our greatest glory comes not in never falling, but in rising every time we fall

teate, mulle meeldib see pimedus. ärkad – pime, tuled koolist – pime, õhtul ei näe üldse midagi. aga see on super. millegipärast meeldib mulle unistada just pimedas, sest siis tundub kõik nii lihtne ja reaalne. praegugi on lihtne neid ridu kirja panna, sest ümberringi on pime.
mulle meeldib vaadata lumesadu ja tähti, kuulata muusikat ja naeratada. ma austan inimesi, kes oskavad sellistest loomulikest ja küllaltki väikestest asjadest rõõmu tunda, mul on hea meel, et olen isegi üks neist.
nagu paljud juba Facebookist lugeda jõudsid, mul viskas kopa ette minu elu. ma mõtlesin veidi.. ja otsustasin olla õnnelik. avastasin, et on äärmiselt mõttetu raisata oma energiat inimestele, kes seda ei vääri. nad on lihtsalt üksikud pilved minu päikesepaistelises maailmas. kui mälu nüüd ei peta, siis oli see Kevin, kes rääkis mulle, et ei tohi ennast kellagagi tugevasti siduda, sest lõpuks võib väga palju haiget saada. olen isegi juba mitu korda selles veendunud, kuid samas ka aru saanud, et see eemalehoidmine on äärmiselt raske. alati leidub inimesi, kellesse suudame märkamatult nii sügavalt kiinduda, et on võimatu neist hiljem lahti lasta. aga kui olukord nõuab, siis tuleb leida jõudu seda teha. ja vot see aeg, kuni sa otsid energiat, ongi kõige raskem. mulle tundub, et minul on see periood lõppemas. see pisike reis Leetu andis mulle jõudu, ma oleks otsekui leidnud üles selle võtme, millega järgmine uks lahti teha. ma ei kavatse enam pöörata tähelepanu üksikasjadele, ei kavatse enam ümbritsevat nii tõsiselt võtta, ei kavatse olla nagu teised, ei kavatse tunda kadedust.
avastasin, et tants annab palju. see on nagu moraalne tugi, kui sa ei soovi oma sõpradega rääkida. ma olen õnnelik, et seda on mu elus niivõrd palju, et järjekordse probleemi puhul saan pugeda oma maailmasse ja tantsida. nii palju kui tahan, nii palju kui vajan.

Urban Dance 2010 - Tribute to MJ in Lithuania

tohutud rahvamassid, millest on praktiliselt võimatu läbi trügida, meeletu karjumine ja kaasaelamine, nii et hääl ära, muusika, mis käib kogu kehast läbi, mille biiti tunneb iga keharakk, pinget täis õhkkond, uskumatud tantsuoskused, emotsioonid, elamused... võimatu sõnade ja videotega kirjeldada, see oli midagi muud.
kui ma sinna sõitsin, ma isegi ei mõelnud selle peale, mitmenda koha saavad meie treenerid. lihtsalt tahtsin näha, kuidas see kõik välja näeb, tahtsin saada osa millestki nii erilisest. pealegi olin kuulnud, et sel aastal ei ole D-Lux endas nii kindel. tunnistan, mullegi tundus, et nad on ka paremaks võimelised, kuid tuli välja, et see polnudki vajalik, sest nad võitsid ära nagunii! juba neljandat korda. 2 auhinda - showcase ja battle, FANTASTILINE!
vaatamata sellele, et linn oli igav ja päris ilmetu, ei tundnud keegi koduigatsust – tahtsime ikka jalutada nendel lumistel tänavatel ja olla siit eemal, sest meil oli tore seltskond, palju kõneainet, mõtteid ja muljeid. kahjuks tohutu väsimus võttis siiski võimust ning me jalutasime kollase bussi poole üsnagi vaikselt. kuid ma tean, et hinges me tantsisime, naersime ja olime lihtsalt kõige õnnelikumad. ja polnudki vaja midagi sõnadesse panna, me võisime seda tunda käest kinni hoides.

poleks kunagi uskunud, et mõni inimene suudab minust nii palju hoolida. isegi siis, kui ma käitun nagu, vabandage, mõrd.

ma olen lõpmatult tänulik.

hetkel ei oska muud teha, kui ainult nädalavahetuse nimel elada. ootan kannatamatult, et saaks juba kõik need lõpmatud mured siia Tallinnasse jätta ja minema sõita, tunda ennast paar päeva inimesena.

empty words

"Nädala parim päev on muidugi homme.

Homme kõik jätavad suitsetamise-joomise maha, hakkavad õppima ja trenni tegema, järgima tervislikku eluviisi, helistavad õigel ajal vajalikele inimestele, teevad ära seni poolikuks või hoopiski tegemata jäänud asjad.  

Homme ei hiline keegi kuskile ega unusta kellegi sünnipäeva.

Homme inimesed teretavad, naeratavad, teevad komplimente, rõõmustavad väikeste asjade üle, lõpetavad teineteise peale solvumise ja karjumise.

Homme kõik tülli läinud lepivad ära.

Kuid seni, kuni see hägune homme pole veel kätte jõudnud, võib olla egoistlik, lohakas ja väsinud, võib käituda mõtlematult, valada oma viha sõprade peale välja ning laiselda lõpmatuseni. Homme on ju alati ees."

there's no way out

nii palju tahaks öelda, nii väga tahaks usaldada, tahaks mitte mõelda, mitte kahetseda, tahaks ära unustada, uuesti alustada, tahaks soojust tunda, tahaks mitte karta, mitte muretseda, tahaks kadedusest lahti lasta, inimesi mõista, tahaks aega tagasi kerida, vahel peatada, siis jälle järgi mõelda, ah ei, ma ei taha ju enam mõelda. tahaks harjumustest lahti lasta, näha teiste sära, tahaks rohkem hoolida, rohkem vastu anda, tahaks katki murda raamid, kuhu surutakse, tahaks kõigest aru saada, tahaks märgata seda, mida teisedki, kuulda seda, mida nemadki, kuid ei tahaks olla osa hallist massist, ei taha seal ära kustuda ja arvamuste laviini alla mattuda. tahaks lõpuks sellest jamast üle saada ja suureks kasvada.
miks ma tunnen, nagu oleksin ainuke, kes kõike kordi keerulisemaks teeb? mind ajab närvi, et teistel on teistmoodi. lihtne. nad ei peatu, ei jää mõtlema, sest see pole seda väärt, lihtsalt teevad, mis õige tundub. kas mul on ka midagi õige? kui ei, siis miks? mis ma valesti teen? kui see peaks kunagi tulema, kas ma panen tähele, tunnen ära?

