just a casual love story

see oli üks soe aprilliöö, mil taevas oli täiesti pilvitu ning läbi oma läätsede nägin ma iga tähte, mida üks inimsilm eristab. peale pikka hüppamist ja kiljumist me viskasime ennast batuudi keskele pikali ning vaatasime üles. terve õhtu olin otsinud Suurt Vankrit ja nüüd ma selle lõpuks leidsin! teades, et tema pole aga kunagi vankritest suurt hoolinud, avastasin ma üsna pea tema käsi minu ümbert kinni hoidmas.
ma väga tahaksin sinna õhtusse tagasi rännata.
ma tahan tunda hingerahu ja rahulolu, ma tahan olla sooja embusesse mässitud ja armastusega üle kallatud.
ma tahan tunda, et olen kodus.

tühjus. kas see oligi see, mida saavutada üritasin? öelnud lahti kõigest, mis mind ankruna kinni hoidis, tundsin segadust ja otsustusvõimetust.
ma ei tahtnud enam kuhugi joosta ega kuhugi jõuda. tahtsin lihtsalt, et aeg seiskuks ja laseks mul järele mõelda. mille üle? selle üle, kuhu ma siis õieti jooksen. kuhu ma pidevalt kiirustan? miks üritan sündmustest ette jõuda ja "igaks olukorraks valmis olla"? oskasin ette näha kõike, aga mitte seda, et ükskord ma väsin sellest võidujooksust ära.
inimesed ripuvad mu kaelas ja annavad ära kogu oma armastuse, mis neil südames on. minul on aga liiga kiire muretsemaks selle üle, mis siis saab, kui neid enam ei ole. inimesed, kes peaksid mind õnnelikuks tegema - ei tee seda - ning mul ei ole õigust neid selles süüdistada.
ma olen jõudnud oma elu suurimasse tühjusesse, kus eales olnud. ning see ei ole selline tühjus, nagu ta varem oli. ma arvan, et olen vahepeal suuremaks saanud ja saanud sellele uue tähenduse, uue olemuse. see on vaikne, passiivne, emotsioonitu. täpselt nagu kõik need inimesed, kelle eest olen üritanud terve oma elu ära joosta. tundub, et olen pisut maha jäänud ja seekord jõuavad nad mulle järgi.

i saw these kids running around 
and huge swimming pools with water that sparkled in the sunlight 
and me - having fun and laughing like a little child
i didn't even mind the sun shining right on my face, i just squinted and this made me laugh even more
and then the alarm clock started ringing and the thousands of voices were back and i nearly started crying again
since then i swear i do not want to wake up anymore

you cannot save people, you can only love them

see oli õhtu, kui ma otsustasin peole mitte minna. ka ei olnud mul tahtmist filmi vaadata. tahtsin lihtsalt oma raamatuga koju jääda. antisotsiaalne nagu ma vahel olen. siiski leidus inimesi, kes meelitasid mind natukeseks ajaks õue värsket õhku hingama. istusin autosse ja tuju oli hetkega laes. täiesti ootamatult. ma olin neid nii väga igatsenud. tahtsin neid nii väga kallistada.

mõne aja pärast tehti sammud Bermuuda poole ja me jäime kahekesi. kumbki meist ei viitsinud lärmakasse klubisse ronida. niisiis me jäimegi vaikusesse. üle pika aja suutsin ma ennast vaos hoida ja kõik lõpuni kuulata, ilma vahelesegamiseta. olin enda üle uhke. ma ei tundnud enam ärevust, see oli positiivne.

ma pidin jagama kellegagi oma mõtteid. ma pidin rääkima kellelegi, et ma ei saa piisavalt armastust ja hoolt. ma pidin tunnistama, et mul on tähelepanuvajadused. ma pidin ausalt ütlema, et vajan oma ellu rohkem soojust ja lähedust. seda kõike oma inimeste poolt. nende poolt, keda ma pereks pean. kas ma olin millestki valesti aru saanud? äkki ma polnud seda väärtki?
ma ei oodanud midagi mägesid liigutavat, kujutasin peas ette, mis vastusevariante kuulda võiksin. aga tundub, et sel noormehel oli midagi muud plaanis. üks lihtne lause. see polnud mägi, küll aga suur kivi, mis südamelt langes. silmad valgusid vett täis ja ma pidin tõdema, et seda pole päris ammu nii siirast õnnetundest juhtunud.

