dear God, i have a problem. it's me

veetsin kodus kuus päeva. kuus päeva ma ei näinud ühtegi nägu, ma ei tantsinud, ei kiirustanud kuskile, ei elanud roboti elu. kuue päeva jooksul sain magada rohkem kui vajalik, ei pidanud muretsema ei trennide, ei õppimise, ei inimeste pärast. ma lihtsalt sõin ja magasin, sõin ja magasin. see oli mu puhkus, ja see ei aidanud. ma oleks justkui veel rohkem väsinud - väsinud üksindusest ja mõtetest, mis ei ole enam üldse uued. esimest korda elus valdab mind midagi nii emotsioonitut. ja päeva lõpuks painab ainult üks küsimus: miks mul kõik alati kokku variseb?

see on väga khuul, et ma saan oma aknast päikeseloojangut vaadata ja kõiki lennujaama suunduvaid lennukeid jälgida, ometi tunnen ma puudust vannitoa raadiost. ma ei julge ise laulda, sest seinad siin Õismäel on üllatavalt õhukesed ja ma arvan, et emale juba piisab meie naabrite tunnustamata musikaalsusest...
ma olen õnnetu :(

vaheldus mõjub hästi

mind on tabanud tohutu laiskus ja energiapuudus, võib öelda, et kohati täitsa tõsine apaatia. see on väga tüütu, sest ma olen harjunud, et jaksan oma kiire elutempoga toime tulla. energiapuudusega tuli kaasa ka huvipuudus.. ja oleks see ainult kooli suhtes, ei, see puudutas tantsimist ka - tuli täiesti ootamatult ja niitis jalust maha. hetkel on plaan ühest trennist ära tulla, ja mitte sellepärast, et ei jaksa, seal on üks teist sorti lugu, mis teile arvatavasti huvi ei paku. aga mida ma kardan kõige rohkem, on pettumus. ma ei taha, et treener arvaks, et ma olengi selline luuser, kes nii lihtsalt alla annab. samas, kas ma siis ei tee seda?

tegelikult me kõik vajame vaheldust ja nähtavasti ongi nüüd kätte jõudnud aeg, kui ma olen tõesti väsinud rutiinist ja arvukatest mallidest ning vajan veidike puhkust. sellepärast ma täna ühtegi trenni ei lähe ja püüan olla niisama (?). 

where do you move when what you're moving from is yourself?

kahjuks psühholoog ei öelnud mulle midagi uut, ma lihtsalt veendusin veelkord selles, et asi on täielikult minu mõtlemises ning ma ei tohi oodata mingeid imesid, pean ise midagi muutma. aga täna ei jaksa, homse suhtes ei oleks ka nii kindel.

mm, ja kas te olete kuulnud atelofoobiast? ma kahtlustan selle algstaadiumit enda puhul. 

peaks sellise otsaette kleepima

awake the stars 'cause they're all around you

ma ei tohi jätta mainimata eilset õhtut. meeletult lahe on inimesi uuesti avastada - nende positiivseid külgi, huvitavaid omadusi, sarnasusi endaga.
üle pika aja tundsin seda, et mind kuulatakse, minuga räägitakse kaasa, minuga ollakse samal lainel.
mul on hea meel, et igas päevas leidub miskit, mille eest tänulik olla!

see tants oli küll üsnagi väike asi - kõigest kooliüritus, kuid siiski tähendas mulle palju. ma olen väga uhke, et nii paljud inimesed olid nõus õppima kava, mille olin ise välja mõelnud, ilma vingumiseta. mind hämmastas see suur soov midagi saavutada, see, kui palju hinge me sinna sisse panime, kui palju aega pühendasime. mind hämmastas elav publik, nende emotsioonid! avastasin, et sihikindlus ja optimistlik meel on väga võimsad asjad ning ongi peamised, mis viivad edasi.

naljakas, kuidas tahtsime paar päeva tagasi täiesti alla anda. 

lihtsalt suur aitäh, te teete mind nii õnnelikuks nende pisikeste asjadega :)

Dealing with backstabbers.
There's one thing i've learned: they're only powerful when you have your back turned. 
                                                                                                             - Eminem 

lihtsalt okseleajav, ei jaksa ära imestada :)

ja kui ma loen nüüd kokku oma tobedad sõnad, mõttetud hirmud ja idiootsed olukorrad, siis tekib ikka päris hale tunne küll. nagu keegi istuks mu peas ja aina korrutaks sõna "luuser". ja mis edasiliikumisest saab juttu olla?