manipuleeriv energia

nägin oma selja taga süttinud sinist prožektorit ja pea oli täiesti tühi. kauaoodatud adrenaliin jõudis ka minu verre ja ma ei mäletanud mitte ühtegi liigutust sellest tantsust.
oma jõuetus asendis tundsin südame peksmist vastu põlve. üks hetk veel ja see hüppab rinnust välja.
muusika oli võimas. tunne oli võimas. kukkusime. võitlesime. peksime. karjusime.
hoidsin kinni sellest kollasest lindist ja ei saanudki enam aru kas hingan või mitte. kopsudes polnud grammigi õhku. see oli see maksimum, mille olin endast andnud. poleks kunagi suutnud paremini.

külmavärinad, sinikad ja pisarad – mõnel rõõmust, mõnel kurbusest.

ilmselgelt minu kriitiline silm nägi kuidas me mõnes kohas täitsa puusse panime, aga oleme veel liiga noored, et eeldada hullumeelset sünkrooni. mina jäin endaga rahule. sain aru, et perfektsionism on pagana hea omadus – selline, mis viib edasi. mäletan siiani ühte sammu, millest ei suutnud vähemalt kolme proovi jooksul jagu saada. ma vihkasin seda sammu, sest see tuli mul nii kuradi valesti välja. aga teate mis? ära tegin. pusisin nii kaua, kuni see hakkas mulle meeldima. kuni ma sain kätte selle tunde. kuni ma tegin selle sekunditäpsusega ära.

ma tunnen, et kogu see lõpmatuna näiv stress tasus end ära.

if we could reach, we would all just choke you

kurbus asendub vihaga ja ma tõesti tunnen, kuidas tahaks kedagi väga kõvasti näkku lüüa. ma tean, et füüsiline vägivald ei tee inimesi targemaks, aga selline on minu kaitserefleks isekate idiootide vastu. ausõna, ma ei kannata enam seda egoismi ja tähelepanuvajadusi, ma ei jaksa oodata seda päeva, mil nad näevad end kõrvalt ja avastavad selle piiritu pohhuismi.
ma teen ise esimese sammu, et nad minu elust ära kaoksid.

peab tunnistama, et ka mina läksin täna endast välja ja tundsin murdepunkti. hetkel oleks väga kerge öelda, et see on stressist, aga imekombel ma ei tunne seda. ilmselt sain ma vahepeal piisavalt magada ja süüa ja noh, tahaks nagu edasi elada ja vaadata mis saab.
võib-olla oli asi lihtsalt selles, et tahtsin kallile inimesele head meelt teha – mul oli nii suur soov ja võisin seda lausa käega katsuda. ent siis avastasin, et miski läks jälle nihu. väga tihti juhtub nii, et tahan vaid parimat ja kukub välja kuidagi... valesti. korraks tekkis selline tunne, et viskan kõik kotid maha ja kutsun endale takso. aga ei, mul oli täpselt 15 minutit selleks, et oma metsik kostüüm selga ajada ja end peegli ette valmis panna.
ma ei tee nalja kui ütlen, et oleksin end juba ammu ära tapnud, kui ma ei tantsiks. ausõna. astusin stuudio uksest sisse ja kõik minu pisarad jäid sinna lävele vedelema. meie lollakas house'i-treener pani jalga traktoristi püksid ja sellest piisas, et mind jälle naerma panna nii, nagu ma tavaliselt naeran, kui miski on haletobenaljakas.

ma tunnen tõesti kaasa neile, kellel ei ole nii palju tõelisi emotsioone igas päevas.

tulin koju ja vahetasin voodipesu ära. nüüd ilutseb minu padja peal igavesti rõõmus käsnakalle. mina olen ka rõõmus.

i wish i could eat up your sadness

sa võid teada, et inimesel on raske, kuid tajud seda päriselt alles siis, kui näed murdepunkti oma silmadega. kui inimene, kes on nii palju läbi elanud ja nii palju kannatanud, 

kes peab iga jumala päev läbi mõtlema kuidas ellu jääda, 

kes teeb kõik, et lähedased end hästi tunneksid, 

kes on tingimusteta valmis toetama, 

kes annab nii palju armastust ja saab vastu ainult viha, 

kes tahab olla kellegi jaoks parim, 

aga see 'keegi' ei võta vaevaks seda hinnata – 

kui seesama imeline inimene ei jaksa enam. 