palun andke andeks, aga mu aju lihtsalt ei lakka töötamast. 
juba lähen magama mhm

olek on emotsioonitu, kuid sisimas tunnen allasurutud viha iseenda vastu. ei möödu ühtegi päeva ilma et ma süüdistaks ennast milleski.. vastik on jälgida mida ma räägin, teen või jätan tegemata, ärritun iga kord kui avastan, et ei suuda ikka veel vigadest õppida. ma teen ise kõike selleks, et ennast pärast halvasti tunda.  
koolis olin nagu surev lehm ja käisin vist kõigile närvidele oma tuima näoga. lõpuks mul oli endast ka kopp ees ja tulin ära. nüüd tahaks lihtsalt olla ja mitte mõelda...

tegime joogat täna. veidi kehvasti läks - minu rahutut mõistust pommitasid igasugused küsimused ja mured, paariks sekundiks tundsin ennast täiesti tähtsusetu põrandakaltsuna. kuulates rahulikku taustamuusikat läks lõpp väga emotsionaalseks - pisarad voolasid mööda põski alla. kuid sisimas tundsin, et see oli õnnetunne, ma olin siiralt tänulik selle eest, et mulle on antud võimalus elada. 

elada, tunda, kogeda ja ennast väljendada. see on imeline. 

vaatamata sellele, et vaheaeg oli äärmiselt sisukas ja üpriski põnev, möödus see täitsa mõistliku kiirusega. muidugi ma puhkaks heameelega veel nädalakese, aga see sisaldaks palju arvutit, telekat ja sööki. böö.
eile käisin Baltic Sessionil, mis oli kohati ikka pääris kaka ja tekitas tahtmise ära minna. aga olin siiski ilusti lõpuni ja vaatasin ära selle show, millega said hakkama saksa tantsijad. megaübercoool.
täna jõudsin lõpuks juuksurisse, kus pidin loovutama lausa VIIS sentimeetrit oma juuste pikkusest ja nüüd on nad kuidagi nii lühiksed. aga nagunii olen jälle ainus, kes seda tähele paneb :D
okei, aitab mõttetust lobast, peaks hakkama magama sättima ja uuesti koolirežiimiga harjuma hakkama. nagu mul oleks esimesel veerandil mingi režiim olnud... 
aga parem hilja, kui mitte kunagi.

mind soojendab mõte, et juba üsna varsti on käes jõulud ja siis saame küünlaid põletada, piparkooke küpsetada, jõuluvanale kirju kirjutada ja teineteisele armsaid sõnu öelda. imetore aeg, kas pole?

ilusat algavat koolinädalat kõigile! :)

viimased kaks kuud olen hädaldanud kui vähe aega mul on ja kuidas tahaks natukenegi puhata ning mis ma nüüd tegin? läksin veel ühte trenni! ise ka imestan kuidas saab nii tark olla :)) 

homme tantsime 4 tundi järjest, have to survive! 

don't look at what he is not, look at what he is

tegelikult juba varem olen mõelnud selle peale, lihtsalt täna tuli uuesti meelde. see on nii nõme, et me otsustame inimeste üle välimuse järgi. jah, see on vana teema, aga ikkagi keegi väga ei pinguta selle nimel, et otsida ja hinnata sisemist ilu, ikka ja jälle on esimene mõte "appi, ta on nagu ufo ju".. mul on väga vastik tunne südames, kui keegi mitte just kõige veetlevama välimusega räägib minuga nii siiralt ja heatahtlikult ning mina vastan midagi napisõnalist, sest mul on natuke piinlik oma sõprade ees. ja nüüd tekib küsimus: miks mul piinlik on? mis vahet sel on milline see inimene välja näeb? tal on käed-jalad olemas, kümme sõrme, kaks silma, kaks kõrva. ta vajab ka kedagi.
ma püüan õppida suhtuda inimestesse eelarvamusteta ja anda vastu sama palju kui nemad mullegi.
tahan, et ka teie üritaksite koos minuga.

minu nädalavahetuse söömismaraton jätkub, täiesti kohutav. keegi võiks külmkapi ära röövida. 

muidu olen metsikult väsinud, tahan MAGADA. koolist on ka totaalselt kopp ees ja vaheaeg ei tõota tulla hea, seega seda ka nagu väga ei oota.

suht jama, aga elame üle. 

alati on häirinud ja häirib siiamaani inimeste enesekesksus, kui neid ei huvitagi mis sinu elus toimub, nad aina jahuvad oma tegemistest. vahel on muidugi hetki, kui ka sina saad midagi öelda, kuid see kuulatakse lihtsalt tuima näoga ära ja hakatakse uuesti oma eluga pihta.

palun tehke silmad lahti, te ei ole ainukesed, kellel midagi öelda on. 

sõprus lagunebki selle tõttu. 

