it's the imperfection that makes our life worth it all

ma tean, kell on jälle palju ja mu režiim on niigi omadega suht olematus seisus, ent see oleks patt mitte ära kasutada pisikest inspiratsioonihetke, mis mind hetkel valdab.
ma olen viimaste päevade jooksul jõudnud järelduseni, et meie elud on tegelikult ideaalsed. kuidas? lihtsalt. kõik sõltub sellest, kuidas sellele sõnale otsa vaadata. minu silmis on ideaalne miski, mis ei ole üdini hea. ideaalne on miski, millel on omad mõrad sees. täpselt nagu meie elud. ma olen hakanud hindama igat tujumuutust. iga emotional breakdown on millekski vajalik ja kasulik. iga korraga jõuame endas aina rohkem selgusele, õpime midagi uut ja saame tugevamaks. banaalsed sõnad, kuid mingem lause algusesse ja lugegem need mõttega läbi. see on elu.
ei ole vaja häbeneda oma probleeme ja muresid. kui need teevad kurvaks, ole kurb. peaasi, et sa jääd iseendaks. peaasi, et sa ei kanna oma kulunud naeratusemaski. peaasi, et sa ei kaota lootust leida taas päikesepaiste.
ja üldiselt ei tohi kahetseda ka. miks üldiselt? sest mõnikord on see siiski kasulik. inimesed on paraku sellised, et ei pruugi alati mõelda. mõelda kainelt. ja selle tulemusena võib huultelt lipsata mõni sõna, mis ei tule südamest, vaid pigem vihast ja kurjusest. kahetsemine on arusaamine oma veast. arusaamine on eelduseks, et edaspidi oled endiselt Sina ise, kuid siis juba parem Sina, meeldivam Sina.
kuid mul on siimaani meeles Mariliisi postitatud pilt kirjaga "ära kahetse midagi, sest ühel teatud hetkel oma elus oli see täpselt miski, mida tahtsid" ja mõnikord see aitab mul edasi minna. sa naudid oma elu tehes seda, mida tahad, jäädes iseendale kindlaks. tagajärjed on teisejärgulised ja nendega tegeled sa hiljem. küll jõuab, küll saab.

lack of passion is fatal

elada selliste hetkede nimel, mis panevad kõhus keerama. selliste hetkede nimel, mis panevad keha niimoodi värisema, et sa pole suuteline kirjutama. selliste hetkede nimel, mil rinnas on naljakas kõdistav tunne, osaliselt ebamugav, kuid esineb ainult sügaval karjuva rõõmu puhul – see on täpselt selline, nagu süda naeraks sinu sees ja õhk tuleks välja huulte vahelt. selliste hetkede nimel, kui suu ahmib õhku ja kopsud on kokku kuivamas. selliste hetkede nimel, kui valu on nii suur, et võid maitsta tunnete närbumist, aeglaselt ja piinarikkalt... need otsekui tekitaksid sulle füüsilist valu. selliste hetkede nimel, kui hääl murdub poole laulmise pealt ja pisarad näivad lõputuina. samas, ka selliste hetkede nimel, mis panevad sind hoopiski rõõmust nutma, kui miski on niivõrd ilus, et sa ei suuda oma emotsioone paremini väljendada. selliste hetkede nimel, kui sa tahad maailmale kalli teha. selliste hetkede nimel, kui sa ei suuda naermist lõpetada ja sügaval sisimas tekib hirm, et sa võid selle naeru kätte ära surra, kohe päris tõsiselt.
selliste hetkede nimel, kui sa ei oska muud teha, kui tantsida. sõnad ei aita, laulud ei aita, mõtted ei aita. aitab ainult see liikumine, see impulss ja armastus. kõik paiskub välja nii sujuvalt, hoogsalt ja graatsiliselt. nii vabastavalt.

see on kuradi lõputu võitlus.
ma võtsin aja maha ja andsin endale lubaduse end kooli suhtes kokku võtta. ma tõesti tahan oma asjad korda saada. ma tean, et ei ole tegelikult laisk inimene ja suudan, kui tahan.
ja ma nii väga tahaks, et need asjad huvitaksid mind, aga ei, kahjuks mitte. sunnin end, teen õpiku lahti ja püüan lugeda midagigi, otsin silmadega teemat, mis oleks vähekenegi põnev. mitte midagi.
mul on sellest kuradi kopp ees, et ma ei saa midagi teha. ma ei näe ühtegi lahendust. see ajab mind nutma, et lahendust ei ole, sest tavaliselt on mingisugune alati olemas.
mind tõmbavad loomingulised asjad - kirjutamine, laulmine, joonistamine, tantsimine. issand, kui ma oskaks laulda ja joonistada, ma teeks seda kogu aeg.

ma võin ju mõelda nagu alati mõtlen: ei tee seda, mis ei meeldi, mis ei huvita. aga no kõik ümberringi ju korrutavad kuidas nemad ikka õpivad igaks tööks ja kuidas neil on töölehed tehtud ja töövihikud täidetud ja esitatud ja kordamisküsimustele vastatud ja kontrolltöö viiele sooritatud ja sada asja veel. ma tean, et vahel neid isegi ei huvita, aga nad teevad sellegipoolest. ma olin põhikoolis samasugune, istusin kella kolmeni öösel üleval ja tegin, tegin, tegin. täiesti mõttetu tervise kahjustamine ja ma ei usu, et sellest mingisugust hullu kasu oleks olnud, aga hirm oma tuleviku ees sunnib mind mõtlema, et nii on õige.
ma ei taha alla anda, sest ma ei ole selline.

