people are people, and sometimes we change our minds

meie maailmas on nii raske elada ilma sildita. oma elu jooksul saad kindlasti mitmeid, pooltest ei pruugi isegi teada. sind sildistatakse koolis, trennis, tänaval, WC järjekorras. see on normaalne, sest inimestel on loomulik vajadus jagada inimesi, ükskõik mille järgi, miski sinu juures jääb neile nagunii silma ja ühe hetkega oled juba eraldi grupis. mul ei ole selle vastu midagi. mis mind aga häirib, on see, et inimesi sildistatakse olukorda teadmata. olen täiesti teadlik ka sellest, et teen seda isegi päris tihti, see tuleb kuidagi loomulikult, iseenesest. siiski arvan, et selle kallal annaks tööd teha.
kui ma hakkaks rääkima konkreetsest olukorrast, siis oleks see inimestevaheline tüli. näiteks lähevad parimad sõbrannad tõsiselt raksu ja ütlevad teineteise kohta päris koledaid asju, nii näkku kui selja taga, mispeale kumbki lubab suhtlemise täielikult lõpetada ja selle inimese ära unustada. täiesti mõistetav, keegi ei pea taluma solvanguid ja alandamist. läheb mööda mõni kuu ja ilmselgelt hakatakse teineteist igatsema. ollakse valmis astuma sellesama reha otsa ja proovida otsast peale. kuidas saab sellises olukorras ära leppida ilma silti külge saamata? mina ise olen sildistanud selliseid inimesi kahepalgelisteks, sest ma ei olnud enne midagi säärast kogenud. päris inetu, kas pole? ma ei tea mitte midagi sellest olukorrast, ainult seda, mida ise pealt nägin. ühel hetkel nad loopisid teineteise pihta kõikvõimalikke solvanguid ja juba mõne aja pärast said taas suurepäraselt läbi. võib-olla olen mina hoopiski problemaatiline inimene ja teised ei sildistagi kedagi sellises olukorras, aga kui ma sellist käitumist eemalt vaatan, tundub see mulle äärmiselt eemaletõukava ja võltsina. ma ei näe sellisest käitumises suurt sõprust. nüüd olen aga ise sarnases olukorras. ma ei hakka ju tervele maailmale seletama, et ma andestasin ja unustasin? sest ma tegin seda. ma tõesti ei pea vajalikuks meeles pidama kõike halba, mida inimesed on mulle teinud või öelnud. paljud mõistavad mind selle tõttu hukka, aga kui nüüd päris aus olla, ilmselt ei suudaks ma ka parima tahtmise juures selliseid asju meeles pidada, sest... ma arvan, et kõik on kogenud mõnda juhtumit minu mäluga, see on kuulus oma lühiajalisuse poolest, jah. olgu, ilmselt mind ei peakski huvitama mida teised inimesed sellest arvavad, aga siiski, tekivad ju igasugused ebavajalikud eelarvamused ja nii mõnigi inimene võib natukene pettuda minus.
see on pisut keeruline situatsioon, sest inimesed näevad selliseid asju erinevate nurkade all. ma lihtsalt mõtlen, et mida rohkem ma inimestega suhtlen, seda rohkem ma kogen, seda paremini ma mõistan ja tajun ümbritsevat maailma. ma loodan, et teised teevad sama, hoiavad silmi lahti ja annavad teistele kogu oma arusaamise ja toe, mõistes, et ühel päeval võivad nemadki sellisesse olukorda sattuda.