falling in love with my life, with this world

kapi peal põleb vanilliküünal, tuba täidab Yiruma - River flows in you ja laual on Milka šokolaad.
mul lihtsalt ei ole õigust millegi üle kurta. ega ei teki soovi ka :)

i know it's over and it never really began but in my heart it was so real

  Kesklinn on õhtuti väga ilus, eriti reedeti, siis liigub seal palju rahvast. kõik on juba nädalavahetuse lainel, hoiavad käest kinni, naudivad õhkkonda. kell on 20.43 ja mina kõnnin mööda Vabaduse väljakut bussipeatuse suunas. küsin endalt, miks? miks mul ei ole plaane selleks õhtuks? miks jalutan üksinda, seltsiliseks ainult muusika? kas jään millestki ilma? kas veedan liiga palju aega oma maailmas ja ajas, nii et see päriselu tormab minust mööda? sisendan endale, et mul on ükskõik. las olla nii.
  terve septembri olen oodanud aega, et saaks tatsata kollaste-punaste lehtede keskel neid samalajal jalgadega eemale lükates. täna otustasingi veidike kauemaks välja jääda, peas keerles väga palju mõtteid, tunne oli kuidagi.. tõeline. tundsin, et nagu hakkaks tasapisi ümbrust avastama. hakkan nägema seda, mida varem pole märganud. tunnen rõõmu sellest, millest varem poleks osanud. aina enam hakkab elu filmiga sarnanema. seda ma ju olengi tahtnud, sest seal, teisel pool ekraani on kõik alati hubasemana tundunud.
  viimasel ajal mind painab mõte, et kõik, mis minu ümber toimub on ajutine. tundub, et miski ei kesta kaua, olen valmis kõikvõimalikeks ootamatusteks. ma ei saa aru millest see tuleb. ma kardan lõppu, kuigi alguski pole veel kätte jõudnud. kõige rohkem kardan sõprade pärast, mul on tunne, et mõned kavatsevad lähiajal mu elust jalga lasta.
appi, no kuidas saab olla nii ebakindel?

kogu see meeletu kiirustamine ja väsimus on minu režiimi täiesti segi paisanud, niisiis ma otsustasin rahulikult võtta. selle otsuse tõttu olen nüüd sunnitud elama kohvi ja energiajookide peal, sest magamiseks jääb healjuhul 5 tundi. ega just kõige mõnusam olek ei ole, aga mis teha, see-eest saab mu idiootne perfektisonismi-maania rahuldatud.

  minu tujud on nagu minu tujud ikka - väga ebapüsivad ja muutuvad iga tunni aja tagant. siiani on ilusaim päev olnud reede, kõik oli lihtsalt nii perfect, et ma ei suutnud seda üldse uskuda.

  eile sain ühe imelise elamuse võrra rikkamaks. nimelt käisin mitme toreda inimesega balletti vaatamas. ütlen ausalt, etenduse mõte oli minu jaoks raskesti arusaadav, kuid jäin ilma selletagi täitsa rahule. pean mainima, et isegi istudes kusagil lae all, mitme-mitme meetri kõrgusel lavast nägin ma ühe baleriini roideid. oleks tahtnud talle burksi välja teha.. 

  aga jah, üldiselt on kõik okei. loodan, et teil samuti. 

  pidage vastu!

anyone who told you to be yourself couldn't have given you worse advice

hämmastav, kuidas sa suudad ka eemal olles minu elu hävitada. kohutav, kuidas kõik, mida puudutad, variseb kokku nagu kaardimajake. sind ei huvita mitte keegi, mitte miski. ammugi kaotasid oma sihi, muidugi, kui see üldse eksisteeris. sa oled haletsusväärne. paari aasta pärast tänaval kohtudes pööran pea ära ja teen näo, nagu ei tunneks sind. mul on piinlik, et tean kedagi sinusarnast. mäletan siiamaani kuidas valetasid mu naiivsetesse silmadesse. kasutasid ära minu taipamatust. ma ei mõista, milleks sa üldse elad. mitte kellelgi, kuuled, mitte kellelgi ei ole sellest kasu. omaarust on sul siiani mõistus peas. ei, sa eksid rängalt. elad illusioonis. kaotasid oma aru koos sihiga kaua aega tagasi. see on sinu lagunev maailm, kus ei ole enam ühtegi päikesekiirt, ühtegi naeratust, ühtegi lootust. sul oli nii palju ja sa lasid sellel minna. lasid vajuda läbi sõrmede, otsekui kõik need unistused oleksid olnud kui tühipaljas liiv. nüüd sa istud selles külmas korteris ja kahetsed. näed, ei olnudki nii lihtne kõigest lahti öelda ja jätkata oma elu vanaviisi. sa ei saanud sellega hakkama. mul ei ole isegi kahju enam, sest sisimas sa teadsid, et nii läheb, lihtsalt ei julgenud endale tunnistada. sa olid piisavalt arg selleks. ja sa oled seda siiamaani. sa ei usu, et lõpp on lähedal. 


ehk siis palju õnne sünnipäevaks ...kui sinu petlik mälu on üldse võimeline veel seda päeva meeles hoidma. 

get aware, wake up, get a sense of humor

eile üle pika-pika aja sain rääkida oma kalli naerusuise sõbrannaga. mitte, et ta oleks kuskil kaugel olnud terve selle aja, ei, vastupidi, ta oli alati siin - neljal päeval nädalas kuulsin seda rõõmsat "tsauu, Veronts!". aga mul ei olnud tuju talle sama elavalt midagi vastu öelda, ma lihtsalt kuulasin teda, vaatasin nendesse säravatesse silmadesse ja mõtlesin, miks mina nii ei oska. miks ma ei oska tunda rõõmu ka kõige väiksematest asjadest, kasvõi päikesest akna taga. jutuajamine selle armsa tüdrukuga andis mulle motivatsiooni. ma püüan muutuda, üritan märgata väikeseid naeratusi ja mõelda suurelt. vahel asi ongi ainult selles, et mõeldakse ainult oma maailma peale, kuid kui lõpuks ühel päeval tehakse silmad lahti ja vaadatakse ümberringi, saadakse aru, et elu ei ole nii tõsine, ei tasu kõike südamesse võtta.

  ma olen õudsalt tänulik, et peale kõiki neid kordi, kui ma olen sellele päikesekiirele mossis näoga otsa vaadanud, ütleb ta mulle ikka "Veronika, sa oled tõesti niii hea inimene. sa meeldid mulle väga!" olen tänulik, et tal jätkub seda energilisust ja jääb veel üle ka ning selle ülejäänud osa jagab ta lahkelt teistele.

otsustasin blogimise pooleli jätta, sest mul on piinlik nende masendavate postituste pärast. tulen tagasi kui kõik läbi on.

