inimesed ikka kipuvad arutlema ideaalsete suhete, iseloomude, figuuride, juuste, naeratuste üle... ja väga tihti tuletatakse meelde, et veatust pole olemas. minu meelest ei ole neil õigus. nad ütlevad seda, sest keegi teine tark inimene on seda kunagi öelnud. nad ei mõtle, kas on ise sellega nõuski. kui nad elavad sellise põhimõtte järgi, siis ilmselgelt ei oska ka ära tunda neid pisikesi ideaalseid hetki, mis igaühte aeg-ajalt külastavad, veel vähem neid nautida. järelikult ei oska nad ka millegi eest tänulikud olla.

mind ennastki tabas just miski perfektne: mängib üks uskumatult mõnus laul, ma räägin tõeliselt parima (jah, julgen südamest seda sõna kasutada) inimesega ja mind ei torgi ükski puudus. mul ei ole palju vaja, et seda hetke märgata.

my thoughts were so loud, i couldn't hear my mouth

mul pole kunagi olnud probleemi, et ma räägiks liiga palju - pigem vastupidi, mulle on alati meeldinud rohkem kuulata, kui rääkida. ja tundub, et ma olen liiga kaua oma mõtteid endale hoidnud, sest nüüd tahavad nad KÕIK välja saada ja see kujutab endast haiget mölapidamatust. palun lööge mind järgmine kord. 

hetkel, kui ma enam ei jaksa, kui olen valmis kõik siinsamas pooleli jätma ja alla andma...
see tunne, kui ta astub uksest sisse ja toob päikese tagasi minu südamesse.
tema kohalolek annab inspiratsiooni.
see tunne tõstab mind õhku.
ma ei mõtlegi enam loobumisele.

mõned inimesed lihtsalt on sellised.
võrratud.

ma vihkan üheksandat klassi. 

me tahame alati midagi, kuid inimliku egoismi tõttu ei mõtle kunagi kas oleme üldse seda väärt.

ilmselgelt ei suuda ma vait olla, see blogi on omamoodi minu parimaks sõbraks kujunenud, niiet seda ei saa niisama kinni panna ja ära unustada.

kas teile on tuttav tunne, kui üritad kõigest väest midagi saavutada, kellelegi midagi tõestada, ja siis läheb kõik täiesti.. no sinna samasse.. ? ja siis, kui oled juba alla andmas, rahuned maha, hakkab järsku häid asju juhtuma. lihtsalt, niisama, kukuvad taevast alla. ja siis ei saagi enam aru, kas selles elus peab millegi nimel võitlema või see on puhtalt ajaraiskamine, ja ajapikku tuleb kõik nagunii sinu juurde? kas see on seesama liblika-efekt, mille üle ma juba varem siin blogis juurelnud olen? noh, et pole mõtet teda taga ajada - lendab eest ära, parem maha istuda ja oodata, kuni ta ise su õlale tuleb.

elu ei ole mingi mäng, ei ole vaja inimestega mängida, arendada mingeid taktikaid inimsuhetes või hoopiski õnne "jahtida". mis kuradi jaht? õnn ei ole ju miski, mida saaks tänavanurgalt üles korjata või kuidagi kinni püüda?!