"lähme ühte ägedasse kohta."
"kuhu?"
"küll siis näed."

ja ei olnudki vaja rohkem pärida, sest neid sõnu sai usaldada. see oli turvaline. mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minna tahtsin, teadsin ainult, et tahaks kaugele ära joosta
spidomeeter näitas 140, kui ma selle poole vaatasin
minu soov sai täidetud. me olime nii kaugel ja nii üksi, et hing sai lõpuks rahu

me lugesime tähti ja arutasime mis värvi on armastus
me isegi tantsisime


ja me ei maininud enam kordagi sõidueksamit
ja nii oli hea

ma ei ole mitte kunagi oma elus nii palju nutnud ühe plastikkaardi pärast. 

"kahjuks asjad ei läinud plaanipäraselt ning oleme sunnitud ümberkorraldusi tegema. kas Teile sobib nii?"

"jah, muidugi, mis seal ikka,"pigistad endast väriseva häälega välja. ei kusagilt tulnud pisarad hakkavad mööda põski alla voolama. appi, miks? miks praegu? midagi ei ole ju juhtunud, võta end kokku. inimesed vaatavad huviga, mis edasi saab. ei, see ei ole see, mis te arvate. lõpetage see jõllitamine. kõik on korras, see on lihtsalt emotsionaalsus. ...või suutmatus sellega hakkama saada, kuidas võtta. värisevate kätega võtad oma asjad ja oled juba lahkumas, kui sind kutsutakse tagasi, sest suures segaduses jätsid oma dokumendi maha. närviliselt naerdes võtad oma plastiku ja kõnnid minema. istud pingi peale ja kontrollid, et kõik asjad ikka alles oleksid. paned üleriided enda kõrvale ja otsid taskust telefoni. kontrollid üle, et mitte midagi poleks telefoniga koos välja lennanud. jope on halvasti, peaks teistmoodi voltima, et see pingi pealt maha ei libiseks. aga dokument? kas see läks nüüd taskusse? ei, jope all on hoopiski. aga teised paberid? siinsamas. peaks need jope peale panema, siis on hästi näha. vaatad kella. ootamine käib närvidele. võtad peast kinni ja vaatad maha. ei, nii jätad mulje, et sul on paha. istu normaalselt. paned telefoni tagasi, sest antud hetkel ei ole sellest suuremat kasu. vaatad uuesti üle, et paberid alles oleksid. nelja seina vahel on liiga umbne, pealegi liiga palju inimesi. võtad asjad ja lähed uksest välja.

jah, väljas on palju parem. istud uuesti pingile. see on öisest vihmast niiske. vahet ei ole, kuivemat pole nagunii kusagil. jahe. paned jope tagasi selga. aga paberid? jah, siin pingi peal. dokument taskus. on ikka? vaatad üle. on. võtad välja telefoni ja vaatad uuesti kella. jah, peab veel ootama. tuttavast taskust tuttavat pakki välja võttes paned tähele, kui tuuline väljas on. juuksed lendavad näkku ja oled sunnitud oma mürgi imemise katkestama. lükkad juuksed tagasi ja kiikad korraks oma asjade poole, on ikka alles? muidugi on, palun lõpeta juba see muretsemine. istuda on ebamugav. tõstad jalad pingile. nii on veel ebamugavam. paned jalad tagasi maha. viskad ühe jala üle teise. vaatad asju. jaa, nad on ikka veel alles, rahune nüüd maha. paned käe põlve alla. raisk, jälle tuul, jälle juuksed. hoiad juukseid kinni. filter. tõused püsti, viskad ära. istud tagasi otsides mugavat positsiooni. suu on kuiv. huuled ka. peaks palsamit peale panema. ei viitsi taskut lahti teha. taskud! on need ikka kinni? on. aga asjad? ega ma neid kogemata maha ei lükanud? ei. ootamine saab läbi ja istud autosse suutmata kainelt mõelda. üsna haledalt üritad mõtteid korda saada ja midagi seletada, aga asi läheb üsna üle kivide-kändude. võtad jope sülle ja vaatad üle, et kõik oleks alles. ühtäkki on käes nii palju esemeid, tuleks nad kuskile ära panna. jah, nüüd on turvaline, sealt ei kuku nad välja.