 

you called me again, called me your friend even when I didn't call back you still lent me your hand

  tuli tahtmine needsamad mõtted siiski kirja panna..

  esiteks, ma ei saa ühest asjast aru. nimelt oma lähedastest.. viimasel ajal ma teen neile pidevalt haiget oma kehva tujuga ja nende asemel oleks mul juba kopp ees sellest. aga neil ei ole. mul on väga piinlik, et vaatamata kõigele nad on siin minu kõrval ja toetavad alati, kui seda vajan. loodan, et nad siiski teavad, et hingepõhjas ma armastan neid ülekõige, lihtsalt praegu on selline aeg, kui ma ei julge (või millegipärast ei taha) seda välja näidata. 

 teiseks, vahel tunnis istudes ja klassis ringi vaadates tekib tunne, et tahaks kedagi kallistada. mitte oma häid sõbrannasid, vaid just pigem neid, kellega väga palju ei suhtle, kuid kes on lihtsalt südamesse pugenud. armas, et sellised mõtted peast läbi käivad - tuletab meelde, et ma ei olegi nii tundetu, nagu alguses näida võib.

  kolmandaks, see ei ole deja vu, see on midagi muud. mõnikord jääb silma mingi tavaline koht ja järgmisel hetkel tean, et kunagi oli samamoodi. mitte need majad ja puud, vaid see tunne, värvide mäng, õhkkond. väheke hirmutav, kuid nii mõnus. paneb mõtlema minevikule, mis millegipärast tundub mulle rõõmsama ja värvilisemana. 

  ja viimaks, kõik kulgeb liiga kiiresti. kui varem ma tahtsin seda energilist elurütmi, siis nüüd soovin, et oleks natukenegi aega tagasi vaatamiseks ja mõtlemiseks. või siis lihtsalt lõdvestumiseks. ma tunnen kogu aeg, et olen nagu robot. hommikul ärkan ja tean, et nüüd on mul pooleteist tundi, et ennast valmis sättida ja kooli minna. koolis olen ära kõik need tüütud tunnid ja siis jooksen koju, et natuke õppida ja siis kähku trenni. kui trenn läbi, jälle ruttu trolli peale ja koju, et saaks seekord pisutki varem magama minna, ehk puhkan välja järgmiseks päevaks. ma mõistan, et mul ei ole praktiliselt ühtegi hetke, kui ma lihtsalt vaataks ümberringi ja naudiks neid inimesi, neid emotsioone. kui see niimoodi jätkub, siis ma ei panegi tähele kui elu läbi on. kardan seda tohutult. 

when you fake a smile and you think you're better, gonna put it down, rip it at your feet

tahaks rääkida sellisest nähtusest nagu võltsnaeratus. ma olen väga palju selle üle mõelnud ja arutlenud, kuid kindlat vastust pole leidnud.
näiteks kui mul on mingi mure, ükskõik kas väike või suur, ma ei oska enamasti tundeid tagasi hoida ja ka kõikide mu emotsioonide järgi võib aru saada, et miski on viltu. siis tullakse ikka küsima, et mis juhtus, miks nii kurb oled. samas on laialt levinud väide "naerata, kedagi ei huvita mis sul südames on" ning järjekordse probleemi puhul hakkan mõtlema, et targem oleks siiski rõõmus nägu pähe teha, sest äkki on sõbrad tõepoolest väsinud minu hädadest ja mossis näost. loomulikult saaks ma neist aru, kui see nii oleks. ja pealegi ma ei tahaks dramaqueeni silti ka kanda. kuid mõeldes enda peale, avastasin, et mulle ei meeldi kui inimesed peidavad ennast mingi maski taha, sest ei julge rääkida mida nad tõesti tunnevad. mina olen valmis kuulama neid nii palju kui vaja, tahan aidata neid kogu südamega, tahan anda endast kõik, et pakkuda natukenegi lohutust ja tuua rõõmu sellesse päeva. ja ma ei väsi sellest ära.

teie kommentaarid ja mõtted on oodatud, mul on huvitav teada, mida teised inimesed sellest arvavad.

ükskõik kui palju ma ka ei korrutaks endale "mind ei huvita mida nemad sellest arvavad" pean siiski leppima sellega, et see on läbi ja lõhki vale. kahjuks.

pean tunnistama, et ma ootan kooli. sain aru, et vajan režiimi, rütmi, rutiini. mul ei ole vaja kolme kuud, et välja puhata - piisaks paarist nädalast ja ma oleks nõus edasi rühkima. kuid kui nüüd mõtlema hakata, ei ole ma siiski üldse uueks kooliaastaks valmis. peas on kõik sassis ja ma ei viitsi oma mõtteid korrastama hakata; kuigi tean, et peab. kurb mõelda, et see on viimane aasta, kui me kõik koos oleme. ma ju siiski armastan oma klassikaaslasi.
rääkides veel natuke suvest - üldiselt ma olen rahul sellega. vaatasin just kalendrit, kuhu oma igapäevategevusi märgin ja panin tähele, et see aeg on väga sisukas olnud. kahjuks peab tõdema, et eelmine suvi oli parem. ei oska öelda, mis selle suve juures halvasti oli, aga üldmulje jäi kuidagi tuhm, kui nii saab ülmulje kohta öelda.
ma ei ole püüdnud viimaseid päevi kuidagi eriliseks teha, sest need on suve viimased päevad, ma olen lihtsalt lasknud kõigel kulgeda nii, nagu see kulgeb ja loodan, et see vool viib mind õigesse kohta.

siin lõpus lehvitaks Krissule, sest talle meeldis kuidas ma oma blogi pean.
soovin kõigile edukat kooliaastat, eriti neile, kes pole veel aru pähe võtnud. teeme seda sel aastal :)

i sincerely apologize if all that i sound like is i'm complaining

just lugesin oma vanu iseloomustusi orkutis ja peaagu igaüks sisaldas sõna "positiivne" või "rõõmsameelne", ning hakkasin mõtlema kus on see koht selles loos, kus kõik hakkas allamäge minema. mitte, et ma nüüd ütleks, et ei taha elada või et elu pole elamist väärt, lihtsalt viimasel ajal on neid muresid liiga palju kaela sadanud, ning kõige enam vihkan ma seda, et mul ei ole piisavalt motivatsiooni ja eluenergiat edasi minna, ma lihtsalt istun nurgas, nutan ja ootan, et keegi armas inimene tuleks lohutama. ma istun ja imetlen neid inimesi, kellel on tahtejõudu. imetlen neid, kes vaatamata kõigele elavad oma elu naeratusega näol ja saavutavad midagi. istun ja ootan, et juhtuks ime. päris haletsusväärne, kas pole? ühesõnaga minu suve lõpp ei kujunenud eriti naeratusterohkeks, kuid ma loodan, et seda on sügise algus, sest lõppude lõpuks ma olen suvest pisut väsinud.

