ühtäkki muutub kodus olemine talumatuks, kõik eesootavad plaanid ebameeldivateks ja kaob ära igasugune ootusärevus.
that's why i hate people so much. 

i'm too young to believe it's not going to be okay

olen viimasel ajal tähele pannud, et riidlen iseendaga igasuguste tegude pärast. olen seda väärt ka – teen mõtlematuid asju ja olen niisama rumal tüdruk. sellegipoolest, püüan mitte kahetseda. mulle meeldib oma käitumist analüüsida, õpin end maksma panema, mõtlen välja erinevaid lahendusi teatud situatsioonidele, erinevaid vastuseid teatud küsimustele. ei jõua ära oodata, kui saan neid juba päriselus katsetama hakata, et oma vigu mitte korrata.

üldiselt mul läheb hästi. depressiivne playlist minu rohelises iPodis asendus endalegi üllatuseks popmuusika ja klubihittidega – need laulud hoiavad mu tuju üleval. õhtuti kuulan kristlikku rokki ja joon teed, need õhtud on kõige paremad. 
inspiratsioon käib ka vahel külas, aga ei püsi kaua, sest minu laiskus lämmatab selle koheselt. või on see siiski huvipuudus. ei tea. niisiis ma lihtsalt söön šokolaadi, vaatan oma lemmikuid kriminaalsarju ja naudin seda, et ei pea eriti sotsialiseeruma, sest alates esmaspäevast jõuan ma seda teha tervelt kolm nädalat. scary stuff. 

mul on selline tunne, nagu ma oleksin mitu kuud ära olnud ja nüüd lõpuks koju tulnud. osaliselt võib seda võtta ka sõna-sõnalt, sest kooliaasta jooksul ma enamasti ainult ööbisin siin, ilmselt see jättis ka oma jälje. aga ei, pigem mõtetega. ma tegin oma igapäevaasju olles mõtetega teises universumis, olles nii masendunud ja tüdinenud, et see muutus rutiiniks ja ma ei mäletanudki, mis tunne on olla nii elurõõmus, nii puhanud ja vaba. üksainus mõte sellest, et ma võin ise valida mida täna teha ja kellega teha paneb õhku ahmima. 

rest here. for a minute. it's okay.

oeh, paistab, et olen leidnud endale ideaalse töökoha. minu vaateväljas on meri. väga palju merd. mulle tundub, et see on sel aastal eriti ilus, eriti sinine ja eriti rahustav. päike paistab ja mina olen rõõmus, et ei pea selle käes higistama, sest mul on katus pea kohal ja jahe tuul ei lase palavusest uimaseks minna. saan lugeda oma raamatuid, saan jäätist süüa, saan mõelda. põhimõtteliselt veedan mõnusalt aega ja selle eest makstakse. ma ei saakski midagi enamat paluda. minu tööandja on lihtsalt võrratu, naudin tema organiseeritust, täpsust, korrektsust. kõikvõimalikud mugavused on korraldatud, viib mind isegi oma tuusa autoga koju. ma tunnen end nagu printsess, mitte töötaja igatahes. istun seal tagaistmel ja mõtlen, et nii hea võiks kogu aeg olla. muretu ja päikseline.
muidu olen päris pikka aega, noh, mis pikka aega, 5 päeva täpsemalt, kodus vedelenud. pole umbes kolm kuud niimoodi lõõgastunud ja ei ole veel otsustanud, kas see meeldib mulle või mitte. see pole päris see, mida ma tahtsin, aga üsna selle moodi, mida ma vajan. teine asi on nüüd maha rahuneda, aga ma ju ei suuda.

peaks patju juurde ostma, kole ebamugav on jalgpalli vaadata.

what's the point in trying if you ain't trying your best?

tantsimine on õpetanud mulle, et "ma ei saa sellega hakkama" ei ole vabandus. kasutan seda väljendit iga päevaga aina vähem, sest see tekitab minust haleda tunde. peale seda, kui olin jagu saanud kõige keerulisematest sammudest, võin öelda, et saan ikka küll. alati saab, tuleb vaid tahta, sest tahtmine loeb kõige rohkem siin elus.