aeglaselt sööki mäludes üritad keskenduda ükskõik millele, aga mitte oma mõtetele. aeg lendab kiiresti ja üsna pea avastad end oma voodist. Snow Patrol. soe tekk. 

tuba on nii sassis. miks on riiulites nii palju ebavajalikke asju? peaks need ära viskama, aga ei viitsi püsti tõusta. need häirivad. miks need häirivad? pööran teise külje, et vaadata aknast välja. rohelised kardinad on lühemad kui valge tüll. tuleks need välja vahetada. ahh, ma ei hakka sellega ometi praegu tegelema?! tahaks kaugele ära. ei, tegelikult ikka ei tahaks, seal on võõras. aga kodus on ka halb. tuleks teha teed, see aitab alati. nojah, meil pole enam seda head teed. kirsitee imeb. aga see on parem kui must, seega ma teen selle. kaks lusikat suhkrut ajavad asja ära.

tere tulemast 21.sajandisse, ärevushäired ja lõputu paranoia saate tasuta kaasa.

laul "A Little's Enough" Angels&Airwaves'i poolt hakkas kostuma nendest kõlaritest täpselt kolmesaja kahekümne viiendat korda, kui ma kaotasin oma kõnevõime. absoluutselt kõik need kuulatud korrad on mulle eriliselt mõjunud ning see on ilmselt üks võimsamaid laule, mida olen eales armastanud. igaljuhul andis see mulle soojust juurde ning see oli ainuke, mis luges.

Ameerika mäed, millele ma oma elu ehitan, lähevad aina järsemaks, kuid kuna mina jätsin oma kaine mõistuse maha juba esimese nurgakivi juures, siis erilist peavalu need mulle ei tekita. miski minu sees kahtleb hetkelise käitumise mõistlikkuses, kuid suurem osa enam lihtsalt ei hooli. ei ole aega mõelda, tuleb lihtsalt proovida. proovida sellepärast, et tegelikkuses olen seda alateadlikult tahtnud. adrenaliin, turvatsoon. me lihtsalt ei julge neid endale tunnistada.

ma olen analüüsinud igasuguseid erinevaid situatsioone ja tundeid, kuid viha on mulle siiani raske mõista. kuidas see võimalik on - ühel hetkel on see nii põhjendamatult ülevoolav, kõikehõlmav ja hirmuäratav, kui juba järgmisel hetkel jäljetult kadunud? ma olen alati osanud andestada ja paraku ka unustada, on see siis mulle kasulik või mitte. ma olen öelnud paljusid asju ja tihti on mu käitumine nendega vastuolus. ma vihkan vastuolusid. ometigi olen ma alles nii noor ja nii segaduses, et see on ilmselt normaalne, ma püüan sellegi endale andestada. igatahes teen ma kõike selleks, et minu sisemine heaolu oleks tagatud, sest ainult mina tunnen selle varisemisohtu, juhul, kui see ilmnema hakkab. ja ühel hetkel juhtub see nagunii. nii ka seekord. täiesti ootamatult ja nagu välk selgest taevast, kuid see ei jätnud jonni ja nõudis tähelepanu. üks osa sellest heaolust kadus sügavustesse, kaugustesse, kuhu iganes. seda lihtsalt ei olnud enam. no mis siis ikka, tundus, et peab ilma selleta hakkama saama. 

