please stay this time

ammu surnud liblikad minu kõhus tõusevad taas lendu ning mina hoian kõigest väest hinge kinni, et nad ometigi sealt välja ei lendaks

respect yourself enough to walk away from anyone or anything that no longer serves you, grows you or makes you happy

mitte, et mu sõpradel oleks midagi viga.
mul on toredaid ja lõbusaid sõpru. on ka pisut tüütuid sõpru. leidub huvitavaid sõpru. kuid inimene harjub ju kõigega. nii ka inimestega. tekib tüdimus, vajadus kohata uusi, kogeda uut.
ma tahan endale sõpru, kes inspireeriksid mind. kes oleksid minust targemad ja õpetaksid mulle iga päev midagi uut. ma ei taha kuulda klatši, kriitikat ega mõttetuid vaidlusi. ma ei jaksa enam kuulata kaalujälgimise juttu, mulle ei meeldi kui keegi kannab ette oma päevaplaani, ma ei salli imalaid komplimente.
ma tahan lihtsalt näha elu - näha erinevaid vaateid ja võimalusi, hoida oma silmi lahti. huvitav on märgata asju, mida pole kunagi varem näinud. huvitav on ennast suhtlemisega harida, rikastada.
vaadates selliste inimeste järjekindlust tahaksin isegi kunagi sama edukas olla. ent mind ei jäta tunne, et ümbritsevad inimesed ei lase mul progressi saavutada. nad hoiavad mind kinni ning mina lasen sellel juhtuda.

see hetk, kui sa julged avasilmi süsteemile vastu hakata - alles siis näed sa kõiki oma võimalusi. see, mida peale surutakse, on ainult üks neist. see ei pea kõigile sobima, sest on ju meile õpetatud, et oleme erinevad ja unikaalsed. kuna keegi ei oska ette ennustada kuidas tulevikus läheb ja kes meist kaugemale jõuab, siis on vaja luua üks standardsüsteem - raamid, kuhu kõik kokku pressida ja garanteerida, et püsides selles turvatsoonis läheb kõik hästi. ent sul peab olema piisavalt julgust, et turvatsoonist välja astuda. siin on aga kolme tüüpi inimesi. ühed on lihtsalt sellised, kes ei viitsi seal turvatsoonis hängida; teised need, kellel on omaarust targematki teha ja kolmandad, kellel on reaalselt targematki teha. siin otsustab aga igaüks ise, mis tema jaoks "tark" on, sest need inimesed on teinud otsuse kujundada oma elu ise. kui hästi või halvasti, see on juba igaühe enda teha. risk jääb püsima nagunii, ka süsteemi puhul, sest mis süsteem ei ütleks alatasa üles. kas siis hakkad sa tõepoolest süüdistama neid mehikesi, kes lubasid sulle süsteemi vastupidavust? kas seljuhul ei tunne sa süümepiinu selle pärast, et lasid oma elu üle otsustada ühekülgse mõtlemisega kambal, kes ei suuda enda töögagi korralikult hakkama saada? miks elad sa kellegi malli järgi, kui sul on elule nii palju pakkuda?
kas sul ei hakka endast kahju, et sa olidki nii rumal? minul on juba praegu kahju.

me võime lõpmatuseni vaielda mis on õigem ja parem, kuid valik on nagunii individuaalne. tuleb lihtsalt uskuda oma otsusesse, kõik oma võimed maksimumile tööle panna ja teha seda, mis loeb.
(ja loomulikult tulevikus kõigile ära teha)