Kaspar juhtis tähelepanu minu blogi tühjusele ning minagi avastasin, et viimasest postitusest on möödas tervelt kuu aega. ega midagi tarka polegi nagu öelda, kõik fraasid on äraleierdatud ja ülehinnatud.
aga välismaale tahaks tagasi küll. meeldiv tunne oli, teistmoodi, uus ja värskendav.
koolist ma vaimustuses ei ole. Saksamaa trip oli aga täitsa lahe. nagu mu ema alati ütleb: "vaatamata kõigele jääd meenutama ainult head", ja see tõepoolest toimib, juba mitmendat-mitmendat korda. ma ei saa siiamaani aru kust võtsin selle julguse sinna üleüldse minna, kuidas mu kohver kaduma ei läinud ning kuidas ma juba õnnelikult tagasi olen. võõras riigis olles venis aeg enneolematult aeglaselt, nüüd on aga tunne, otsekui olnuks see kõigest üks ööpäev. läbi pilvede Eestimaa pinnale laskudes tekkis seesama tuttav tunne, mis tekib nagu ikka enne maandumist – justkui oleksin ma tagasi oma kinnistes raamides, klaaskupli all, mis on täis halli rutiini ja depressiooni. võib-olla oli aga asi lihtsalt pilvises ilmas, ma ei tea.
peale lennujaama sain kokku oma kalli sõbrannaga ja nagu ikka lõppes asi McDonald's'iga. edasi sattusime aga mingisuguste vene tüdrukutega Cubanitasse ning ma ei pannud isegi tähele kui juba seisis minu ees hiiglaslik vesipiip ja sama hiiglaslik kokteil. enne joomist läbiti kohustuslik instagrami-twitteri-rituaal ning juba siis tahtsin käega otsa ette lüüa. iga sõnaga, mis nende suust välja tuli, tundsin ma end aina rohkem seltskonda mittesobivana. just sellised tüdrukud tekitavad minus ebameeldivust vene rahvusest inimeste, eelkõige noorte pidutsejate suhtes. kokteil oli väga rõve ning mina sättisin end minekule. ootamatult lõhuti ära üks klaas ja sellega koos ka vesipiip, nii et põgeneda tuli kiirelt. õnneks meie teed läksid lahku ning ma ei pidanud nende pärast kaua piinlikkust tundma.
väga random õhtu suure kohvri ja käekotiga, naljakas.
aga välismaale tahaks tagasi küll. meeldiv tunne oli, teistmoodi, uus ja värskendav.
big city. street lights. tears of happiness and joy.
