this feeling is still indescribable

                      Dancing with the feet is one thing, 

                                                            dancing with the heart is another.

järjekordselt veendun selles, et tantsimine võtab ära kogu valu. 

peas on ilusaimad mõtted ja südames kõige soojemad tunded.  

viimased kaks päeva olen istunud nelja seina vahel ja kannatanud väsimust, tüdimust, peavalu.

viimased kaks päeva olen kritiseerinud oma lõpuaktuse pilte ja vihanud ennast selle eest, milline ma olen. 

insane.

selline tunne, et lähen ja teen trenni nii kaua, kuni jaksan. 

kuni pilt kaob silme eest ära.

ja seda mitte selle pärast, et olen oma külmkapi tühjaks söönud. 

lihtsalt trenn väsitab. ma saan koju tulla, voodisse vajuda ja järjekordne mõttetu päev on möödas.

lisaks ma hakkan korralikult tööl käima.

võimalik, et see parandab ema arvamust minust. 

ühesõnaga ma ei virise, vaid püüan midagi teha.
mis ajast küll? ise ka imestan. 

inspiration, motivation, captivation.

ballett kõlab nagu täitumata unistus, millest sain alles hiljuti teada

tahaks lihtsalt keset tuba maha istuda ja nutta. ilma põhjuseta. lihtsalt nõrkusest ja väsimusest.
kadedus ja viha voolavad kehast läbi. olek on rahutu, emotsioonid tuhmid.
väga lihtne haiguse süüks ajada.

mökudest

issand jumal küll, see on viimane kord, kui ma midagi korraldan, mul on totaalselt kopp ees idiootsetest küsimustest ja veel suurematest idiootidest, kes neid esitavad. inimesed võiksid väheke iseseisvamad ja ettevõtlikumad olla, palun?

pargipingil, nagu elust tüdinenud vanamutike

viidates Maarjale, võin öelda, et ka minul on peast läbi käinud mõte, kui tore oleks aega edasi kerida. kuigi ma kahtlustan, et meil temaga on pisut erinevad eesmärgid. mina soovin lihtsalt, et kõik oleks juba läbi -  lõpetamine, lõpupidu, 30STM'i kontsert ja jaanipäev. jah, see kõik on väga fun, aga ma ei viitsi. kui mõtlen, et tuleb hakata meikima, juukseid sättima, vaatama, et kleit ikka ilusti oleks ja blabla, siis tekib tahtmine ennast teki sisse mässida ja lõpetajatele siitsamast voodist kaasa elada. ei viitsi mingit pidu panna, ei viitsi tööd teha. suveväsimus? naljakas sõna.

ma tunnen, et mind on liiga palju. mul on iga asja kohta midagi öelda, nii palju mõtteid, nii palju arvamusi. tegelt tahaks vait olla.

minu suvi

sellepärast ma ei tahagi endale tulevikus klientidega suhtlemist nõudvat tööd, et isegi halvas tujus peab neile sõbralikult naeratama ja oma kaupa aktiivselt müüma, samas kui tahaks minna ja kogu enda sisse kuhjunud pa*a välja oksendada.

mul hakkab iseendast ka kahju. kui keegi peaks jagama tiitleid á la nõrk lüli või igavene luuser, siis ilmselt saaksin mõlemad. 

tuleb tuttav ette see palav päev, kui istud arvuti ees ja vaatad oma msn'i friend list'i, kus passivad ainult mingid ebahuvitavad inimesed ja pooltel on üldse staatuseks away?  ning siis tunned süümekaid, et oled sellise ilmaga kodus ja kadestad teisi offline friends'e, kes teevad kindlasti midagi põnevat! ent siis, kui sõbranna siiski helistab ja kutsub su välja, sa ikkagi ei viitsi oma tagumikku püsti ajada ja oled parema meelega voodis. sellist tüüpi otsustusvõimetus on üsna jamps.

ma tahan, et see suvi oleks ülimalt rahulik – et ma ei peaks kellegagi tülitsema, et mind ei torgiks igasugused puupead, et ei peaks seletama miks ma nii tegin või ütlesin, et keegi ei suruks ennast mulle peale, ei esitaks idiootseid küsimusi, et kedagi ei huvitaks minu elu. tahaks olla eemal kõikidest, kuid samas mitte üksi. ma tahan ühte teatud seltskonda. üpris kirju seltskond, kuid millegipärast mulle tundub, et me klapime. 

tahan, et oleks hubane, kodune tunne.
tahan teha palju pilte, naerda ja kallistada. (pange tähele, ma ei maininud söömist)
tahan, et sellest suvest jääks soe mälestus.

We could pretend that we're not who we are,

Put on the make up and drive really far,

Roll down the windows and live in the car,

Pick up the pace we can reach for the stars,

And we will have our new start.

teeme nüüd nii, et enne, kui ma midagi suust välja ajama hakkan, ma mõtlen selle 23897239298168628 korda läbi, veendun, et kõik on õige, ja alles siis ütlen. ON NII RASKE VÕI?