raske. alati leidub inimesi, kellesse suudame märkamatult nii sügavalt kiinduda, et on võimatu neist hiljem lahti lasta. aga kui olukord nõuab, siis tuleb leida jõudu seda teha. ja vot see aeg, kuni sa otsid energiat, ongi kõige raskem. mulle tundub, et minul on see periood lõppemas. see pisike reis Leetu andis mulle jõudu, ma oleks otsekui leidnud üles selle võtme, millega järgmine uks lahti teha. ma ei kavatse enam pöörata tähelepanu üksikasjadele, ei kavatse enam ümbritsevat nii tõsiselt võtta, ei kavatse olla nagu teised, ei kavatse tunda kadedust.
avastasin, et tants annab palju. see on nagu moraalne tugi, kui sa ei soovi oma sõpradega rääkida. ma olen õnnelik, et seda on mu elus niivõrd palju, et järjekordse probleemi puhul saan pugeda oma maailmasse ja tantsida. nii palju kui tahan, nii palju kui vajan.

Urban Dance 2010 - Tribute to MJ in Lithuania

tohutud rahvamassid, millest on praktiliselt võimatu läbi trügida, meeletu karjumine ja kaasaelamine, nii et hääl ära, muusika, mis käib kogu kehast läbi, mille biiti tunneb iga keharakk, pinget täis õhkkond, uskumatud tantsuoskused, emotsioonid, elamused... võimatu sõnade ja videotega kirjeldada, see oli midagi muud.
kui ma sinna sõitsin, ma isegi ei mõelnud selle peale, mitmenda koha saavad meie treenerid. lihtsalt tahtsin näha, kuidas see kõik välja näeb, tahtsin saada osa millestki nii erilisest. pealegi olin kuulnud, et sel aastal ei ole D-Lux endas nii kindel. tunnistan, mullegi tundus, et nad on ka paremaks võimelised, kuid tuli välja, et see polnudki vajalik, sest nad võitsid ära nagunii! juba neljandat korda. 2 auhinda - showcase ja battle, FANTASTILINE!
vaatamata sellele, et linn oli igav ja päris ilmetu, ei tundnud keegi koduigatsust – tahtsime ikka jalutada nendel lumistel tänavatel ja olla siit eemal, sest meil oli tore seltskond, palju kõneainet, mõtteid ja muljeid. kahjuks tohutu väsimus võttis siiski võimust ning me jalutasime kollase bussi poole üsnagi vaikselt. kuid ma tean, et hinges me tantsisime, naersime ja olime lihtsalt kõige õnnelikumad. ja polnudki vaja midagi sõnadesse panna, me võisime seda tunda käest kinni hoides.

poleks kunagi uskunud, et mõni inimene suudab minust nii palju hoolida. isegi siis, kui ma käitun nagu, vabandage, mõrd.

ma olen lõpmatult tänulik.

hetkel ei oska muud teha, kui ainult nädalavahetuse nimel elada. ootan kannatamatult, et saaks juba kõik need lõpmatud mured siia Tallinnasse jätta ja minema sõita, tunda ennast paar päeva inimesena.

empty words

"Nädala parim päev on muidugi homme.

Homme kõik jätavad suitsetamise-joomise maha, hakkavad õppima ja trenni tegema, järgima tervislikku eluviisi, helistavad õigel ajal vajalikele inimestele, teevad ära seni poolikuks või hoopiski tegemata jäänud asjad.  

Homme ei hiline keegi kuskile ega unusta kellegi sünnipäeva.

Homme inimesed teretavad, naeratavad, teevad komplimente, rõõmustavad väikeste asjade üle, lõpetavad teineteise peale solvumise ja karjumise.

Homme kõik tülli läinud lepivad ära.

Kuid seni, kuni see hägune homme pole veel kätte jõudnud, võib olla egoistlik, lohakas ja väsinud, võib käituda mõtlematult, valada oma viha sõprade peale välja ning laiselda lõpmatuseni. Homme on ju alati ees."

there's no way out

nii palju tahaks öelda, nii väga tahaks usaldada, tahaks mitte mõelda, mitte kahetseda, tahaks ära unustada, uuesti alustada, tahaks soojust tunda, tahaks mitte karta, mitte muretseda, tahaks kadedusest lahti lasta, inimesi mõista, tahaks aega tagasi kerida, vahel peatada, siis jälle järgi mõelda, ah ei, ma ei taha ju enam mõelda. tahaks harjumustest lahti lasta, näha teiste sära, tahaks rohkem hoolida, rohkem vastu anda, tahaks katki murda raamid, kuhu surutakse, tahaks kõigest aru saada, tahaks märgata seda, mida teisedki, kuulda seda, mida nemadki, kuid ei tahaks olla osa hallist massist, ei taha seal ära kustuda ja arvamuste laviini alla mattuda. tahaks lõpuks sellest jamast üle saada ja suureks kasvada.
miks ma tunnen, nagu oleksin ainuke, kes kõike kordi keerulisemaks teeb? mind ajab närvi, et teistel on teistmoodi. lihtne. nad ei peatu, ei jää mõtlema, sest see pole seda väärt, lihtsalt teevad, mis õige tundub. kas mul on ka midagi õige? kui ei, siis miks? mis ma valesti teen? kui see peaks kunagi tulema, kas ma panen tähele, tunnen ära?

palun andke andeks, aga mu aju lihtsalt ei lakka töötamast. 
juba lähen magama mhm

olek on emotsioonitu, kuid sisimas tunnen allasurutud viha iseenda vastu. ei möödu ühtegi päeva ilma et ma süüdistaks ennast milleski.. vastik on jälgida mida ma räägin, teen või jätan tegemata, ärritun iga kord kui avastan, et ei suuda ikka veel vigadest õppida. ma teen ise kõike selleks, et ennast pärast halvasti tunda.  
koolis olin nagu surev lehm ja käisin vist kõigile närvidele oma tuima näoga. lõpuks mul oli endast ka kopp ees ja tulin ära. nüüd tahaks lihtsalt olla ja mitte mõelda...

tegime joogat täna. veidi kehvasti läks - minu rahutut mõistust pommitasid igasugused küsimused ja mured, paariks sekundiks tundsin ennast täiesti tähtsusetu põrandakaltsuna. kuulates rahulikku taustamuusikat läks lõpp väga emotsionaalseks - pisarad voolasid mööda põski alla. kuid sisimas tundsin, et see oli õnnetunne, ma olin siiralt tänulik selle eest, et mulle on antud võimalus elada. 

elada, tunda, kogeda ja ennast väljendada. see on imeline.