öine jalutuskäik kesklinnas

olen aus, ma ootasin sellelt sünnipäevapeolt rohkemat. ma ei saa üldse aru kuidas inimesed ennast juba kella kaheks niimoodi täis joovad, et on sunnitud koju minema ja pidu vajubki ära. poole kolme ajal olid jäänud Sossi peoruumi vaid loetud inimesed ja me ei näinud mõtet esimest bussi oodata, vaid võtsime taksod ja läksime koju. kuid enne seda, kui sain taksosse istuda, pidin kõndima Vabaduse väljakuni ja tee peal põrkasin kokku paari väga kahtlase persooniga. kas te teadsite, et kell pool 4 hommikul võib meie kesklinnas kohata mehi, kes on endale äsja soetanud paar vibraatorit? ma ka mitte, nüüd sain oma silmaga näha. üks neist tahtis oma huumoriga silma paista ja karjus midagi minu vägistamise kohta. ütleme nii, et asi oli naljast ikka väga kaugel kui ma põgenesin mööda seda neetud Tartu maanteed s*tt püksis. jõudnud lähima pangaautomaadini olin õnnelik, et nüüd on jäänud vaid natuke, kuid siis ilmusid välja veel ühed huumorivennad kes tulid minu juurde ja hüüdsid: "tere! me oleme vargad!". kui nüüd tagasi vaadata, oli see tõepoolest naljakas. õnneks kaua ma nendega ei rääkinud ja juba poole viie paiku olin ma sooja teki all. 

loodan, et järgmine kord on mul veidi rohkem mõistust peas ja võtan kohe sularaha kaasa.

suvi käes ja linnast tahan ära sõita ma, tahan sinna, kus on maasikad...

need kolm päeva Maleva kokkutulekul möödusid ruttu, osaliselt sellepärast, et olin Tallinnast väljas (üle pika aja!) ning kindlasti ka seltskonna pärast, kellega oli väga lõbus. viimane öö oli unustamatu (siinkohal tänaks Kertut, kes tantsupõrandal hommikuni vastu pidas) ja järgmine päev samuti, sest kehas oli selline tunne, nagu buss oleks üle sõitnud. ka ei lähe mul meelest ära mu hüsteeriline naer, mille põhjustas üsnagi mittenaljakas lause "a Kertu on kuskil männi all". telgis oli ka päris mõnus olla, eriti kui oli täiesti KOTTPIME või niiske saunalina padjaks pea all. öösiti vaatasime tähistaevast ja vaidlesime, kas satelliite on palja silmaga näha või mitte. ja kui väga igavaks läks, värviti mu nägu ripsmetuššiga.

ÕM'i laulu sõnad ei ole mul siiamaani peas, aga ma luban pühalikult et järgmisel aastal olen see, kes neid kõige kõvemini kaasa laulab.

arvuti just ütles "it's one hour" ning hakkasin mõtlema, et kui ma tahan homme diskol rokkida nii kuidas võimalik, siis peaks vaikselt voodisse minema? aga ei saa ju, mul on ikka veel tunne, et miski jäi kahe silma vahele selle pakkimisega. üldse see on nii tüütu tegevus, et mul kadus igasugune tuju sinna kokkutulekule sõitmiseks. loodan, et homme hommikul on see tagasi. 

tahaks veel midagi öelda, aga kõik on kuidagi sobimatu.

lihtsalt olge tublid

i like people who smile when it's raining

eile õhtul ma ei suutnud kodus olla - kõrvaklapid kõrva, soe pusa selga, ja nii ma läksingi selle võimsa tormi kätte jalutama. kõndisin ja vaatasin ringi, loodus oli väga ilus. jõudes vanaema majani märkasin ühte puud, mille jämedaim oks oli murtud ja lebas autoteel. alguses tekkis väike hirm, kuid uudishimu sai sellest võitu ja nii ma kõndisingi edasi, sinnapoole, kus välk oli kõige eredam. majade vahelt nägingi - erkroosa ja meeletult ilus. tahtsin ikka edasi minna, et paremini näha, kuid siis hakkas täpselt pea kohal müristama ning kõhus keerama. peas välgatas mõte, et see jalutuskäik on ohtlik. järgmisel hetkel lõi välku eesoleva maja kohal ja ma ei oodanud enam, seadsin sammud kodu poole. aga selline kiusatus oli edasi minna ja vaadata, mis toimub seal, teisel pool...

mulle meeldis see viimane osa

and then i felt alive

eile sain oma elu suurima naudingu lauldes Mika laule täiest kõrist kaasa. see oli midagi enneolematut, midagi täiesti teistsugust ja kirjeldamatut. "Happy ending" hakkas pihta ja vaadates neid tuhandeid seebimulle hakkasin rõõmust nutma, sest kogu see õhkkond sisendas mulle, et elu on vapustav. see oli selline õhtu, mil ma nautisin igat käesolevat hetke ja naeratus ei kadunud mu näolt silmapilgukski. ma tundsin ennast õnnelikuima inimesena ning mind ei huvitanud mitte miski, peaasi, et sõbrannad olid minu kõrval ja Lauluväljakut täitis energiline ja positiivsust täis muusika. 

suur aitäh, ma ei suuda ikka veel oma mälestusi uskuda.

mõtteterad kella kolme paiku

punane number pliidi peal näitas täpselt 2.55, kui väljas kustusid tänavalambid ja ma pidin oma ploomisöömise pooleli jätma, sest köök vajus pimedusse ja mind haaras paanika. pimedas ma kujutan endale alati asju ette, ja nii ka seekord - mulle tundus, et keegi tuleb ja tapab mu ära. see on normaalne.


kuna mul ei tulnud pikka aega und, oli mul piisavalt aega mõtlemiseks. mulle öeldakse, et mõtlen liiga palju, aga ma ei kuula teisi, mulle meeldib see tegevus. niisiis ma lamasin oma voodis ja mõtlesin liblikale. sellelesamale, mis peaks mu õlale istuma, kui ma lõpetan tema tagaajamise. aga kuidas ma saan lõpetada? kui ma istun maha ja jään lihtsalt ootama, kaotan hulgaliselt aega, mille jooksul oleksin võib-olla ta kätte saanud. samas, seni on see pidev tagaajamine ja tähelepanematus mulle ainult halba toonud - ma olen oma mälu kuskile maha jätnud. tunnen ennast nagu vaimuhaige juba.