ahh, mulle meeldib öösiti taksoga sõita. vaikus, värvilised linnatuled ja kerge vihmasabin akna taga. kikivarvukil hiilin koju ja olen täiesti omaette. tean, et suurem osa inimestest magab ja see tekitab nii hea tunde, otsekui aeg jääks seisma ja mõtted selgineksid minu peas.
ühel hetkel lihtsalt viskab üle. inimeste kohatu vahelesegamine, mõttetu möla ja tagarääkimine. oh issand, ma ei jaksa enam kuulata seda lõputut klatši. vahel on ikka huvitav, aga teatud hetkel ületab see kõik piirid, mõned asjad võiksid jääda sinna, kuhu need kuuluvad.
viimasel ajal olen hakanud aina rohkem kahtlema inimeste aususes, olen tähele pannud, et mind ümbritsevad kordavad tihti seda, et neil on raske teisi usaldama hakata. mina olen aga täielik vastand – nagu avatud raamat. kardan, et mingil hetkel pöördub see minu vastu. aina enam tunnen vajadust olla ettevaatlikum, hoida oma suud kinni ja mõelda oma mõtteid.
selline vastik tunne painab mind, otsekui poleks ma end minevikust 'puhtaks pesnud', et miski on ikka veel mul küljes. tõepoolest on, see närib mind iga päev. ma seisan paigal ja ketran seda oma peas. algusest lõpuni. uuesti ja uuesti. mõtlen häbiga kõikidele asjadele, mida oleksin saanud selle aja jooksul ära teha. enda heaks, teiste heaks. loodan, et uus kooliaasta toob muutusi ja palju tegusaid päevi, sest just need aitavad mul õiges suunas liikuda.
minuga juhtus ka midagi armsat vahepeal. nimelt suhtlesin taas oma kalli sõbrannaga, kellega pole jämedalt öeldes pool aastat rääkinud. meil oli nii palju öelda. nagu ikka vedelesime mitu tundi voodis ja lihtsalt jutustasime kõike läbisegi. ta on nii tark ja samas mängib nii hästi lolli. meie naljad on ikka endised. meie vaated on endised. kõik on sama, nagu vanasti. ma poleks kunagi uskunud, et meil tuleb veel sellised vestlusi. ma olen tänulik, ma olen meeletult tänulik.

the hardest years in life are those between ten and seventy

ma annan inimestele tühje lubadusi ja see on õudne. ma ei salli tegelikult seda omadust ei enda ega teiste juures. luban sõpradele peagi kokku saada, panen toru ära ja mõtlen, mida kuradit ma just ütlesin. jube raske on otsustada, keda või mida ma oma ellu tahan. mõned asjad ja inimesedki lihtsalt jäävad kuskile vahepeale pendeldama, vähemalt praegu.
viimase kolme pidžaamapäevaga olen muutunud eriti laisaks ja mõte sellest, et varsti tuleb hakata taas kiiret elu elama ei paku erilist rõõmu. nagu igal aastalgi seisab minu ees järjekordne hulk valikuid – kuhu trenni minna, millele rõhku pöörata, mitu trennitundi võtta janiiedasi. vahepeal astub emme ka tuppa ja üritab oma sõna sekka öelda, mainib midagi hariduse kohta. nojah, Sprachdiplom oleks ju päris kena saavutus. ja autoga ringi sõita poleks ka üldse paha. ja üleüldises plaanis võiks veidi inelligentsem olla?!
tuleb jälle tunnistada, et kõike ei jõua teha. see teeb mind kurvaks.

kas te olete tähele pannud, kui palju mälestusi kannavad endaga kaasas lõhnad? veidi järsk teemavahetus, aga see on mind juba paar päeva painanud. kõik algas sellest, kui võtsin korvist oma huulepalsami, mida kasutasin eelmisel talvel. apelsinilõhn maalis silme ette nii palju erinevaid pilte, mida ilmselt ei suudaks ükski laul minu playlistis. küll on alles nostalgiline palsam, ma ütleks.

p.s. päike loojub juba nii varakult ja miskipärast teeb see mind peaaegu et.. õnnelikuks? ilus on. 

