the best part is when you enter that venue and leave reality at the door

ma olen meeletult õnnelik, et stuudio on saanud mulle teiseks koduks.
need viimased kontserdieelsed trennid ühendavad meid kõiki, ma tunnen kuidas meie grupp muutub aina lähedasemaks. nii armas on teineteisele hommikul helistada, et keegi ei paneks oma tüütut äratuskella kinni, sest 9.45 peab juba platsis olema ja 10 ajal läheb pidu lahti: alguses pool tundi avame oma silmi ja kogume energiat.. mõned ei saa trenni lõpukski ärgatud ja lähevad koju magama. kuid vaatamata kohutavale väsimusele püüame me ikkagi kõigest jõust kuulda neid olematuid biite, mida hakkame lõpuks lihtsalt välja mõtlema, ja õppida neid kahtlaseid samme, mis kellelgi küll välja ei tule, aga nalja teevad kui palju! ning kõige lõpuks, kui higistamine läbi, on tore joosta meie chill room'i, kus algavad Guitar Hero meistrivõistlused.
ma võikski rääkima jääda sellest, kui väga ma armastan sealset õhkkonda, kui väga tänulik ma olen selle eest, et lõpuks ometi leidsin selle perekonna, millest olen nii kaua unistanud.

ma ei tea mida teie teete aastavahetusel, aga mina igatahes poen teki alla, söön mandariine ja vaatan midagi naljakat. ja kui uni tuleb, lähen magama. jah, niisama lihtsalt.
ehk tuleb see kauaoodatud peotuju aasta pärast.

ja seekord ma ei luba midagi, ei oota midagi, ei looda midagi. las see aasta lihtsalt kulgeb nii, nagu peab.

olge mõnusad, kallid sõbrad! :)

palun, kas keegi suudaks mulle selgeks teha, et ideaalseid inimesi pole olemas?
ma tõesti arvan, et mul on vaja psühholoogi.

tekib selline tunne, nagu mängiks tulega. ma saan aru, et minu käitumise tõttu võib kõik kokku variseda, aga siiani pole seda juhtunud ja sellepärast ei ole mul ka ühtegi põhjust ennast muuta. ma olen piisavalt loll, et samas vaimus jätkata.
tundub, nagu peaks kasutama võimalust, kasutama seda, et inimestel on aega minuga rääkida. aga asi ongi selles, et tegu on inimestega, kellest pole eriti sooja ega külma. nad tulevad ise rääkima, ja mina tunnen ennast sunnituna teemat arendama, sest kardan, et tulevikus kahetsen seda, et ei pööranud omal ajal neile piisavalt tähelepanu. samas, mis on saanud mu motost "ma ei tee seda, mis mulle ei meeldi"?
viimasel ajal juhtub kõik valede inimestega, mitte nii nagu võiks..  see ajab tohutult närvi. üldse on kõik väga sassis ma ütleks.

lisaks mulle tundub, nagu ei vääriks neid kingitusi, mida mulle tehakse. samas tean, et kui räägin sellest, hakatakse vastu vaidlema :) seega lihtsalt ütlen: ma teen kõik, et hoida teid oma südames ja oma elus, ühel hetkel, kui ma ronin välja sellest põhjatust august, tulen tagasi väikse Päiksena, olen alati teiega ja säran iga päev, sest teie teete seda minu jaoks.

tahan lõhnata mandariinide ja piparkookide järele

tahan kanda villaseid sokke ja pikki sviitreid, juua kuuma teed ja kuulata jõululaule

mässida ennast pleedi sisse ja lugeda raamatut imeilusa kuuse all, sealsamas magama jääda ja ärgata kellalöökide peale

kallistada emmet ja paluda vabandust

tahan kirjutada Jõuluvanale, soovida natuke soojust ja peotäis armastust

tahan suurt lumememme ja pilti: sina, mina ja lumememm. lihtsalt lõbu pärast.. 

tahan lamada lumehanges, teha lumeingleid ja unistada suvest

 jagada oma unistusi kellegagi, kes tõepoolest tahaks kuulata
–(Unknown)

ma vihkan neid libedaid teid

vihkan tuult

vihkan seda kõledat ja haledat kohta

vihkan busse, mis käivad nii harva

vihkan, et nendes bussides on nii palju tuttavaid, kellega lihtsalt peab rõõmsalt juttu rääkima, sest tooli alla peitu pugeda ja loota, et jääd märkamatuks on veidike ee.. veider?

