ma olen tähele pannud, et kordan sõna "aitäh". kogu aeg. ma ütlen seda iga väiksemagi asja eest, iga naeratuse, iga kallistuse, iga mulle pühendatud minuti eest. minu arust on äärmiselt tähtis, et inimesed teaksid, kui tänulik ma olen, sest kunagi ei tea, millal saan neid viimast korda tänada. kõlab nagu igav klišee, eks ole. kuid siiski, kui nendel sõnadel peatuda, mõelda mõne inimese peale, kes suudab iga murekortsu sinu näolt ära pühkida, hakkab seesama klišee tähendust leidma. hakkad aru saama, et need ei ole niisama "targad sõnad", mida saame oma kõne kaunistamiseks kasutada.

yes, we all get a little fucked up sometimes

vau. vau. nii palju halba tuleb igast praost sisse, täiesti ootamatult, ma ei jõudnudki selleks moraalselt ette valmistuda. ei, ma ei keskendu hetkel oma proovieksami hindele, ma räägin üldiselt. mul on kurb meel ka oma sõprade pärast, kes on nii mornid sellel vihmasel nädalavahetusel. ma loodan, et nende asjad loksuvad ka paika ja saame üsna pea sellest stressist lahti.
kui aus olla, mul on hea meel, et põhikool lõpeb just nüüd. me kõik oleme juba väsinud teineteisest ja vajame uuendust, vajame vaheldust.. sellepärast rõõmustabki fakt, et saame järgmine aasta mõnevõrra uuema seltskonna.

aga ärgem lubagem siiski väsimusel meievahelist sõprust väänata, see on nii habras, eriti nüüd,  kui meil on nii ükskõik.

the sound of loneliness makes me happier

täielik ükskõiksus. ühest küljest ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad nii tuimad olla, kuid samas teisest küljest mõistan, et see oleks praegu ideaalne olek minu jaoks. emotsioonitu. vahel lihtsalt tahaks end muust maailmast välja lülitada ja olla omaette. ilma selle mölata, mida inimesed suust välja ajavad, ilma pulbitsevate emotsioonideta ja valjuhäälsete repliikideta. ilma, et keegi mind torgiks. ilma, et peaks millegi peale mõtlema.
vahel võib ju tühi koht ka olla.

there is something about the way the streets look when it's just rained

ise ka imestan, et seda ütlen, aga ma olen väga tänulik, et elus on inimesi, kes mind tohutult närvi ajavad, sest ilmselt kui ma poleks täna ühe sellise eest põgenenud, ei oleks ma ka vihma alla jäänud, ei oleks näinud vikerkaart meie imelises kesklinnas, ei oleks tundnud seda värskendust, seda vapustavat emotsiooni. terve tee koju naeratasin, vahepeal itsitasin ja jätsin vist natuke kummalise mulje teistele trollis viibijatele. vesi nirises mööda akent alla, mõned üksikud päikesekiired leidsid oma tee pilvede vahelt ja paistsid mulle näkku. koju kõndides tundsin kuidas kopsud kokku tõmbusid ja õhku jäi väheks, isegi pisarad tulid silma - see oli naer, mis tahtis nii väga välja pääseda.
ma ei taha ettegi kujutada, kui tuim ma oleksin, kui sellised asjad ei teeks mind õnnelikuks.

ÕUDSALT tahaks endale sellist! 

don't think twice, it's all right

kuigi ma ei taha seda ise uskuda, pean siiski tunnistama, et teiste arvamus kõigutab mind veel. mingil määral. aga ma töötan selle kallal, et ei kõigutaks. ausalt, ma olen edusamme teinud. 
ja ma püüan võimalikult vähe mõelda.


nüüd hakkab jälle pihta see aeg, kui kõik minu ümber ootavad, millal saaks juba päikest nautida ja maasikaid süüa ja mina olen jälle see weirdo, kelle jaoks on päikest natuke liiga palju. ja maasikad.. no neid ma söön, et tselluliidist lahti saada, pidid aitama :D

tegelikult võin ausalt tunnistada, et mul läheb hästi. üle pika aja. vaatamata väsimusele vean end trenni ja olen tähele pannud, et tihtipeale saan sealt parimaid emotsioone just nendel päevadel, kui ma tõesti mõtlen "täna on viimane, enam ei jaksa käia".
nii et ma ei anna alla, ootan juba lõppu, kui kogu koolistress on seljataga ja võin enda üle uhkust tunda. sest mul on selleks põhjust.

ma ei tea millest ma viimasel ajal toitun, õhust ja armastusest? külmkapp mattub varsti paksu tolmukihi alla, kui ma niimoodi jätkan. miski peab tõepoolest teistmoodi olema.

üldse mul läheb hästi. päriselt ka. naljakas on see, et mul kukkus täna peegel kildudeks. veame kihla, et siit tuleb 7 aastat suurt päikselist õnne?!