ausõna, mu organism ütleb varsti üles, aga ma pean selle postituse ära tegema!
ei ole piisavalt magada saanud neli ööd järjest, millest kaks esimest olid kõige ekstreemsemad. nimelt toimus meil taas maleva kokkutulek ja päevapealt oli magamine pededele (Siki ütles!). niisiis rammisime tantsupõrandat nii kaua, kuni head muusikat tuli. siis hakati laskma haamriga-vastu-seina-tümmi ja mina  hakkasin selle asemel liumäge rammina (loe: tagumik ei mahtunud sinna hästi ära, aga see mind ei heidutanud, suure naeratusega pressisin end sisse ja lasin rõõmsalt liugu).
üldkokkuvõttes panime kokkutuleku kinni ka, esimest korda minu malevakogemuse jooksul. uhke tunne oli. tean küll mida teised tundsid ja tajusin ka nende veidi põlgavaid pilke enda peal, aga mis teha, haters gonna hate. järgmisel aastal uuesti ja paremini, ega meilegi tuli võit ootamatult. võrkpall on ainuke, millest ma vist niipea üle ei saa. olen meeletult õnnelik, et mind võistkonda võeti, sain oma vanu oskusi lihvida ja olin tõeliselt rõõmus, kui mul kõik välja tuli. sellegipoolest oli mäng äärmiselt pingeline lõpuni välja ning jäime siiski paari punktiga alla. aga kaotada tuleb ka osata.

täna tegin väikese tripi soome kah.
god damn it.
soomlased on endiselt sama valjud, endiselt joodikud.
siiski, olles uhke selle üle, et saan kulutada täitsa ENDA raha, suundusin lootust kaotamata poodidesse.
god why.
minu näost oleks pidanud tegema pilti enne ja pärast.
ma isegi ei hakka alustama seda juttu ühekülgsusest ja isikupära puudumisest, ma.. ma ei tea kuhu me niimoodi jõuame, tõsiselt.
ühesõnaga lohutasin end Ben&Jerry'se jäätisega. suunasin oma raha millegi nii taevaliku kasuks, et minu hea tuju oligi tagasi.

igaljuhul, head ööd ja hommikut ja päeva, sest ma ei kavatse niipea üles ärgata.

(ma isegi ei viitsinud pealkirja ja pilti otsida, dis is serious stuff)

tie a knot in the rope, tryin' to hold, tryin' to hold, but there's nothing to grasp so I let go

minu peas tiirleb ringi lõpmatuse märk, ehkki ma loodan, et üllatused on nüüdseks siiski läbi.
ma ei saa hästi aru miks inimesed käituvad nii. või õigemini, ma üritan aru saada, aga mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab segadus minu peas.
nõuanne, mida ma olen alati teistele jaganud ning mida ise ka hoolega järginud, on rääkimine. inimesed peavad omavahel suhtlema, et teisele teada anda, mis toimub parasjagu tema peas või südames. keegi ei loe su mõtteid sinu eest, pead need ise kuuldavale tooma. niisiis istun mina siin oma kuldaväärt nõuandega ja mõtlen, miks see ei tööta. kuidas saab mõni inimene olla nii ennast täis, et ei pea vajalikuks kuulata, mida inimestel öelda on? kuidas saab kellegi peas olla nii palju vastuolusid või pigem kuidas tema pea üldse töötab?
mis mõttes me ei saa olukorda rääkimise teel lahendada? mis ajast?
mind ajab see lihtsalt nii närvi, et just siis, kui kõik on läbi ja unustatud, ilmub ta mulle täiesti ebavajalikku seisukohta avaldama ja jätab selle õhku rippuma otsekui ei olekski sellel mingit tähtsust. tegelt ka või? astusid niisama läbi, et lehvitada ja siis taas ära minna? tuled ja lammutad ühe lausega kõik, mille nimel on vaeva nähtud, et päeva lõpuni vastu pidada ja oma eluga edasi liikuda.
mille eest?

sageli küsitakse teiste inimeste madala enesehinnangu kohta. aga miks peaksid need inimesed end hästi tundma, kui neile ei ole õpetatud mida nad tegelikult väärt on?

