ma vihkan inimesi, kes ei vasta minu sõnumitele.
ma vihkan inimesi, kes lahkuvad, kui olukord läheb raskeks.
ma vihkan inimesi, kes lahkuvad midagi ütlemata. jah, seda ma vihkan kõige rohkem.
just sellised inimesed muudavadki skeptiliseks ja kinniseks.
veel aasta aega tagasi ma ei teadnud mida need sõnad tähendavadki. 

day 20 or let's call it "all i ever wanted was the world"

iga aastaga hakkavad jõulud minu silmis aina rohkem tähtsust kaotama  loomulikult, sest sul ei ole perekonda kellega neid tähistada mul pole vähimatki jõulutunnet, kuigi tuba on kaunistatud ja kuusk ilusti ehitud. kinkide peale pole ma mõelnud, aga eks paratamtult saabub ka see hetk ning ma siiski suundun poodi närvirakke kulutama. homme lähen aga hoopiski kinno ja crossin sõrmi, et see ei kujuneks minu elu piinlikuimaks kinoskäiguks. igaljuhul on mul olemas taksonumber, kui ma tahaks kangesti maa alla vajuda

ma muidu tunnen end päris hästi juba okei tunnista tegelikult sa lihtsalt ei julge öelda et miski tapab sind seest sest siis nad arvavad et sa ei saa ikka veel oma eluga hakkama ja oled nii saamatu ja ei tee midagi selle jaoks et sul hakkaks parem aga tegelikult sa teed ja teed ja teed ja lõpuks teed jälle liiga palju ja oled omadega ummikus aga ma tean et sa tegelikult  ei tahaks olla sa tahaksid rääkida aga iga kord kui sa suu lahti teed tuleb sealt "ei midagi" ja poed tagasi oma turvatsooni

tegin tantsimisega lõpparve. niisama lihtsalt. viuhti. 

tõstke käsi kes saab sellest aru
mina ka mitte. naljakas

ma ei tea mida oma eluga peale hakata. ma tõesti ei tea

asjad pole täiesti lootusetud ja mul on enam-vähem olemas mingisugused plaanid, millega täita oma vaba aeg. aga mis oleks pikema perspektiiviga? olen viimasel ajal palju filme vaadanud ja ühtäkki mõistnud kui lühike meie elu tegelikult on. see on täiesti kohutav. ma pole seda varem niiviisi märganud, aga nüüd koitis. ja sellest tekib veel suurem kimbatus, sest minu elus on veel nii palju tegemata, nii palju ütlemata, nii palju tundmata.

kus ma olen ja kuhu ma minema pean

ma vaatan neid superstaare ja neid tantsijaid ning tunnetan tohutut kadedust selle ande, valikuvabaduse, selle armastuse ja elu nautimise üle. selle enesekindluse üle. rahulolu üle.

ühel päeval tahaksin ka mina kuskile jõuda. kuhu - selles ma pole veel päris kindel.

ja see lämmatab. 

one of the best conversations in my whole life

"ma ei ole psühhiaater, aga ma nägin juba eelmine aasta, et sul oli midagi korrast ära. kuigi sa petad päris hästi ära".

see oli teisipäevane päev, kui ma tulin välja depressiivsest koolimajast ning jäin rõõmuga ootama. me saime kokku ühes täitsa tavalises kohvikus ning esitasime viisakusest mõned küsimused, et kuskilt alustada. see ei aidanud, sest ma ei osanud endiselt oma jutuga algust teha. õigemini, peas oskasin, suust ei tulnud midagi. niisiis ma lihtsalt lajatasin. ma külvasin ta üle oma tunnete, mõtete ja emotsioonidega. istudes seal jõudis mulle kohale, milline sasipundar ja korralagedus ma olen. ma vajasin seda vestlust, vajasin seda inimest. ta on ainulaadne, ta on nii hea selles, mis ta teeb. ma ei saa siiani aru kuidas ta midagi mu segasest jutust välja luges. aga ta luges, ja andis mulle kuldaväärt nõuandeid. ta süstis minusse enesekindlust ja enesearmastust, mida mul nii väga vaja oli.