need olid ühed mu elu parimad näitlemistunnid, võttes arvesse asjaolu, et ma olen kohutav näitleja. 

igal hommikul üles ärgates lõi see teadmine mind külma dušina näkku. surve jõudis minu enesekindluse ja turvatsoonini ning tasapisi hakkasid varisema needki. kuidas suudab üks inimene omada nii suult mõjuvõimu teise üle? sellised asjad tuleks ära keelata. 

igaljuhul... täna öösel avanes mulle võimalus see tühimik uuesti täita. võib-olla astusin ma just ühe ja sama reha otsa juba kolmandat korda...

... võib-olla ma isegi ei astunud, vaid võtsin hoogu ja hüppasin rõõmuga peale ...

... aga isegi seljuhul on see mu lemmik reha, mille otsa koperdada. kas või 3 korda järjest.

ma olen kogu aeg arvanud, et asi on selles, et ma pole piisavalt hea, piisavalt kõhn või piisavalt ilus. et mu juuksed pole kunagi piisavalt pikad.
ma nägin, et mul pole kunagi piisavalt aega, pole piisavalt raha.
ma kartsin, et olen kas juba liiga vana või alles liiga noor, et midagi kogeda.
mulle tundus, et ma pole piisavalt andekas, piisavalt tark ja intelligentne; et mul pole piisavalt kogemusi.
ma olin kindel, et ma pole piisavalt vaimukas. et ma pole piisavalt loov ja originaalne.
pakkusin, et asi on katkises perekonnas.
eeldasin, et olen liiga emotsionaalne ja suitsiidne, et täisväärtuslikku elu elada.
vahel siiski lootsin, et olen lihtsalt teistsugune ja peagi kõikjale sobima.

kuni ühel hetkel ma taipasin, milles see tegelikult oli. ühtäkki ma lihtsalt avastasin, et olin kellegi või millegi ära kaotanud. tegelikult mõlemad. ma kaotasin ära tunde olla tõeliselt kodus, olla elus. ma kaotasin ära inimesed, kellega end niimoodi tunda. ma kaotasin koha, kus end niimoodi tunda.
ja kui sa oled juba korra tundnud tänulikkust oma elu eest - sa ei taha seda tunnet unustada. sa tahad kogeda seda üha uuesti ja uuesti. tahad, et su kopsud täituksid ääreni värske õhuga, et see ühe naerupurskega uuesti välja lasta, sest sõbranna on jälle mõne debiilse naljaga hakkama saanud. sa tahad tantsida ja täita kogu ruumi positiivse energiaga, sa tahad palju pilte teha ja näha, et need meeldivad sulle. sa tahad öelda oma sõpradele kui palju nad sinu jaoks tähendavad ja kuulda sama ka vastu. siiralt ja südamest. sa tahad olla kellegi jaoks asendamatu. sa tahad, et sul oleks piisavalt tegevust, kuid samas ka vaba aega, mis ei oleks täidetud lõputu mõtetevooga. sa tahad lihtsalt armastada ja tänulik olla. sa tahad elada.

unstability is a lifestyle. a shitty lifestyle

... ja isegi paber tähtsa nimega "Mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus" ei tee mind hetkel eriti palju õnnelikumaks. meh 