äkki peaks tõesti maha rahunema?..

don't let yesterday's shadows cover dreams tomorrow

täna öösel oma kodukandis jalutades tekkis tunne, nagu kõnniks hoopis uues kohas. õhk oli mõnusalt soe ning mul on raske kirjeldada tunnet, mis mind valdas. lisaks kõigele ilusale helendas taevas uskumatult suur kollane kuu ja see oli vapustav vaatepilt. just sel ajal nägin kõike teiselt poolt; mõtlesin igasugustele inimestele, oma unistustele, soovidele. nendel minutitel tundusid kõik probleemid nii pisikestena, tundsin ennastki üpris väiksena selles üüratus maailmas. selle jalutuskäigu jooksul sai mulle selgeks, kui tähtis on sihi omamine. meie "suured" mured on tegelikult täiesti tähtsusetud nende kõrval, mis veel ees ootavad. ja raskuste ületamine teeb tugevaks, ükskõik kui äraleierdatuna see praegu ka ei kõla. ma tahaks ennast puhtaks pesta stereotüüpidest ja eelarvamustest, tahaks julgeda tõele näkku vaadata, tahaks olla tugevam, sihikindlam.
tahaksin vähem tahta...

enam ma ei anna alla

ma võin tunda uhkust enda üle: muutsin oma elustiili ja käin nüüd hommikuti jooksmas! miisaaasja, eks. eks mullegi on see siiamaani uskumatu. võtsin selle otsuse vastu peale seda, kui nägin jahmatavat peegelpilti Marks&Spencer'i proovikabiinis. nüüd ma tunnen ennast lausa kangelasena, mul on hea meel, et suutsin ennast lõpuks kokku võtta. 

tänase päeva kaks tippsündmust: hommikul lõid mulle külge hambutud alkohoolikud ja kiilakad mehed! (see on juba teadatuntud fakt, et tõmban ligi 40+ mehi, super, mis?)  ja pärastlõunal poes jalutades lõin oma jala veriseks, sest jäin kingi vaatama. aga mina süüdistaks ikkagi step top'i interjööri kujundajaid, sest no see laud oli tõepoolest väga idiootses kohas ja iga normaalne inimene oleks selle otsa kõndinud. vot!

aga muidu ma võitlen kurbade mõtetega ja püüan võtta elu veidikenegi rahulikumalt. ei tasu kõike südamesse võtta, midagi head see nagunii ei too. 

olge chillikad!

sometimes i wish i were six & my biggest problem was what dress to wear

sain lõplikult aru, et tasub alati südant kuulata, sest ta on tuhandeid kordi targem, kui minu mõistus.

hetkel olen maruvihane ja peas keerleb küsimus "mis inimestel viga on?", sest tundub, et ma ei mõista elu. 

                                                    

üritasin oma mõtted kirja panna, aga neid on nii palju, nad on laialivalguvad ja hajusad ning lisaks pisut ebakindlad. seega otsustasin oodata, kuni oskan rääkida. 

aga ma tean, et mul on väga s*tt olla. 

this thing called life is getting confusing&hard. sometimes i just wanna quit. 

ja kas tea teadsite, et inimesed on imelikud? nad on lausa VÄGA imelikud...

ma vihkan hommikuid. mitte sellepärast, et välja ei maga, vaid süngete mõtete pärast, mis hakkavad mind kohe peale ärkamist pommitama. ja siis veel see päike ka! millegipärast hakkasin ma vihma palju rohkem armastama.
õhtud võiksid pikemad olla.


ma pakun, et mul on emotsionaalne kriis.

mulle meeldib, kui telekas mängib. see paneb mind tundma, et ma ei ole üksinda.

how lucky i am to have known someone who was so hard to say goodbye to

hämmastav, kuidas mõned inimesed astuvad mu ellu, teevad mind meeletult õnnelikuks ning ma ei mõtlegi sellele, et ühel päeval nad lahkuvad. kuid ometi nad teevad seda. sellistel hetkedel hakkan mõtlema, kas olin mina see, kes pidi neid tugevamalt enda lähedal hoidma või nad oleksid niikuinii läinud oma teed? ja kõige rohkem teeb haiget see, et nad ei saa arugi kuidas ma neid tegelikult armastan... ma loodan, et meie eluteed ristuvad veel tulevikus. ma tõepoolest tahaksin seda.

                                    
                                    miss you ♥

igal õhtul magama jäädes ma mõtlen, kui mõnus on olla oma lemmikpidžaamas, lamada voodis, ümberringi ainult pimedus. mulle hakkab iga päevaga aina rohkem kohale jõudma, et ma ei oska ennast inimeste seas hästi tunda. otsekui oleksin neist pisut väsinud, nagu vajaks üksindust. samas, ma tean, et ei suuda elada rohkem kui kaks päeva täiesti üksinda - lõpuks valin ikkagi endale tuttava telefoninumbri ja tunnen rõõmu sellest, et mul on sõpru, kellele saab iga hetk helistada. tegelikult, kui mõtlema hakata, ma tean väga hästi miks inimestega koosolemine pakub mulle pinget - enamasti on põhjusteks minu idiootsed kompleksid, millest ei suuda üle olla. ja ma vihkan, et nad takistavad mul ennast tõeliselt hästi tunda. ma ei oska käesolevat hetke nautida, mõtlen kogu aeg muule, tahan saavutada perfektsust ja iga kord mõistan kui mõttetu see tegelikult on.

vahel ma mõtlen, et tahaks olla tundetu, tahaks olla nähtamatu. 