16 - busy getting stronger

tagasi vaadates tundub see hullumeelse aastana. 

see läks nii kiirelt, nii tegusalt ja põnevalt. 

jõudsin ära käia Saksamaal, Inglismaal, Hispaanias; 

astusin ühe märkimisväärse sammu oma elus – lõpetasin ära põhikooli imeilusas kleidis; 

sattusin megalahedasse malevarühma; 

käisin James Blunt'i kontserdil; 

vahetasin tantsustuudiot – seoses sellega algas tõeline areng, proovisin uusi asju, ületasin ennast, filmisin, käisin castingutel, mõtlesin ise kavu välja, esinesin oma loominguga nii kooli, Arena3 kui ka Rocca al Mare laval; 

sain tuttavaks uute inimestega, leidsin endale uued sõbrad; 

sain oma elu esimesed protokollid; 

jõudsin endas selgusele päris paljudes asjades, panin paika oma põhimõtted; 

õppisin väga palju inimeste kohta, avastasin nii mõndagi, mida varem polnud näinud... 

appi, sellest kõigest võikski rääkima jääda. 

ma tean, et paljud asjad ei läinud nii, nagu ma oleksin tahtnud ja kohati oli ikka tõeliselt raske. ning need ei olnud probleemid stiilis "ma ei jõudnud juuksurisse" või "mul pole midagi selga panna".. aga ma sain hakkama ja olen õnnelik, et nüüdseks on kõik läbi. kõige hullem on selja taga.

kerge on olla.

uus eluaasta algas ookeni ääres vedelemisega, pisikese traumaga, mis teeb üsna suurt valu, ja nüüd kohe-kohe on järjekordne esinemine ka ukse taga. aga enne seda tähistan väärikalt ära oma sünnipäeva koos inimestega, keda tahaks juba praegu surnuks kallistada. 

mul tekkis üle pika aja tahtmine korraldada siia pisike photoset:

kõik, mis hea 

ja vot sinna ookeani juurde jätsin tükikese endast. ühel päeval lähen tagasi

the biggest challenge in life is to be yourself in a world that is trying to make you like everyone else

naljakas, ma ei ole kunagi nii palju mõelnud oma põhimõtete peale. ilmselt sellepärast, et mul ei olegi neid siiani palju olnud. olen siit-sealt erinevaid mõtteid ja arvamusi noppinud ning üritanud enda jaoks midagi välja kujundada. mingisugused said juba paika ja nüüd astun järgmise sammu - hoian neist kinni.

eelkõige on see raske inimestega, kes ei nõustu, ent samas ei vaidle ka vastu. nad lihtsalt istuvad ja vaatavad sind tauniva pilguga julgemata midagi öelda. sellistega ma oma põhimõtteid jagada ei taha ja püüan pilkudest ka üle olla, sest inimeste välja ütlemata arvamus ei tohiks mulle korda minna. teoreetiliselt ei tohiks ja välja öeldud arvamus seda teha, aga samas, peab tõdema, et seda võiks vahel kuulata, tuleb kasuks. 

igatahes, põhimõtted. mulle meeldib, kui inimesed hakkavad vaidlema ja avaldama oma arvamusi, sest see sunnib mind enda omi uuesti üle vaatama ja tihtipeale jäängi kuulama mida teistel öelda on, saan targemaks.

selle kõige juures on aga endiselt üks suur probleem. minu jaoks on põhimõtete hoidmine raske, sest mu ümber on nii palju teisi arvamusi ja millegipärast tunnen ma ühiskonna poolt rõhku olla nendega samasugune. aga ma ei taha. mulle ei meeldi need seisukohad ja nende massiline järgimine. see on liiga mehaaniline, ma vajan rohkem tundeid ja rohkem ennast nendes mõtetes. ma ei taha elada mingite kulunud ühiskonna poolt tunnustatud tsitaatide järgi. mul on omad sõnad ja hääl, et nad kuuldavale tuua. 

ühesõnaga õpin seda kunsti veel, huvitav on igaljuhul. 

i really hate when i think things are getting better but it still ends up the fucking same

ma ei ole kibestunud inimene, lihtsalt tihtipeale astun vale jalaga voodist välja. liiga tihti. see on nagu PMS, aastaringselt.
lõpmatu rahutus.
ma vihkan, et kõik on nii sassis. tavaliselt on mu mõtted ilusti riiulis, kuid nüüd... selline tunne, nagu kõik need riiulid oleksid kolinal alla kukkunud. peavalu.