vihkan neid alaarenenud venelasi, kes karjuvad nagu metslased

vihkan, et minu aknast paistab igav mets ning ma ei näe ilutulestikku

vihkan inimesi, kes muutuvad ilma põhjusteta, 

kes lihtsalt viivad su tuju alla omaenda eksisteerimisega

ma arvan, et olen lihtsalt väsinud.

tahan siit ära saada nii kiiresti kui võimalik, ning mind rõõmustab teadmine, et ei ole kaua jäänud. 

ainult natukene.

ja siis me saame lahti kogu sellest kohutavast minevikust ja alustame uuesti. 

mitmes kord see juba on? 

vahet pole, loodetavasti lähevad seekord asjad veidi teistmoodi. 

what I'd give to turn it off and make it stop, so all that I can hear is a simple song

  aina tihemini panen tähele, et ütlen inimestele "mul pole aega".. või "saame kokku vaheajal, mul on homme trenn" ja mõtlen, mille kuradi nimel ma teen nii palju asju? kas ma püüan kellelegi midagi tõestada? iseendale? kas ma tahan tõestada, et on võimalik õppida viitele, käia kolmes trennis + keeltekoolis ning sealjuures omada häid suhteid mind ümbritsevate inimestega, olla maailma parim tütar, särada nagu päike oma sõprade eludes, käia väljas ja omada korras närvisüsteemi?

  iga päev saan aru, et see on võimatu. seda näen sõprade reaktisoonides, iga kord, kui mainin neile seda lähitulevikku, mis võib-olla ei jõuagi kunagi kätte. ma tahaksin midagi muuta, aga ei oska kusagilt alustada. tantsimine on osa elust ja ma ei saa selle arvelt endale aega juurde võtta, omaarust tegelen sellega niigi vähe. õppimine - muidugi on see tüütu ja vastik, aga ma tahan saada edukaks inimeseks ja ma tean, et haridus on üks garantiidest helge tuleviku saavutamiseks. mitte küll alati, kuid enamasti. võite öelda, et vahel ei pea nii palju pingutama, kõike ei pea tegema – ma saan sellest väga hästi aru, aga juba väiksest saati olen hull perfektsionismi tagaajaja, ja ma ei saa sellest kiiksust lahti. ma nii kardan, et see üks õppimata peatükk võib mõjutada kogu mu edaspidist õppeedukust. ma kardan liiga palju, eksole?

  vahel on olukordi, kui ma lähen endale teed keetma ja seni kuni vesi keema läheb, ma käin paaniliselt mööda tuba ringi ja otsin endale tegevust, sest ma tunnen, et sekundid tiksuvad, aeg läheb ja ma raiskan seda aega. sellistel hetkedel ma hakkan tõsiselt muretsema. ema väidab, et mu katus sõidab, et kui ma niimoodi jätkan, lähen hulluks. see on osalt isegi natuke naljakas, samas tõsine asi.  

ma ei oska midagi vabalt võtta, mõte töötab, kogu aeg, pidevalt, lakkamatult. sellepärast ma olengi vahel nii psühh, sest olen juba ammu jõudnud kõik asjad sada korda üle mõelda ja avastan, et olen omadega lõpus, nina vastu kinnist ust. 

  ja kui keegi tahab nüüd öelda "just take it easy and everything's gonna be alright :) ", siis minge jookske vastu seina. 

it seems like i'm always looking up & waiting for something to happen

rahu, motivatsioon ja õnnetunne on käegakatsutavad, kuid siiski liiga kaugel, et neist tugevalt kinni haarata. ma varun aega ja ootan veel, kannatlikult.

ärkasin kell 15.45 ja avastasin, et magasin pool päeva maha - läksin närvi.
tuli meelde, et mul oli plaanis väga palju ära teha - läksin närvi.
tegin kohustusliku kirjanduse lahti, avastasin, et on vaja veel 250 lk läbi lugeda - läksin närvi.
alustasin lugemist, ei saanud midagi aru, hakkas palav - läksin närvi ja kaotasin motivatsiooni.
surfasin Facebookis ja sõin šokolaadi - enesetunne paranes.
emme tuli koju ja küsis miks ma midagi ei tee, mille peale ma ütlesin, et ärkasin alles nelja paiku - emme läks närvi.
otsustasin, et mul on suva sellest raamatust, tõmbasin kokkuvõtte ja sõin veel. siiani on enesetunne okei.

nüüd mul tuli meelde, et pean veel ajaloo ja inglise keele ära tegema. ja oleks tore ka poodi jõuda. ja mul on selleks ainult üks päev - homme, ja siis saab nädalavahetus läbi. kas keegi oskab ette aimata mis emotsioon valdab mind nüüd? :))))