ma pole kunagi olnud see inimene, kes oleks pidevalt suhtlemist vajanud, sest üks osa minust on alati üksildust nautinud. mul pole enda seltsis kunagi igav hakanud, olen iseendaga tundide viisi vestelnud, olen üksinda otsuseid vastu võtnud, olen üksinda millegi poole püüelnud. see kõik toimis ja mina olin sellega rahul.

ent nüüd, kui ma hakkan järjest sagedamini nädalavahetusteks üksi koju jääma, jõuab mulle kohale see tõeline üksildus. igapäevaselt ei tunne ma suhtlemise väärtust, sest see on alati olemas minu turvatsoonis. nüüd on aga kogu turvatsoon tervikuna siit-sealt purunema hakanud. ma vajan inimesi, ma vajan positiivseid mõtteid, ja kedagi, kes ütleks, et minu teod ja otsused ei ole kahetsusväärsed. just, enesekindlus - seda on mul vaja. mul on vaja teadmist, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, elu ei saa läbi mingi vale otsuse tõttu. 

fuck you, tuesday

paistab, et kogu maailma sital on kombeks ühele päevale koguneda. vähemalt nüüd võin ma rahus nädala lõpuni elada, sest vaevalt, et elu mind enam millegagi üllatada suudab


hahaha

tõsi, me ei valinud just kõige peenemat kohta saladuste rääkimiseks... aga ilmselt ei saagi seda eriti ette näha - millal ja kus tekib sul tahtmine rääkida sellest, mis on juba kaks aastat seest söönud. kaks aastat varjamist, sest see pole kellegi asi.

me istusime bussipeatuses. jah, lihtlabases bussipeatuses, kus aeg-ajalt peatus 16 või 21. nad tulid ja läksid, ning iga bussi möödumisega vajus mu suu aina rohkem lahti. mitte, et mind oleksid hämmastanud rohelised sõidukid - ei, ma ju isegi ei vaadanud sinnapoole - ma olin pingi külge naelutatud ja suutsin vahtida ainult seda suurte silmadega tüdrukut. ta tegi nii olulise sammu ja rääkis millestki nii isiklikust, et ma ei osanud tõepoolest midagi öelda. õnneks alati ei peagi. ent see lugu oli palju pikem, kui arvanud olin. alles nüüd sain ma aru! alles nüüd tekkisid tõsiseltvõetavad seosed ja kõik hakkas ilmet võtma. 

ma elasin läbi igat sõna, mis tuli tema suust. ma tundsin tõelist raskust oma õlgadel ja mõistsin, et tema mure on ka minu mure. ma elasin selle tüdruku elu. 

ma oleksin tahtnud talle terve maailma kinkida, aga et, jumala eest, ei peaks ta ennast kunagi enam nii tundma.

see inimene tõestas mulle taas, et olla usaldatud on palju suurem asi, kui olla armastatud.

still haven't found what i'm looking for

ma vihkan kui lühiajaline kõik on. päikeseloojang, õnnetunne, sära silmis. ühel hetkel tundub kõik nii õigena, nii siira ja lootustandvana. järgmisel hetkel avastad end voodist peavalu ja täieliku apaatia tundega. huvitab, ent samas vist ikka mitte eriti.
kõik hakkab ajapikku tähendust kaotama. prioriteedid ähmastuvad, kunagised lemmikud muutuvad väljakannatamatuks. aina sagedamini küsin endalt küsimusi "miks ma seda teen?" või "mille jaoks see vajalik on?". ma pole siiani aru saanud, kas see on laiskusest, või sellest, et mu mõtted tahavad kastist välja saada.
ma pole kunagi laisk inimene olnud. entusiasmi on olnud ääreni ja üle, tegutsemistahet võisin igaühele jagada. aga mis siis, kui kellelgi ei ole su entusiasmi vaja? milleks ennast emotsioonidega liigselt koormata? milleks midagi teha, kui saab ka ilma? milleks üritada, kui lõpp nagunii paistab? sellise mõtteviisiga inimesed on minu entusiasmi maa sisse tampinud. ma vihkan neid ka.
mu sõber ütles päris hästi: "tahaks millegi poole püüelda". kas me siis ei püüdlegi? iga päev püüdleme paremate hinnete poole, püüdleme selle poole, et need ülepaisutatud eksamid ära teha, et vastata kellegi ootustele, et avaldada kellelegi muljet. kas me tunneme midagi? kas see on tõesti see, mida nähes löövad meie silmad särama? meil puudub kirg. me oleme kui programmeeritud masinad, kes teevad ja halavad, vahepeal löövad käega, kuid ei loobu, jätkavad ikka, teadvustamata endale eesmärki. kas me tõesti teeme neid valikuid teades, et elu on niigi lühike? mõnikord meil polegi valikut, selles meie kannatus seisnebki.
võib-olla ma eksin, võib-olla ma olen pime. võib-olla on see lihtsalt minu enda probleem.

lühiajaline oli ka tänane päikesepaiste. miski lihtsalt pidi vahele tulema. mingisugune ebameeldiv üllatus, mida ma sisimas ikkagi ootasin. materiaalsed väärtused. persse, kui väsinud ma nendest olen. kui ei ole üks, siis on teine. asjad lihtsalt ei loksu enam paika nagu varem, mingi ots on alati lahti ja see viib endast välja. see üksainuke ots paneb vihkama kogu elu, mis paistab tol hetkel nii ebaõiglasena. ja kui juba vihkamiseks läks, miks mitte hakata vihkama iseennast? omaenda välimust, sõnu, komplekse, hirme. paneme kõik ühte patta ja vihkame seda kõike täna õhtul. kui ühest õhtust ei piisa, on meil terve elu veel ees.