eilne kontsert ei andnud mulle sugugi nii palju emotsioone, kui oleksin oodanud. liiga kiireks läks, liiga palju pinget ja vähe aega. siiski olen õnnelik. inimesed, kellele vaatan alt üles, tulid mind kiitma ja ma tundsin oma silmanurkades pisikesi rõõmupisaraid. ma olen teinud nii palju tööd enda kallal, olen nii palju üritanud ja mul on hea meel, et sellest oli kasu. kevadkontsert tõestas mulle veel ühe korra, et mõnikord andsin ma tõepoolest liiga vara alla, tegelikkuses olin võidust sammukese kaugusel. see annab mulle veelgi suuremat tahet edasi jätkata ja ennast igatepidi arendada.

laval oli hea olla. prožektorite valgus ja must auk silme ees, mitte ühtegi inimest ei olnud näha. ühel hetkel kadus lavanärv ja pea oli täiesti tühi. mõtteid polnud, oli vaid süda ja muusika... naljakas, kuidas teed päevast päeva trenni ja vahel isegi ei tunne sisimas mitte midagi, ei mingeid emotsioone. kuid siis astud lavale. laul hakkab mängima ja hinge tekib tunne, nagu igal sõnal oleks eriline mõju, nagu elaksid läbi tervet lugu enda sees, nagu ümbrust ei eksisteeriks, nagu tantsiksid esimest korda elus sellise kirega.

surrounded by a sea of people still feeling all alone

... ja mõni päev ei lähegi nii hästi ja seltskond ei olegi nii hea. või õigemini, seltskonnal endal pole viga midagi, minul on. mina tunnen end ebasobivana. ma lihtsalt ei ole nendega ühel lainel, ma olen kuskil mujal. igalpool mujal, aga mitte seal, kus võiks.
mul on kõrini tegemast nägu, et olen enesekindel ja endaga rahul, et kool sai läbi ja võin kergendusega välja hingata. sittagi.
päeva lõpuks on nutuklomp kurgus ja ma ei oska enam midagi ette võtta. ma ei tea kuidas selle situatsiooniga hakkama saada. see on nüüdseks liiga kaua kestnud.

can't i stay a little longer? i am so happy there

ma armastan muusikat. mulle meeldib taasavastada laule, mulle meeldib, et teatud lugudele jääb külge see tunne, mis viib mind ikka ja jälle tagasi aega, kui see laul oli repeati peal. tänagi sõitsin trollis ja kuulasin Skilleti "Those Nights".. väljas oli pilvine ilm ja võis kindel olla, et varsti hakkab sadama. mõtlesin eilsele õhtule, oma sõpradele. laul tõi mulle rahulolu ja meenutas eelmise suve pilviseid päevi ja päikeseloojanguid. tunne oli imeline ja tahes-tahtmata tuli mu näole naeratus.
veetsin tänase öö oma seltskonnas. nii meeldiv on seda kirjutada, sest need on tõepoolest minu inimesed. me tantsisime, filosofeerisime, ajasime lolli juttu ning mina lihtsalt nautisin nendega koos olemist. ei mingeid draamasid, lihtsalt hea huumor ja mõnus õhkkond. nendega tunnen end turvaliselt ja tean, et võin olla mina ise ja ei keegi muu.

suve avapauk on tehtud, kuid suvetunnet veel ei ole. jään ootama.
praeguste plaanide järgi tuleb juuni küll igati värvikas ja samuti esimene pool juulist, sest mina sain malevasse sisse! sellest peaaegu et piisab, et suve võiks lugeda õnnestunuks.

i'll replace my frustration with you

ei möödunud ühtegi päeva sel nädalal, mil ma ei oleks soovinud kas või minutikski kõik õhku lasta. madal enesehinnang vallutab taas, kuid õnneks on mul liiga kiire sellega tegelemiseks. solaarium, paar kihti meiki ja sirgendaja – ainult silt made in china jääb puudu.
üritan endale tööd leida, käin vestlustel ja paistan eemalt vaadates hästi asjalikuna. tegelikult ma ei ole. tegelikult ma ei tahagi endale tööd, sest siis ei saaks mu väsimus eales otsa.