ma kardan, et liigne unistamine võib haiget teha, sest enamasti asjad ei lähe nii, nagu mu unistustes. ma süüdistan selles teisi, kuid ei vaata oma vigu. 

ja mis ajast mulle meeldib inimestele haiget teha? otsekui tahaks kätte maksta millegi eest. ma ei saa aru kus tuleb see kadedusetunne. miski on puudu.

ma tahan koju

this awful feeling

valgel ööl
tõukan väikse sõrmega
viirastusliku ja kaalutu linna
eest ära

jääb maa ja mere lagedus
jääb öö varjudeta valgus

her name is Lucky, hell yeah!

täna elasin Hispaaniale nii emotsionaalselt kaasa, nagu metslane. õnneks olin üksinda kodus ning keegi ei näinud kuidas ma patja peksan ega kuulnud kuidas karjun - sain Villa ja Torrese peale niii vihaseks, et nad ei suutnud palliga midagi ette võtta! neil oli tõsiselt palju võimalusi see neetud värav lüüa, aga nad rikkusid kõik viimasel hetkel ära! mölakad -.- aga muidu oli täitsa ilus mäng isegi.

peale seda läksin sporti tegema, mis oli päris üllatav minu jaoks. läksime sõbrannaga promenaadile, sõitsime Stromkale, tagasi, siis tegime väikse McDrive'i tiiru ja suundusime Kakumäe ringile, millega saime päris kiirelt hakkama; ja mis kõige huvitavam, ma ei väsinud üldse ära. eelmisel aastal peatusin juba Vabaõhumuuseumi juures ja jõin pool liitrit vett ära. ma arenen!

tagasiteel koju märkasin, et minu ümber on kuidagi eriti palju sääski ja otsustasin jooksma hakata. päris tark otsus ma ütleks! kaua see ei kestnud, sest juba mõne aja pärast olin pikali maas, mudas. korralik lõpp päevale.

poistega jalkat vaadata on palju lõbusam, kui kodus popkorniga! eile juhtuski nii, et sattusin Hansu poole täpselt USA - Inglismaa mängu ajal ning me isegi vaatasime seda natuke. esimese värava ajal kõik hakkasid õhku ahmima ja küsima teineteiselt kuidas see võimalik oli (neile, kes ei vaadanud, esimene värav löödi 3.minutil) ja veel rohkem ahmisid nad õhku teise värava ajal, mis oli ikka päris suur inglise väravavahi viga. lõpuks keegi ei viitsinud vaadata, käidi ringi ja mängu lõpus küsiti mitu korda üle mis seis jäi. ei, üldiselt oli väga tore õhtu-öö (?), saime päris pikalt elust rääkida ja pean tunnistama, et minu klassivennad ei olegi nii ära rikutud lollakad, kelleks ma neid üldiselt pidasin.

aa! ma ostsin juba MIKA pileti ära ja olen nii happy :) palvetan nüüd iga päev, et tuleks ilus ilm, sest sellist showd ei tahaks küll vihmaga nautida.

aga teile soovin päikest ja olge rõõmsad!

eile oli hästi vahva päev, värvisin esimest korda ise oma juukseid, sest juuksuril oli liiga tihe graafik. hirmus oli, kindluse mõttes palusin sõbrannal appi tulla ja nii me siis askeldasimegi umbes 1,5 h mu juustega. alguses oli küll hästi naljakas, aga lõpuks, kui pea oli mõnusalt laiguline, kadus igasugune naljatuju ära. õnnekombel jäi värv täiesti ühtlane peale pesemist. mina olen rahul, kuid see jääb esimeseks ja viimaseks korraks, ma ei julge enam :D

õhtul avastasime, et meil on liiga palju sööki ostetud ja nii ma sundisingi ta enda poole jääma, et ei peaks üksinda õgima. sõime, passisime arvutis ja rääkisime neljani hommikul, niii mõnsa!

muidu on mul tuju täitsa super ja mulle meeldib tänane hall ilm :)

It's amazing how one day someone walks into your life and suddenly you can't remember how you lived life without them

This life is yours. Take the power to choose what you want to do and do it well. Take the power to love what you want in life and love it honestly. Take the power to walk in the forest and be a part of nature. Take the power to control your own life. No one else can do it for you. Take the power to make your life happy. Dream as if you'll live forever, live as if you'll die today.

ma ei suuda siiamaani uskuda, et kõik see hea juhtub minuga :)

vaatan, et päris paljud on kurvad selle üle, et kolime uude koolimajja. ma ei ütleks, et olen ka kurb, aga see kirju võimla tundus eile nii armsa ja kodusena, et ei tahtnudki eriti ära minna.

peale kooli köögis askeldades jõudis mulle äkki (lõpuks!) kohale, et sel kuul toimusid mu viimased (nagu  täiesti viimased) käsitöö tunnid ja tuju läks kohe paremaks. kuigi nüüd, kui ma tegin endale päris vahva värvilise pajalapi, saan aru, kui armsad on inimesele need asjad, mis ta oma kätega teinud on. naljakas, tervelt kaks aastat olen vaielnud õp. Lippinguga, et mis mõttega ma koon endale salli/sokke/kindaid, kui võin samahästi poest osta. ma saan kõigest alati "õigel" ajal aru, enamasti siis, kui on juba hilja :D

aga nüüd, kui 1. juuni käes, jääb üle ainult puhata, lõdvestuda ja püstitatud eesmärkidega naeratades suvele vastu minna :)

meeldejäävat vaheaega kõigile! 

ma olen tähele pannud, et peaagu iga kord, kui ma msn'i tulen, leidub minu listis keegi, kes tuleb ja rikub mu tuju ära oma debiilse jutuga. edaspidi hoian sellest kohast eemale :(

mul on tunne, et ma saan varsti närvivapustuse oma unenägudest. ma olen hakanud nägema unes selliseid asju, mis on tegelikkuses juba olnud, aga unes alles hakkavad juhtuma, ja siis kui ma üles ärkan, siis ma ei saagi aru, kumb oli unenägu ja kumb reaalsus, millal ma seda tegelikult tegin. see on väga hirmutav.
ja täna ma sain jälle vihaseks oma telefoni peale, sest äratuskell lihtsalt ei helisenud -.- emps pakkus välja, et see on sellest, et telefon on juba tuhandeid kordi maha lennanud. damn, tal on vist õigus.