ilmselt peaksin olema siiski tänulik, et mul on nii palju inimesi, kes pühendavad korra nädalas (või isegi sagedamini) paar minutit selleks, et mind välja kutsuda või niisama mingit pläma kirjutada. mitte halvas mõttes. okei, ainult natukene. ma ei teagi mida ma tahan. ma olen nagu iga teinegi pubekas, kes soovib seltskonda üksi olles ja privaatsust seltskonnas viibides. siiski mitte alati ei ole see nii ning vahel soovin ma tõepoolest pühendada mõne õhtu raamatu lugemisele või niisama voodis vedelemisele. kas te tõesti ei tea kui mõnus see on? ilmselt inimesed, kes pole juba aastaid raamatuid käes hoidnud, ei mõistagi mind. kahju. sest ma tõesti soovin, et nad mõistaksid. mõistaksid seda, et me ei pea alati teineteist nägema ja omavahel rääkima ja teineteist kuulama. vahel me ei peagi teadma, mis teisega toimub. vahel me võiksime lihtsalt kokku saada ja vait olla. vait olla? täpselt nii. kõik aina räägivad ja räägivad ja räägivad. kogu aeg. ma väga vabandan, kuid seda on minu jaoks liiga palju. ilmselt on mu isiklik ruum suurem kui teiste oma. you just have to deal with it.

ja ooh, kuidas ma ei viitsi tööle minna. mõtlen, aga kui ma lõpetaks hoopiski ära? ma saan ju teha kõike, mida ma aga iganes tahan, see on minu elu ja minu suvi lõppude lõpuks

in the end, you tried and you cared and sometimes, that is enough

tundub, et elu ei saagi kogu aeg kontrolli all hoida. ilmselt me ei peakski üritama, sest just nii libiseb see meist mööda.
olen teinud kummalisi valikuid ja teen ilmselt veelgi, sest ma ei saa ikka veel aru, mis ümberringi toimub, kuhu ja kelle juurde ma kuulun. ma ei jaksa enam mõtteid riiulitesse paigutada - nad aina kukuvad ja lähevad sassi ning nüüdseks on igas nurgas üks suur hunnik mõtteid, millega tegeleda. esimest korda elus lasen ma neil seal rahulikult olla, sest mul on nüüdseks üsna ükskõik.

antud hetkel loeb kõige rohkem see, et mul on kellegagi oma hirme jagada ning ma tean, et mulle antakse nii palju mõistmist, kui palju ma vajan. see ongi tegelikult kõik, mida elult tahta. aitäh.

sometimes i tell people i wanna die and they think i'm joking

ma pole kunagi olnud see inimene, kes oleks pidevalt suhtlemist vajanud, sest üks osa minust on alati üksildust nautinud. mul pole enda seltsis kunagi igav hakanud, olen iseendaga tundide viisi vestelnud, olen üksinda otsuseid vastu võtnud, olen üksinda millegi poole püüelnud. see kõik toimis ja mina olin sellega rahul.

ent nüüd, kui ma hakkan järjest sagedamini nädalavahetusteks üksi koju jääma, jõuab mulle kohale see tõeline üksildus. igapäevaselt ei tunne ma suhtlemise väärtust, sest see on alati olemas minu turvatsoonis. nüüd on aga kogu turvatsoon tervikuna siit-sealt purunema hakanud. ma vajan inimesi, ma vajan positiivseid mõtteid, ja kedagi, kes ütleks, et minu teod ja otsused ei ole kahetsusväärsed. just, enesekindlus - seda on mul vaja. mul on vaja teadmist, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, elu ei saa läbi mingi vale otsuse tõttu. 

fuck you, tuesday

paistab, et kogu maailma sital on kombeks ühele päevale koguneda. vähemalt nüüd võin ma rahus nädala lõpuni elada, sest vaevalt, et elu mind enam millegagi üllatada suudab


hahaha

tõsi, me ei valinud just kõige peenemat kohta saladuste rääkimiseks... aga ilmselt ei saagi seda eriti ette näha - millal ja kus tekib sul tahtmine rääkida sellest, mis on juba kaks aastat seest söönud. kaks aastat varjamist, sest see pole kellegi asi.

