üks ilusamaid hommikuid selle vaheaja jooksul! ärkasin üles kohutava peavaluga ja silmad ei tahtnud kohe üldse lahti tulla, aga emme tõi mulle kohvi ja otsekohe tegi Carolinagi hommiku ilusaks. vaatasin aknast välja, ja kuigi peab tõdema, et õues on juba puhas talv, siis isegi see ei suuda mu tuju alla viia, päike ja sädelev lumi on täna ainult boonuseks. kõlaritest tuleb üks nunnumaid tantsulaule ja juba mõne hetke pärast hakkavad mu õlad kontrollimatult liikuma, õõtsun kaasa ja tantsin oma tooli peal.

täna on mul soov olla hästi produktiivne ning ma lähen hulluks kui endale otsekohe tegevust ei leia

chocolate doesn't ask silly questions, chocolate understands

kui keegi pakuks mulle diili vahetada ära inimesed šokolaadi vastu, siis ma ilmselt ei mõtleks väga kaua.

whatever you do, do it good

at first glance it may appear too hard.
look again.
always look again.

ma ei ole kunagi mõistnud tantsijaid, kes räägivad kurbliku näoga oma katsumustest ja läbielamistest karmikäelise treeneriga. ikka sunnitakse, piinatakse, tehakse midagi vastu oma tahtmist ja tullakse nuttes trennist ära. milleks? kui sulle ei meeldi, mine ära?!
ma olen isegi selliste õpetajatega kokku puutunud, aga millegipärast pole üle aasta neilt tunde ka võtnud, sest ma ei talu pingelist õhkkonda ja pidevat alandamist. ega ma seal stuudios tööl ei käi, ma tulen lõõgastuma ja elu nautima ning ma ei arva, et need 'kannatajad' nüüd mingisugused kangelased oleksid.


täna täitus minu pisike unistus. balletitund.
loomulikult olen klassikaga juba eelenevalt tutvust teinud, aga täna oli kuidagi eriline. ma teadsin, et minusse suhtutakse tõsiselt ning tegime päris korralikult tööd. ausõna, siinkohal pean ma avaldama baleriinidele väga suurt austust, sest see, mida seal saalis tehakse, ei ole normaalne. positiivses mõttes loomulikult. väga väga põhjalik enesekontroll ja -distsipliin, perfektsionistide ala, kus leidub alati mille kallal nokkida. peab tõdema, et ma olen endiselt natuke kurb, et emme mind 3-aastaselt balletti tantsima ei pannud, aga olen sellest juba enam-vähem üle saanud.

lihased veidi krampis, reied valusad,
aga saalist lahkusin ma kõige laiema naeratusega.

fear is what it really was

see vaikne tunne närib seest ning suutmatusest seda endale tunnistada hakkan hoopiski olukorra üle nalja viskama. ei tasu asju nii tõsiselt võtta, nagu öeldakse. kuid siiski, paotan suu ning minu tegelikud mõtted voolavad kartmatult pidurdamatu joana välja. ma tunnen end nii väikese ja rumalana

kohutavalt häbi

otsekui tunneks piinlikkust tõeliste tunnete pärast, iseenda olemuse pärast

... sest ühtäkki on kõik mind ümbritsevad inimesed täis intelligentsust. nende vaim näib olevat nii tugev, täis salapäraseid käike, mida ma ehk alati ei mõistagi, kuid loodan ühel päeval avastada

ja siin kõnnin mina. nina püsti, näoilmest kiirgamas parajalt ülbet enesekindlust, mis on nii petlik ja tühi,
et lähemal uurmisel võib lausa kahju hakata 

mida mina olen õppinud, on see, et rumalad inimesed tuleb jätta selja taha ilma kahetsusteta 

be so good they can't ignore you

täitsa kurb on see, et ma tahtsin siia kõik oma ülevoolavad emotsioonid kirja panna, kuid kahjuks täna hommikul mattusid need kodutöölaviini alla ning mitte miski ei suuda neid sealt välja kaevata. 

aga tahtsin lihtsalt mainida, et kui see sitane kool välja arvata, siis mul läheb väga hästi. kohe hea tunne on seda öelda, sest ma isegi ei valeta.
meeliülendav on tunda, et mind vajatakse, et minuga arvestatakse. mulle avaneb tohutult palju võimalusi ning mina muudkui haaran ja haaran neist kinni :)
vaatasin veel päeva lõpetuseks motiveerivat filmi ja andsin endale uue lubaduse, mida ma kellelegi ei avalda, sest muidu ei suuda ma seda täita.

because apathy

what a waste of life

what is fair in this fake world of reality

rebaste pidu oli väga awesome ning mul on hea meel, et minu õnnetu aura ei tekitanud seekord mingeid ebameeldivusi. oma peas mõtlesin välja terve tähestiku ulatuses varuplaane, just in case.
pidu sai läbi ja koju minna oli veidi ebaviisakas, niisiis suundusin sõbra poole. ülemõtleja, nagu ma olen, hakkasin otsekohe pabistama, et mul ei ole ju temaga millestki rääkida. õnneks oli see probleem ainult minu peas, sest juba mõne hetke pärast oli meil järsku nii palju mõtteid, mida vahetada. mulle meeldib inimeste uusi külgi avastada ning see vestlus oligi sellist laadi jutuajamine. üle pika aja tundsin ma, et räägin tõepoolest mehega, mitte mingi omavanuse tölpariga, kes kirjutab tüdrukule sõnumi teatamaks oma joobeastme hetkeseisundit.

ta rääkis mitmeid asju, mis mind mõtlema panid, tõi häid näiteid selle kohta, kuidas tekivad kuulujutud ja ajas mul pea sassi, sest enam ei oska ma absoluutselt inimeste kohta midagi arvata. nüüd on vaja lihtsalt usaldada ja loota, et inimesed ei valeta näkku. tuleb mõista, et kõik on elus vigu teinud ning me ei pea neid alalõpmata välja kaevama ja nina alla hõõruma. 

ma arvan, et me oleksime võinud veel tundide viisi seal inimestevahelisi suhteid arutada, kuid kahjuks sai uni minust võitu ning kuskil poole jutu peal hakkasid mu silmad reeturlikult kinni vajuma. õnnest, et elan taas Õismäel, otsustasin siiski koju magama minna. tee polnud pikk ja hommik oli soe.
selliseid hetki ma armastan. 

too much information ehk tere, oktoober

kogu selle postituse pühendan ma bioloogia jälestamisele ja õpetaja metoodika mittemõistmisele, sellega kaasnevatele sügavalt negatiivsetele emotsioonidele ja allaandmisele.

mind valdavad segased tunded ning ühed silmapaistvamad neist on agressiivsed vihahood, mida õpin hoolega tagasi hoidma.


ma pean aru saama, et mõned asjad lihtsalt ei ole olulised.