...ning pisarad purskavad ta silmadest. 

läbi nutu pigistab välja mõned sõnad ja võid otsekohe tunda oma südames kui suurt pingutust need nõudsid, kuidas temagi tuksuv hing jätab lööke vahele, sest hingamine on sassis ja emotsioonid samuti. 

mina vajan neid hetki, et järjekordselt veenduda kui sitakott ma olen, sest muidu ei jõua kohale. 

kõik tundub lilleline ja lihtne, sest mõned inimesed ei ole harjunud vinguma ja rääkima oma probleemidest. sageli need inimesed üllatavadki mind oma tunnetega. kuidas ma sain ometi unustada, et need kõigutamatuna näivad inimesed omavad ka tundeid?

mis takistab mind olemast parem inimene? 

see vastus huvitab mind isegi rohkem kui väiksena huvitas Bermuuda kolmnurga saladus.

nägin linna. mulle meeldiks arvata, et see oli Sydney. pole üldse kindel, kas seal on munakivisillutisega tänavaid, aga minu unenäos need igatahes olid. jalutasin seal. need olid äsja mahasadanud vihmast pisut märjad ja sädelesid tänavalampide kollakas valguses. ilmselt oli täiesti tavaline õhtu, sest mina ei tundnud mingit ärevust, lihtsalt kõndisin ja uurisin valjuhäälseid kaupmehi.
nägin lennukit, täiesti kiviviske kaugusel. see oli õhus ja suundus otse vette. imelik, kuidas mind ei haaranud paanika, vastupidi, võtsin endale hetke ja imetlesin seda vaatepilti... nägin roosakaid ja sinakaid tulesid väga selgelt.
kõrvulukustav hääl, veepritsmed, lennuki tükid paiskusid õhku.
tundsin, kuidas mulle pähe sadas tuhandeid klaasikilde.
järgmisel hetkel maandus minu kõrval üks lennuki mootoritest.
plahvatus.
nüüd olin juba mina ise õhus.
see oli kirjeldamatu tunne. koos oma sõbrannaga lendasime kõrgele üles ja nägime roosat taevast. nägime linnatulesid, siluette. kõik oli nii jumalikult ilus. kopsud täitusid õhuga, see oli vabadus. selline vabadus, mida pole eales tundnud.
sosistasin veel viimast korda lähedaste nimed ja ühel hetkel katkes kõik.
ilmselt kõige ilusam surm, mida soovida.

i will blow you up with love

teate mida ma armastan?
armastan seda tunnet, kui südames on mingi eesmärk ja niivõrd ilus, et ma isegi ei viitsi enam mõelda kas see on seda väärt. inimesed kipuvad ütlema, et paljud asjad on võimatud. tore, et mainite, aga ma ei jää selle ees seisma. kuidas ma saakski? kuidas ma saan kindel olla, kui pole seda ise proovinud? jah, olen küll näinud oma silmaga kuidas kõik üritused läbi kukuvad, aga minus on piisavalt naiivsust, et veelkord proovida. või on selle nimi põikpäisus? või hoopiski sihikindlus? ma usun, et iga inimene leiab ise parima sõna selle kirjeldamiseks.
ma tean, see võib ebaõnnestuda samamoodi nagu teistel, aga mul on siiralt ükskõik. tunnen pigem põnevust. tahan näha kui hästi mul läheb.

mulle meeldib kogeda andmisrõõmu, ükskõik kui harva seda ka ei juhtuks.

take me as i am

"tegin su blogi lahti ja otsustasin, et mul on faking kopp ees sellest emo-bullshitist".

ma ei saa öelda, et need sõnad ei läinud hinge. päris nõme oli tegelikult kuulda seda sõbra käest, kes on alati olnud valmis mind toetama.

miks ma teda mõistan on võib-olla sellepärast, et ka mind ajaks mu blogi kohati oksele. ma tean milline see on, olen neid postitusi korduvalt üle lugenud ja aru saanud, et ma ei ole inimene, kes igas halvas oma päikese leiaks. ja see tunne, kui on kopp ees, see on mulle ka igati tuttav. 

lihtsalt see blogi on minu elu. mitte see elu, kus ma käin vetsus ja söön, vaid see, millest ma kõigile ei räägi. ma arvan, et kui see juba on selline, siis las ta olla. ma olen uhke selle üle, et panen kirja alati seda, mis mu peas toimub. siiralt ja ausalt. ja ma ei taha olla üks neist, kes kasutab pealkirju stiilis "venitan oma näole naeratuse, kuigi sisimas ma suren" või "ma peidan oma pisarad naeratuse taha ära". bitch please! keegi ei käsi sul seda teha, ole sina ise ja näita oma õigeid emotsioone.

ma ei ole piisavalt otsekohene, et öelda inimesele, et mul on ta muredest kõrini. ma pigem keerutan ja hoian eemale ning sellest ei tule midagi head. samas, ma ei näe, et see uudis ühe hingetõmbega otse näkku tulistada oleks oluliselt parem variant.

ma ei arvusta hetkel kedagi, lihtsalt järjekordne postitus oma vaanurkadest, sest ma tean, et kellelegi lähevad nad veel endiselt korda :)

ja muidu, rääkides enesetundest, mul läheb hästi. võinoh, ikka käsikäes ülemõtlemisega, aga see on nii minulik, et tundub täiesti õigena, seega võib öelda, et hästi.