oxygen is wasted on people like you

ma ei oleks uskunud, et ütlen seda, aga jah, esimene koolipäev ja mul on juba totaalselt kopp ees. jälle seesama debiilsus ja lasteaed, needsamad lamedad naljad, mille peale tahaks ainult nutta ja loomulikult minu lemmikaine - ajalugu. GOD FUCKING DAMN IT, ma ei tulnud siia ajalooprofessoriks õppima, eksole?!

sometimes i really feel like the universe is just trying to see how far i bend before i break

  naljakas, kuidas iga hommik algab mul mõttega kas ma saan täna püsti või mitte, sest algul tundub, nagu kõik kehaosad oleksid amputeeritud. aga ma võin täiesti kindlalt öelda, et see tunne on üks parimaid.
  seljataga on pikk ja väsitav nädal, kuid ma ei ütleks, et oleksin ise ka väsinud. võib-olla ainult natukene, kuid see on pigem mõnus kui kurnav. käisin Londonis ära, seal täitus üks minu ammustest soovidest ning sain ka palju emotsioone. kõik ei olnud küll positiivsed, kuid nagu mu emme ütles "tagantjärgi meenutad ainult head" ning tal oli tõepoolest õigus. nagu trennimaniakk sõitsin lennujaamast otse stuudiosse, et teha viimased proovid. kohale jõudes olin ma juba üsna tujust ära, teised samuti, niisiis sobisime hästi kokku. õhtul tuli totaalne emotional breakdown. see oli üks hullemaid õhtuid minu elus, mul polnud üldse aimu kuidas hakkama saan ja järgmisel päeval voodist üles tõusta tundus täiesti ebareaalne. samas tuli mul meelde, et kunagi ei tohi sellistes olukordades mingeid äärmuslikke otsuseid langetada. istusin üleval nii kaua, kuni sain aru, et see on see, mida ma tahtsin, mis teeb mind õnnelikuks, ning arvasin, et midagi annab veel endast välja pigistada küll. puhata polnud aega - tuli tegelda Slide'ga, tuli minna workshopile ja juba järgmisel päeval olid ka videovõtted. 12-tunnisele filmimisele järgnes 12-tunnine uinak ja ma olen jälle eluvõimeline.
keegi võib imestada miks mulle meeldib nii palju rabeleda ja ringi joosta, miks mulle meeldib väsimust koguda, kui ma tean, et ühel hetkel lööb see mu põlvili... sellepärast, et lõpus, kui kõik on läbi, ma näen kui kirjeldamatult vinge on mu elu. ma näen kuidas mul on vedanud, et saan seda kõike teha ja kogeda. ma tunnen enda üle uhkust ja see ei lase minu enesehinnangul allamäge söösta. mulle meeldib nii.

let the new week be even better than the previous one

sain endale kaheks päevaks suurepärase töökaaslase ja tunnid lendasid mõnusa jutuajamise saatel. muidugi tegime aktiivselt tööd ka, kuid söögiteema ei jäänud arutamata. jalad olid ikka korralikult läbi päeva lõpus, olin meie üle uhke, saime hästi hakkama. ekooliga võib ka enam-vähem rahul olla ning ma arvan, et olen pisikese puhkuse ära teeninud.
vaheaeg tõotab tulla üle pika aja ülimalt vinge.
crossing fingers

feel your presence filling up my lungs with oxygen

sa tead, et õhtu on õnnestunud, kui jalad valutavad pikast jalutuskäigust. ooh, ma rääkisin vist oma sõbra surnuks. täiesti uskumatu milline mölapidamatus võib tekkida, kui oled avastanud inimese, kes mõistab sind peaaegu et täielikult; inimese, kes tõesti kuulab igat su sõna, kellele lähevad korda sinu saavutused ja emotsioonid, kes tunneb sinu üle uhkust ja rõõmu ning ei karda seda välja näidata. ma tõesti arvasin, et sellised inimesed on tavaliselt vaid meie vanemad.
ma tean, et lähen homme närvi, sest keemia on mul endiselt õppimata. õnneks ma saan lohutada end sellega, et õppimiseks mõeldud aeg ei läinud näiteks Tumblr'i piltide reblogimise peale (mis pole tegelikkuses eriti produktiivne, kuid samas teeb mind tihtipeale õnnelikuks ning see pole ju sugugi halb).  

lõppkokkuvõttes on inimsuhted ikkagi tähtsamad kui süsiniku valents.