"tead, me avastasime, et kõik inimesed on omamoodi katki. mina olen ka katki. sellegipoolest jätkub mul ülbust arvata, et olen täiuslik."

day 7

stabiliseerimine võib mõjuda kahte moodi. esimesel juhul oleks see igati meeldiv ja rahustav, teisel juhul oleks aga ainult rahustav, sest stabiilselt halb on ebameeldiv. ebameeldiv on seletada mis toimub, miks toimub, millest lugu alguse sai ja kuidas asjad nii kaugele jõudsid. ma tean vastuseid kõigile küsimustele, mida mulle esitatakse, aga ma ausõna ei viitsi nendele vastata. 

korra elus jääge vait ja püüdke mõelda oma peaga. 

te ajate nii palju mõttetut jura suust välja, et kaotate oma olemuse iseenedas. te upute iseenda lärmis. pange silmad kinni ja juba mõne hetke pärast hakkab teil pea valutama, sest kõigil inimestel on ühel ajal midagi tähtsat öelda. seejärel pange oma suu kinni ja kuulake. miks ei võiks me aeg-ajalt vaikust kuulata? paluge oma sõbral olla vakka ning vaadata aknast välja. miks ei võiks me pühendada hetke selleks, et nautida lume tasast langemist meie lemmikloo saatel? miks ei võiks me natukene rohkem üritada?
... kõik on paganama väsinud. see pime aeg, energiapuudus, motivatsioonipuudus ja mõnel ekstreemsemal juhul ka eluisupuudus. mida on aga ääreni ja isegi rohkem, on pinged, pisarad ja lamedad naljad. ohtralt lamedaid nalju, mis on naljakad ainult siis, kui sul on üleväsimus.

väljas on juba täitsa hämar, istun voodi äärele ja panen peas aja seisma. peale seda, kui olen nii mitu korda murdunud, nii mitu korda tülitsenud, karjunud ja ennast vihanud; peale arusaamist, et midagi tuleb ette võtta, näen ainult ühte lahendust.

kas teile on kunagi sunniviisiliselt kirge ja armastust keelatud? see on vist päris halb tunne. ütlen vist, sest mulle ei ole see endiselt kohale jõudnud. ilmselt ravimid on teinud mind nii uimaseks ja ükskõikseks, et mul on tõesti üsna ükspuha sellest, mis juhtuma hakkab. tean ainult seda, et osa minu südamest variseb kokku ja hääbub kuskil pimedas nurgas. 

ma vihkan kõike, mis mind selle lahenduseni viis. 

ma ei jaksa enam kõigi jaoks olemas olla.
ma ei jaksa vastata inimeste kõrgetele ootustele.
palun laske mul teki alla pugeda ja öelge, et ma olen hea kohtlemise ära teeninud.
et ma olen piisavalt hea.
et ma ei pea enam nii palju tööd tegema, et kellelegi midagi tõestada.

ma olen ju nii väga üritanud.




ma anun, pisarad silmis. 

day 3

ma ei ole üldse kindel, mis mu elus hetkel toimub, kas mingit sorti teadmatus või hoopiski tahtmatus teada, igaljuhul loodan, et sellest kujuneb väheke rahulikum periood.
peale seda meeletut tantsupalavikku, mis valdas mind täpselt kuu aega, võtsin endale viiepäevase
puhkuse. esialgne plaan oli ennast täielikult isoleerida ülejäänud ühiskonnast, kuid see ei tahtnud hästi õnnestuda, kord läksin teatrisse, kord sattusin Teeviidale ja juba järgmisel päeval klubisse (???). siiski, kurta ei saa, nalja sai igalpool ja oligi ehk vahelduseks tüüpilisele laman-voodis-ajan-näost-kõike-kodus-leiduvat-sööki-sisse-puhkusele.
siiski meeldisid mulle eriti need hommikud, kui sain rahumeeli ringutada teadmisega, et olen teistest sõltumatu. sain langetada täiesti omaenda otsuseid, tunde järgi, nii, kuidas parajasti tuju oli. vau, küll see oleks alles mõnus, kui terve elu mööduks nii.
peab tõdema, et kaua ma siiski tegevusetu polnud. juba teisel päeval alustasin õppimise, planeerimise ja koristamisega, ainult et seekord võtsin vähehaaval. jõudsin üllatavalt kaugele ning olen vaimselt oma järel- ja kursusetöödeks igati valmis.
kõige positiivsem on asja juures see, et minu arvuti on katki. okei, tunnistan, kui see juhtus, siis sattusin ma kergesse paanikasse, eelkõige sotsiaalvõrgustike puudumise pärast. alles siis, kui olin oma arvuti sõbra hoole alla jätnud, jõudis mulle kohale, mis varandusest ma tegelikult lahti lasknud olen. MINU MUUSIKA!!! appikene, kui ma taipasin, et kõik uhiuued allatõmmatud albumid ning võimalus täiendada oma talve-playlisti jäid sinna kahe valge kaane vahele, valdas mind tõeline kurbus. ma loodan, et nunnuke paraneb ruttu, ootan teda jõuludeks koju.
appi, ma ei rääkinud just arvutist...

igaljuhul.. lõpp-kokkuvõttes on mul siiski hea meel, et suhtlemine inimestega taandus miinimumile, sest ilmselt seda oligi minu viimastel nädalatel liiga palju. kuigi samas, kuidas võtta.
hetkel uitab peas väga palju mõtteid, aga needki vajavad arenemist. küllap panen hiljem kirja, kui tuju tuleb.