me istusime bussipeatuses. jah, lihtlabases bussipeatuses, kus aeg-ajalt peatus 16 või 21. nad tulid ja läksid, ning iga bussi möödumisega vajus mu suu aina rohkem lahti. mitte, et mind oleksid hämmastanud rohelised sõidukid - ei, ma ju isegi ei vaadanud sinnapoole - ma olin pingi külge naelutatud ja suutsin vahtida ainult seda suurte silmadega tüdrukut. ta tegi nii olulise sammu ja rääkis millestki nii isiklikust, et ma ei osanud tõepoolest midagi öelda. õnneks alati ei peagi. ent see lugu oli palju pikem, kui arvanud olin. alles nüüd sain ma aru! alles nüüd tekkisid tõsiseltvõetavad seosed ja kõik hakkas ilmet võtma. 

ma elasin läbi igat sõna, mis tuli tema suust. ma tundsin tõelist raskust oma õlgadel ja mõistsin, et tema mure on ka minu mure. ma elasin selle tüdruku elu. 

ma oleksin tahtnud talle terve maailma kinkida, aga et, jumala eest, ei peaks ta ennast kunagi enam nii tundma.

see inimene tõestas mulle taas, et olla usaldatud on palju suurem asi, kui olla armastatud.

still haven't found what i'm looking for

ma vihkan kui lühiajaline kõik on. päikeseloojang, õnnetunne, sära silmis. ühel hetkel tundub kõik nii õigena, nii siira ja lootustandvana. järgmisel hetkel avastad end voodist peavalu ja täieliku apaatia tundega. huvitab, ent samas vist ikka mitte eriti.
kõik hakkab ajapikku tähendust kaotama. prioriteedid ähmastuvad, kunagised lemmikud muutuvad väljakannatamatuks. aina sagedamini küsin endalt küsimusi "miks ma seda teen?" või "mille jaoks see vajalik on?". ma pole siiani aru saanud, kas see on laiskusest, või sellest, et mu mõtted tahavad kastist välja saada.
ma pole kunagi laisk inimene olnud. entusiasmi on olnud ääreni ja üle, tegutsemistahet võisin igaühele jagada. aga mis siis, kui kellelgi ei ole su entusiasmi vaja? milleks ennast emotsioonidega liigselt koormata? milleks midagi teha, kui saab ka ilma? milleks üritada, kui lõpp nagunii paistab? sellise mõtteviisiga inimesed on minu entusiasmi maa sisse tampinud. ma vihkan neid ka.
mu sõber ütles päris hästi: "tahaks millegi poole püüelda". kas me siis ei püüdlegi? iga päev püüdleme paremate hinnete poole, püüdleme selle poole, et need ülepaisutatud eksamid ära teha, et vastata kellegi ootustele, et avaldada kellelegi muljet. kas me tunneme midagi? kas see on tõesti see, mida nähes löövad meie silmad särama? meil puudub kirg. me oleme kui programmeeritud masinad, kes teevad ja halavad, vahepeal löövad käega, kuid ei loobu, jätkavad ikka, teadvustamata endale eesmärki. kas me tõesti teeme neid valikuid teades, et elu on niigi lühike? mõnikord meil polegi valikut, selles meie kannatus seisnebki.
võib-olla ma eksin, võib-olla ma olen pime. võib-olla on see lihtsalt minu enda probleem.

lühiajaline oli ka tänane päikesepaiste. miski lihtsalt pidi vahele tulema. mingisugune ebameeldiv üllatus, mida ma sisimas ikkagi ootasin. materiaalsed väärtused. persse, kui väsinud ma nendest olen. kui ei ole üks, siis on teine. asjad lihtsalt ei loksu enam paika nagu varem, mingi ots on alati lahti ja see viib endast välja. see üksainuke ots paneb vihkama kogu elu, mis paistab tol hetkel nii ebaõiglasena. ja kui juba vihkamiseks läks, miks mitte hakata vihkama iseennast? omaenda välimust, sõnu, komplekse, hirme. paneme kõik ühte patta ja vihkame seda kõike täna õhtul. kui ühest õhtust ei piisa, on meil terve elu veel ees. 

please stay this time

ammu surnud liblikad minu kõhus tõusevad taas lendu ning mina hoian kõigest väest hinge kinni, et nad ometigi sealt välja ei lendaks