sometimes late at night it just hits me

tegelikult paar tundi tagasi ma tahtsin kirjutada sellest, kui mõnus on lõõgastuda. ma arvasin, et ma ei oska. aga näed, võtsin trennikoormust vähemaks ja see tundub mulle siiani õige valikuna. ilmselt läksin tõepoolest hoogu kui isegi tervis ei pidanud enam vastu. nüüd istun oma voodi peal masseerides jalgu igalt poolt ja lootes, et see valu läheb kunagi üle.
paar tundi tagasi ma tundsin tõelist idülli – jõin teed, kuulasin muusikat ning olin rahul iseenda, oma elu ja mõtetega. ma teadsin, et mul läheb hästi, et tulen oma asjadega suurepäraselt toime. miks ma aga sellele enam keskenduda ei suuda, on sellepärast, et mind hakkas häirima see lihtne fakt, et miski hea ei kesta kaua. (nagu näete, minu 13.oktoobrisest optimismist pole palju järel. kiire, mis?) ma olen siiralt õnnelik ja rõõmus selle üle, kui mul hakkab hästi minema, kuid alateadvuses elan alati hirmuga, et see saab varsti läbi. ja saabki. üsna varsti leidub jälle mingi sitt, mis paneb end halvasti tundma ja pisaratega voodisse minema. sellistel hetkedel tahaks ennast muust maailmast välja lõigada ja oma teki alla pugeda, et keegi ei saaks enam halvasti öelda, et keegi ei käiks närvidele oma sisutühja mölaga, et mitte tunda süümepiinu ja vajadust olla igaühe jaoks just selline, nagu ta ootaks.
mul on kopp ees otsustamisest selle üle mida mul on vaja ja mida mitte, millele peaks tähelepanu pöörama; kopp ees filtreerimast igat oma sõna, et keegi teine ei saaks seda edaspidi väänata, et keegi ei tunneks end puudutatuna; kopp ees hoidmast saladusi ja olemast nii tundeline ja emotsionaalne. vahel (väga harva, kuid siiski) ma kadestan inimesi kes suhtuvad ellu nii kõigutamatu rahu ja ükskõiksusega, vahel tahaks olla samasugune elutu olevus, et keegi ei torgiks mind ja mina ei torgiks kedagi teist.

oleks see postitus paberil, ma kortsutaks ta ära ja viskaks prügikasti. kuidas ma ei väsi seda kõike endale üle kordamast, ma ei tea... aga ma tõesti teen kõik võimaliku, et midagi parandada. lihtsalt alati ei ole see võimalik ja tuleb oma tunded sõnadesse ära panna, et järgmisel hommikul natukenegi kergema südamega üles ärgata. i hope you understand.

i wish i could just bake a cake of rainbows and smiles and have everyone eat it

kõige parem tunne on võtta endale võimatuna näiv ülesanne ja sellega ilusti hakkama saada. selle asemel, et öelda "ma tahaksin teha... " ma ütlen "ma teen." ning mul läheb väga hästi.

mulle meeldib, et mu pea on tühi. 

ma olen vaba. ma tõepoolest viimaks tunnen seda. 

kuna mul on palju energiat ja optimismi, siis püüan seda ka teistega jagada, püüan teha nii palju kui võimalik nii hästi kui võimalik, sest varsti tuleb pime talv kui kõik on jälle väsinud ja mornid. minul on kindel eesmärk see talv naeratusega üle elada, ma korraldan endale mõnusad soojad jõulud ja meeldejääva aastavahetuse. jah, täpselt nii.

hetkel aga imestan kui erinev on see sügis eelmise aasta omast. kui vähe kinnisideid, kui vähe mõtlemist, kui rõõmsameelne kõik on! inimesed on ka imelised. 

ma ei tea mis toimub, aga mulle meeldib see.

üks asi, mis mind tõesti hämmastab, on see, kuidas inimesed mind mäletavad. ma tõesti üllatun, kui mõni tuttav, kellega pole ammu-ammu juttu rääkinud järsku helistab ja pakub kokku saada. isegi, kui ma olen juba peas ära otsustanud, et pole mõtet seda tutvust nö "üles soojendama" hakata, a'la mis läks, see läks. see on nii armas, kuidas nad ise pigutavad selle nimel.

sellistel hetkedel mind tõepoolest huvitab millega ma olen neile meelde jäänud ja miks neile meeldib muga aega veeta. ei, ma ei ütle, et mul on madal enesehinnang, lihtsalt ma pole niimoodi harjunud. vau.

don't you dare give up

kui eelmisel aastal ei suutnud ma trennis käia emotsionaalse ebastabiilsuse pärast, siis nüüd on see asendunud füüsilisega. ma tean, et tahan jõuda liiga palju ja see on ilmselge ülekoormus, kuid sama ilmselge on ka see, et tantsimisest ma ei loobu ja koormuse vähendamise peale peab ka mõtlema.
mind lihtsalt ajab närvi, kuidas lõpuks ometi hakkas kõik hästi minema, kuidas ma märkasin arengut ja tundsin sellest siirast rõõmu ja nüüd peab miski selle jälle ära rikkuma! ma ei suuda ühte tundigi normaalselt oldud, sest jalad on pisarateni valusad.
täna ärkasin kell 11, ei teinud mitte midagi kasulikku ja jätkasin trennis samaga. kas see ongi see koht, kus lõputuna näiv energia on otsa saanud ja kõik saavad mulle nina alla hõõruda, kuidas nemad on ikka öelnud, et ma teen liiga palju trenni ja et mul pole elu ja blablabla?
NO FUCKING WAY.
ma saan oma asjad korda enne, kui keegi jõuab suud lahtigi teha. ja koorman end nii palju kui tahan, sest seni kuni on võimalus, kuni on piisavalt tahet ja huvi, miks mitte seda ära kasutada? puhkan hauas.

seoses väljendiga "sul pole elu" tuli mulle meelde ka see, et paar päeva tagasi, kui ma sain saksa keeles max. punktid sõnade töö ees, ütles mulle üks klassiõde: "kas sul pole elu?" 

BITCH PLEASE.

ma olin sõnatu ja omaarust läksin näost lillaks.

muidugi, ma olen neljast kümneni trennis, tulen surmväsinuna koju ja hakkan hüsteeriliselt saksa sõnu õppima, miks ka mitte :)

tegelikult, kui aus olla, mu tuju on nüüd poole parem. ma sain kõik siia kirja pandud ja võin rahulikult magama minna.