täna otsustasin, et jooksen Cooper'i ära, sest ilm oli nii ilus ja mul olid jooksutossud kaasas. ei olnud just kõige parem mõte, sest peale seda silmad ja nägu olid punased, silmad jooksid vett ja nüüd valutab pea ka. aga õnneks nüüd ei pea kolmapäeval jooksma, sain kaelast ära :)

muusika tunnis olin sunnitud siiski oma vene temperamenti näitama ja välja ütlema, mis ma K.Ilmjärve tunni distsipliinist arvan. tegelikult ma ei tahtnud üldse nii kurjalt öelda, aga mul oli tõesti villand sellest olukorrast. vahel tuleb õpetajatele vastu vaielda, kui nad muidu aru ei saa, mis toimub. 

hetkel mul valutab kõht ja poppingusse ma täna ei jõua. aga hip-hop on kohustuslik, sest täna on... 

... COOKIE FRIDAY!!!  (tavaliselt on see cake friday, kui keegi trennikaaslastest küpsetab koogi, ja me sööme seda meie karvasel vaibal. täna teeb Johanna oma firmaküpsiseid)

okei, mulle tundub, et ma ajan liiga palju mõttetut iba suust välja, seega peaks minema puhkama veidi. 

nautige neid viimaseid päikselisi päevi sel kuul! :)

tegelikult ma peaks praegu inglise keelt õppima, aga tundsin kiusatust siia kirjutada. 

räägin siis võimalikult lühidalt viimastest sündmustest. 

seda, et me muusika ja kehka üle lasime ei ole vist vaja põhjendada, sest kõik teavad niigi, et sellise ilmaga on lihtsalt võimatu tunnis olla, ja nii me läksimegi reedel muusika ajal poodi ja kehka ajal korraldasime pikniku tiigi ääres. Maril tuli geniaalne mõte mängida Chubby Bunny't ja seda me ka tegime. süda läks pahaks juba peale kolmandat vahukommi, aga nalja sai VÄGA palju. 

selsamal päeval peale trenni läksime trennikaaslastega Kanuti aeda jäätist sööma ja mul oli tõsine Türgi tunne, sest õhk oli sama soe ja linnas oli täpselt samasugune lõhn, nagu seal :D 

nädalavahetusest sai dance-weekend. laupäeval toimus meie tantsustuudios dance competition Tallinn Checks Styles, mis oli üsnagi lahe. vahepeal jõudsin ära käia Vikerkaare kontserdil, see oli ka väga viis üritus! 

täna, nagu eeskujulik õpilane vedasin ennast trenni. esimene oli popping, kus meid oli 3! see oli lihtsalt epic fail, mis seal toimus. ma ei saa aru, miks mu keha ei liigu nii, nagu ma tahan. hip-hopis tuli rahvast juurde, meid oli lausa kuus!! peale trenni läksime Vabaduse väljakule vaatama kuidas meie D-Lux'i crew esineb üritusel "Aita mõelda suurelt". nii mõnus oli trennikaaslastega midagi koos teha :)

niii, aga nüüd ma lähen teen oma Blockbusteri lõpuks lahti, sest juba homme hommikul peab hakkama ajusid ragistama!

wish me luck,

love you.

 

*facepalm* või mis saab peaga vastu seina joostes

ma vihkan ennast. ma TÕEPOOLEST vihkan, et minu sees on niiii palju debiilsust, idiootsust ja lihtsameelsust. mis te arvate, kas see on võimalik, et üks inimene teeb oma arvuti, MP3, MP4 ja mälupulga korraga katki? ei? mina sain sellega hakkama! palju õnne mulle! :)

ma sain endale järjekordse Britney' Believe'i ja lähen kohe lolliks, sest see on niiii hea lõhn :)

mul pole kunagi koertega sooje suhteid olnud ning minu veritsev sõrm tõestab seda, aitäh, Becky.

aga pildi peal on nad muidu täitsa nunnud..

tatatadaaaaaaa, SEE NEETUD LIBLIKAS SAI VALMIS!!! ma olen uhke enda üle.

haigus on mu koolitööle väga halvasti mõjunud - ma suutsin nelja päevaga teenida endale kuus järeltööd. päevikusse vaadates võib avastada veel paar uut tööd ja tuleb meeles pidada, et ka trennid pole kuskile kadunud. selle kõige kõrval on ka võrkpalli võistlused, kus peab andma endast parima, sest me ei saa ju kaks aastat järjest samale kohale jääda, peaks ikka midagi paremat saavutama.

hea tuju on olnud viimasel ajal ainult trennis. ja see on väga tore. eile pidime paarides tunni jooksul kava välja mõtlema. õnneks ma sain enda paariliseks 40-aastase mehe, kelle ees mul polnud mark tantsida. tegime mingil määral ära, feilisime, aga ei kurvastanud sellepärast eriti, sest nagu mu klasisõde ütles "kui inimene trennis ei feiliks, ei oleks see nagu trenn, ei õpiks midagi juurde" ning ma olen temaga täiesti nõus. peale trenni istusime poolteist tundi keset koridori ja ajasime trennikaaslastega juttu. ülimõnus seltskond, kõik on nii erinevad, kõigil on midagi jagada: kogemusi, mõtteid, nalju..

täna tegi üks kihvt noormees meile 1,5-tunnise workshopi, mis võttis ikka täiega võhmale, aga tuju oli laes, sest isegi mina sain sellele kavale pihta.

nüüd panin kirja kõik, mis mul on vaja järgi õppida ja nimekiri tuli kohutavalt pikk. olen juba vähemalt 10 korda mõelnud, et peaks nüüd õppima hakkama, aga üks pilk sellele paberile - ja kaob ära igasugune huvi ja tahe midagi õppida, ikka ja jälle avastan end arvuti taga istumas.

aga teie olge sama armsad edasi, i love you. 





respect!

siin on kas liiga palju kokkusattumusi, või mu katus sõidab