ühtäkki muutub kodus olemine talumatuks, kõik eesootavad plaanid ebameeldivateks ja kaob ära igasugune ootusärevus.
that's why i hate people so much. 

i'm too young to believe it's not going to be okay

olen viimasel ajal tähele pannud, et riidlen iseendaga igasuguste tegude pärast. olen seda väärt ka – teen mõtlematuid asju ja olen niisama rumal tüdruk. sellegipoolest, püüan mitte kahetseda. mulle meeldib oma käitumist analüüsida, õpin end maksma panema, mõtlen välja erinevaid lahendusi teatud situatsioonidele, erinevaid vastuseid teatud küsimustele. ei jõua ära oodata, kui saan neid juba päriselus katsetama hakata, et oma vigu mitte korrata.

üldiselt mul läheb hästi. depressiivne playlist minu rohelises iPodis asendus endalegi üllatuseks popmuusika ja klubihittidega – need laulud hoiavad mu tuju üleval. õhtuti kuulan kristlikku rokki ja joon teed, need õhtud on kõige paremad. 
inspiratsioon käib ka vahel külas, aga ei püsi kaua, sest minu laiskus lämmatab selle koheselt. või on see siiski huvipuudus. ei tea. niisiis ma lihtsalt söön šokolaadi, vaatan oma lemmikuid kriminaalsarju ja naudin seda, et ei pea eriti sotsialiseeruma, sest alates esmaspäevast jõuan ma seda teha tervelt kolm nädalat. scary stuff. 

mul on selline tunne, nagu ma oleksin mitu kuud ära olnud ja nüüd lõpuks koju tulnud. osaliselt võib seda võtta ka sõna-sõnalt, sest kooliaasta jooksul ma enamasti ainult ööbisin siin, ilmselt see jättis ka oma jälje. aga ei, pigem mõtetega. ma tegin oma igapäevaasju olles mõtetega teises universumis, olles nii masendunud ja tüdinenud, et see muutus rutiiniks ja ma ei mäletanudki, mis tunne on olla nii elurõõmus, nii puhanud ja vaba. üksainus mõte sellest, et ma võin ise valida mida täna teha ja kellega teha paneb õhku ahmima. 

rest here. for a minute. it's okay.

oeh, paistab, et olen leidnud endale ideaalse töökoha. minu vaateväljas on meri. väga palju merd. mulle tundub, et see on sel aastal eriti ilus, eriti sinine ja eriti rahustav. päike paistab ja mina olen rõõmus, et ei pea selle käes higistama, sest mul on katus pea kohal ja jahe tuul ei lase palavusest uimaseks minna. saan lugeda oma raamatuid, saan jäätist süüa, saan mõelda. põhimõtteliselt veedan mõnusalt aega ja selle eest makstakse. ma ei saakski midagi enamat paluda. minu tööandja on lihtsalt võrratu, naudin tema organiseeritust, täpsust, korrektsust. kõikvõimalikud mugavused on korraldatud, viib mind isegi oma tuusa autoga koju. ma tunnen end nagu printsess, mitte töötaja igatahes. istun seal tagaistmel ja mõtlen, et nii hea võiks kogu aeg olla. muretu ja päikseline.
muidu olen päris pikka aega, noh, mis pikka aega, 5 päeva täpsemalt, kodus vedelenud. pole umbes kolm kuud niimoodi lõõgastunud ja ei ole veel otsustanud, kas see meeldib mulle või mitte. see pole päris see, mida ma tahtsin, aga üsna selle moodi, mida ma vajan. teine asi on nüüd maha rahuneda, aga ma ju ei suuda.

peaks patju juurde ostma, kole ebamugav on jalgpalli vaadata.

what's the point in trying if you ain't trying your best?

tantsimine on õpetanud mulle, et "ma ei saa sellega hakkama" ei ole vabandus. kasutan seda väljendit iga päevaga aina vähem, sest see tekitab minust haleda tunde. peale seda, kui olin jagu saanud kõige keerulisematest sammudest, võin öelda, et saan ikka küll. alati saab, tuleb vaid tahta, sest tahtmine loeb kõige rohkem siin elus.

eilne kontsert ei andnud mulle sugugi nii palju emotsioone, kui oleksin oodanud. liiga kiireks läks, liiga palju pinget ja vähe aega. siiski olen õnnelik. inimesed, kellele vaatan alt üles, tulid mind kiitma ja ma tundsin oma silmanurkades pisikesi rõõmupisaraid. ma olen teinud nii palju tööd enda kallal, olen nii palju üritanud ja mul on hea meel, et sellest oli kasu. kevadkontsert tõestas mulle veel ühe korra, et mõnikord andsin ma tõepoolest liiga vara alla, tegelikkuses olin võidust sammukese kaugusel. see annab mulle veelgi suuremat tahet edasi jätkata ja ennast igatepidi arendada.

laval oli hea olla. prožektorite valgus ja must auk silme ees, mitte ühtegi inimest ei olnud näha. ühel hetkel kadus lavanärv ja pea oli täiesti tühi. mõtteid polnud, oli vaid süda ja muusika... naljakas, kuidas teed päevast päeva trenni ja vahel isegi ei tunne sisimas mitte midagi, ei mingeid emotsioone. kuid siis astud lavale. laul hakkab mängima ja hinge tekib tunne, nagu igal sõnal oleks eriline mõju, nagu elaksid läbi tervet lugu enda sees, nagu ümbrust ei eksisteeriks, nagu tantsiksid esimest korda elus sellise kirega.

surrounded by a sea of people still feeling all alone

... ja mõni päev ei lähegi nii hästi ja seltskond ei olegi nii hea. või õigemini, seltskonnal endal pole viga midagi, minul on. mina tunnen end ebasobivana. ma lihtsalt ei ole nendega ühel lainel, ma olen kuskil mujal. igalpool mujal, aga mitte seal, kus võiks.
mul on kõrini tegemast nägu, et olen enesekindel ja endaga rahul, et kool sai läbi ja võin kergendusega välja hingata. sittagi.
päeva lõpuks on nutuklomp kurgus ja ma ei oska enam midagi ette võtta. ma ei tea kuidas selle situatsiooniga hakkama saada. see on nüüdseks liiga kaua kestnud.

can't i stay a little longer? i am so happy there

ma armastan muusikat. mulle meeldib taasavastada laule, mulle meeldib, et teatud lugudele jääb külge see tunne, mis viib mind ikka ja jälle tagasi aega, kui see laul oli repeati peal. tänagi sõitsin trollis ja kuulasin Skilleti "Those Nights".. väljas oli pilvine ilm ja võis kindel olla, et varsti hakkab sadama. mõtlesin eilsele õhtule, oma sõpradele. laul tõi mulle rahulolu ja meenutas eelmise suve pilviseid päevi ja päikeseloojanguid. tunne oli imeline ja tahes-tahtmata tuli mu näole naeratus.
veetsin tänase öö oma seltskonnas. nii meeldiv on seda kirjutada, sest need on tõepoolest minu inimesed. me tantsisime, filosofeerisime, ajasime lolli juttu ning mina lihtsalt nautisin nendega koos olemist. ei mingeid draamasid, lihtsalt hea huumor ja mõnus õhkkond. nendega tunnen end turvaliselt ja tean, et võin olla mina ise ja ei keegi muu.

suve avapauk on tehtud, kuid suvetunnet veel ei ole. jään ootama.
praeguste plaanide järgi tuleb juuni küll igati värvikas ja samuti esimene pool juulist, sest mina sain malevasse sisse! sellest peaaegu et piisab, et suve võiks lugeda õnnestunuks.