i have a sense that we will be alright, i wish for peace with electric silence to keep our hearts beating on our minds

te ei kujuta ette kui õnnelikuks teeb mind vahel teadmine, et meie maailm on tõepoolest meie teha. teadsin seda varemgi, aga ilmselt oli mul vaja, et keegi teine selle valjult välja ütleks. sellest oli tõesti abi – ma hakkasin rohkem mõtlema enda õnnelikuks tegemisele, sest kui oled sina õnnelik, suudad ka teisi naeratama panna.
ärkasin üles ja avastasin, et päike paistab ja päev on minu päralt. ma võin teha mida iganes kellega iganes. muidugi on kõige parem ärgata siis, kui sul pole kohustusi. õnneks neid täna ei olnud ka, sest kodutööd on kohustuste nimekirjast vaikselt välja langemas. mitte, et ma nüüd oleks räige rebel ja lõpetaks õppimise, ei, ma lihtsalt muudan suhtumist – suhtumisega muutuvad ka prioriteedid. näiteks praegu istun oma teki all ja tunnen rõõmu sellest, et saan harida end ka läbi teiste asjade. täna valdab mind raamatu lugemise tuju ja mina ei kavatse õpikuid lahti tegema hakata, sest raamat on see, mida ma loen praegu HEAmeelega. ja milleks sundida end tegema miskit, mis ei meeldi? lihtsalt sellepärast, et keegi teine peab seda vajalikuks? aga kui sina ei pea?
mul on kopp ees kellegi teise seisukohtadest ja arvamustest, mulle lähevad korda minu omad. mulle meeldib, et saan hoida eemale inimestest ja asjadest, mis tekitavad minus ebamugavust. ma võin ju elada oma elu.
oma. elu.
see kõlab nii hästi.

avastasin ka põhjuse, miks ma asju edasi lükkan. hommikul tuli mul matemaatika õppimise tuju. olin seda vähemalt 5 päeva edasi lükanud ja tundub, et põhjusega.

raske sõnastada, aga minu maailm on hetkel kummaline. või noh, ma poleks arvanud, et see võib selline olla. nende inimestega, nendes olukordades. ma arvan, et mõnes mõttes saavutasin ma oma eesmärgi. teine asi, kas see tulemus on mulle meeltmööda.
veidi võõras ja uus ja teistmoodi. sellega tuleb harjuda, sest ma siiski tunnen, et muutus toimus paremuse poole. see oli vabastav.

mind ootab ees üks hullumeelne nädal ja ma olen niiiii põnevil!

you're pretty special. just saying.

minu väljendamisoskus jätab viimasel ajal soovida, kuid mul on sellegipoolest kange tahtmine kirjutada. see on nagu ravimatu mölapidamatus, vähe sellest, et räägin inimesed surnuks, ronin veel siia ka, et oma lõputuid tundeid jagada.
aga ma lihtsalt avastasin oma südames midagi uut. ma avastasin enda jaoks uue inimese, kes läheb mulle väga korda. kohe nii palju, et võib-olla lausa esimest korda elus. selline tunne, kui tema mure on minu mure, ja tema energiapuudus teeb mindki jõuetuks. see on selline armastus, mis paneb nuuksuma, kui temal miski viltu on, sest iga keharakk tahab aidata, tahab kõik paremaks teha.
teadmine, et see inimene on sinu jaoks igas olukorras olemas, muudab selle rahutu ja segase maailma kohe rahulikumaks kohaks. see teadmine annab tahtmise elada siis, kui seisad tee ääres ja mõtled mis siis saaks, kui teeks veel paar mõtlematut sammu sõidutee suunas.
ausõna, ilma sellise inimeseta oleks ma ilmselt paljud oma asjad pooleli jätnud, sest ma ei jaksanud enam. nüüd, kui ma ei jaksa, siis tean, et tema ei lubaks mul mitte mingil tingimusel alla anda, me ei lähe tagasi, ainult edasi. ja see teeb mind tugevamaks.
vahel ma mõtlen hirmuga selle peale, et see saab kunagi läbi. ning mina jään süüdi.

i can't explain and i won't even try

eh, ei suju mul see veebruar ikka üldse. üle pika aja mingi seletamatu apaatiahoog.
ei jõua ära oodata pikka nädalavahetust, õpetajate streiki ja vaheaega, sest kõik käib üle jõu.

pea on täis mõtteid ja mina kaotasin ära igasuguse kirjutamisoskuse.

it's just a bad day, not a bad life

selline päev, kui miski ei lähe viltu, kuid ometi suudavad kõige pisemadki asjad alla suruda. päev, mil ma tundsin seda piiri, kust pealt tahaks alla anda. pekstes uksi ja loopides asju otsustasin seda siiski mitte teha. ma olen end liiga kaua kasvatanud vaimus kõigile raskustele vastu panna, ma tean, et kui see on kord möödas, ma saan endaga jälle rahul olla ja see on teatavasti minu igapäevane eesmärk.


kõndisin koju ja imestasin, et pole veel selle talve jooksul kordagi mõelnud kui väga ma seda vihkan. imelik, sest terve eelmise aasta ma ärkasin üles jälestustundega, sest väljas oli nii meeletult külm, varbad olid alati jääs ja kooliesine nagu tõeline uisuplats. see aasta on kõik sama, ainult et tõusta on üldiselt palju lihtsam. võib-olla saan minagi vanemaks ja mu meeleolu ei mõjuta enam sellised väikesed asjad? (haha, nalja tegin). tegelikult on asi ilmselt minu soojas pusas ja jopes ja minu nunnudes saabastes, mida ma väga armastan. nad on nii pehmed, et ma ei saakski talve peale vihane olla. 


just because we're down, doesn't mean we gotta stay here.

viimasel ajal olen ma liiga tihti tähelepanu keskpunktis ja see tekitab minus stressi. ma tõesti ei tunne end mugavalt ja oleksin parema meelega tagaplaanil, lihtsalt kaunistuseks. palun. 

but i'm stuck here in this stupid place with no way out

teate küll seda tunnet, kui juba näib, et probleem on möödas, paistab, nagu oleksid sellest üle saanud ja täitsa hea tunne tekib sisse... siis aga astud uksest välja ja see probleem seisab sinu ees, naeratades. 

see on hetk, kus saad aru, et valetada pole ilus, ei teistele, ega ka endale. süda tõmbub kokku ja kurku tekib täiesti ebavajalik klomp, kogu "tough-girl-look" ja enesekindlus, mida oled kogunud ja püüdnud endale päevast päeva sisendada, variseb korraga kokku ja avastad end jälle algusest. üks samm edasi, kaks sammu tagasi. see on nagu minu köiel ronimine – ma ei jõua kunagi lõppu, vajun vahepeal sada korda alla, kuid sellegipoolest hoian kramplikult kinni. väsitav. 

mis siis saaks, kui ma lahti laseks? 

villid mu kätel teevad põrgulikku valu. 

huvitav, kas kaotuse valu võib hullem olla?