stay hurtable, stay human, stay open

peab tõdema, et ma tahaksin praegu kangesti tööle minna, ma igatsen merd. see on imeilus ja rahustav, sillerdab päikese käes ja sositab, et kõik saab korda.
ei, mul ei ole midagi korrast ära.
vastupidi, kõik on tipptasemel.
ei pea vajalikuks oma päevaplaani kirja panna, aga võin kindlalt öelda, et see oli üks meeldiv päev. ma vaatasin ringi, naeratasin ja tänasin oma mõtetes inimesi, kes minuga koos olid. lihtsalt selle eest, et nad on. on olemas ja minuga.

lihtsalt sees on selline raske tunne. nagu keegi oleks südamele suure kivi veeretanud.
eks ma siis lähen seda homme maha veeretama, trenni ja mereteraapiaga


okei, ma lähen tegelikult šoppan ka natukene
väga vähe, ma luban

for a minute there, i lost myself

kas ma võin armastada üksildust liiga palju? kardan, et võin.
ausalt, ma ei ole nõus loobuma oma pidžaamast, ei ole nõus minema välja ja suhtlema kellegagi. ma ei taha, ei taha, ei taha.
ometigi sunnin end seda tegema, sest kardan neist ilma jääda.

vedelesin terve päeva oma toas ja käisin ühel hetkel pannkoogikatset tegemas. õnnestusid suurepäraselt, mul on lootust. emps seadis end mugavalt sisse ja suutsime isegi normaalselt juttu ajada, üle pika aja ilma karjumiseta. ilma, et ma oleksin öelnud, et ta ei mõista mind ja tuppa jalutanud. sain rääkida talle mitmeid asju, mis pole varem jutuks tulnud. naljakas, kui paljust oli ta õigel ajal ilma jäänud. või on see pigem kurb?
mõtlesin õudusega möödunud õppeaastale ja iga sõnaga läks mu lugu aina nukramaks. ma ei olnud enne tähele pannud selle olukorra haletsusväärsust.
korraga tundsin kogu seda olemust, kõiki emotsioone ja tõelisi tundeid, mis panid mind õhku ahmima ja ulgumist tagasi hoidma. ma olin nii tänulik talle, et ta ei ajanud mind tol hetkel närvi.
teen rõõmustavaid edusamme temaga suhtlemisel. hambad ristis üritan muuta oma seisukohti ja panna end tema olukorda, sügaval sisimas tean, et käituksin tema nahas olles täpselt nii, nagu ta seda praegu teeb. mul läheb lihtsalt aega selle omaks võtmisega.
raske, aga ma loodan, et see on seda väärt.

tahaksin väga ookeani äärde

everybody needs some time on their own

ma armastan seda üksindust!
vahel ma loen, vahel kuulan muusikat, vahel vaatan sarja. mõnikord satun välja oma poistega, aga siis nad teevad jälle minu macbooki kulul nalja ja ma ei taha enam nendega olla. siis ma lähen rullitama. näiteks tegin paar päeva tagasi tutvust ühe vanamehega. kõlab veidralt, aga ma ei karda võõraid, nii et rääkisime juttu ja tema kiitis minu sõitu, andis näpunäiteid enda arendamiseks. see oli nii sõbralik žest, ma armastan nüüd inimesi ka.
mulle meeldib oma raha teenida. tegin endale natuke heameelt ja käisin veidi palka laristamas. ostsin uued kontsakingad! ma arvan, et neiud saavad aru, miks ma nii elevil olen. need on täiesti tavalised ja lihtsad, aga ometi nii kenad, et ma tahaks neid päev otsa imetleda ja jalga proovida. ausõna, tulevikus saavad mu kingad endale eraldi kapi.
ostsin ka kookose kätekreemi, mis on nii hea lõhnaga, et ma määrin seda kätele umbes viis korda päevas (?!)
ma ei tea mis ajast ma sellist iba oma blogisse postitan, aga mul on nii hea tuju, et ma pidin midagi kirjutama.