üldiselt aga läheb mul hästi. kool saab kohe-kohe läbi ja algab tõeline tantsumaraton. tahan kõik kavad selgeks saada ja 9.juunil veatult ette kanda. natukene und ja ma saan kõigega hakkama. tahe on meeletu.

mind ümbritsevad endiselt vapustavad inimesed ja mina üritan nautida igat hetke nendega, sest pole juba ammu midagi sellist tundnud. reedel käisime kakumäel ja korraldasime endale ühe meeldiva õhtu, eile sattusin aga hoopiski sõbraga kinno. filmi lõppedes oli igasugune ühistransport läinud ning kuna ilm oli soe, võtsime ette pika jalutuskäigu koju. minu päevaväsimus oli hetkega läinud ja samuti ka kogu see tee, sest juttu oli palju ja ümberringi mõnusalt rahulik.

ma ei jõua inimesi ära tänada. ütlen iga päev aitäh nendele, kes ei ole mind unustanud, kes on nõus mind tagasi võtma peale pikka äraolekut, kes annavad mulle kogu oma mõistmise ja arvestavad minuga. mulle meeldib olla armastatud. armastatud isegi siis, kui ma seda ei vääri.

aitäh.

just a little bit lost

üksainus laul pani mõtlema tuhandele asjale. koolis olles unistan kodus olemisest, kuid siia jõudes pole see enam see. vahepeal endalegi märkamatult sosistan: "ma tahan koju"  ...oma voodis istudes. alateadlikult. siin oleks otsekui mingi plekk minevikust, mis ei lase mul olla. see justkui käiks varjuna järel ja mina ei suuda seda tabada. ei leia endale kohta, ei oska kusagilt alustada. kas see on ajutine? äkki see on lihtsalt tüdimus?
peab tunnistama, et ma pole kunagi olnud seltskonnainimene. mingi hetk on alati tulnud piir ette, kui ma ei ole suutnud nendega enam koos olla ja vajasin puhkust, nautisin omaette olemist. praegu on täpselt see hetk, kui ma ei talu kumbagi.
sellest ajast, kui hakkasin eemalduma oma lähedastest inimestest, muutus kõik. osaliselt ei saa siiani aru, mis juhtus, aga miski see oli ja ma tundsin, et ei saa enam niimoodi edasi jätkata, vajasin muutust ja vaheldust. arvan, et selline on lihtsalt elu. hale tunnistada, aga jah, nüüd tunnen end päris tihti üksikult, kuigi tean suurepäraselt, et ma seda ei ole.
nostalgia – käib hooti ja õnneks ei piina mind kaua, kuid siiski paneb tuleviku ees hirmu tundma, sest mul on raske uskuda, et miski saab olla veel nii hea, kui möödunud aastad.

ma arvasin, et puberteet saab 15-aastselt läbi. tundub, et siiski mitte?

never waste an opportunity to tell someone you love them

viimasel ajal olen hakanud tähele panema, kuidas erinevad inimesed meile mõjuvad. võib jääda mulje, et inimene on võlts, aga tegelikkuses on asi hoopiski seltskonnas, milles ta viibib. meil on võime teistes mitmesuguseid iseloomuomadusi esile kutsuda, kas see pole huvitav?
on ju nii, et sul võib olla kaks sama head sõbrannat, aga ühega klatšid ikka rohkem, sest temaga on põnev, ta teab viimaseid uudiseid ja kannab kõik ette. teist sõbrannat aga üldse ei huvita inimeste arutamine ja tema räägiks parema meelega kunstist, nii et sa isegi ei hakka alustama seda juttu, kuidas see käib sellega ja too läks kellestki lahku.

lähiajal olen ma kohanud eriti palju inimesi, kes on minus ainult positiivseid iseloomuomadusi välja toonud. nendega suheldes on kuidagi nii hea olla, nad tuletavad mulle meelde, et viisakus on endiselt moes, et ropendamine ei ole ilus, nende seltsis ma lihtsalt ei saa olla kellegi vastu õel. nendega olles saan ma aru, et elu on küll kohati raske, kuid see ei tähenda, et peaksime siin seisma jääma. nad teevad nalja ja toovad mulle elujanu tagasi.
ma arvan, et nad peaksid teadma, kui väga ma neid hindan. 

believe is not what you believe believe is about

"minu nimi on Grete muidu!" ütles mulle tuttava näoga tüdruk ja ulatas naeratades käe. mul olid omad eelarvamused tema suhtes ja küllap seetõttu oligi see žest üsna ootamatu. tahtsin ta kätt juba suruma hakata, kui avastasin, et istun ikka veel laua taga. rõõmsana selle üle, et mul on veel meeles mõned etiketireeglid, tõusin otsekohe püsti.

"Veronika!" naeratasin pisut üllatunud ilmega vastu.

"oh, milline ilus nimi!" tegi ta mulle komplimendi. 

ma tean, mind on väga lihtne ära osta, ent siiski, ma ei taha uskuda, et nendel sõnadel oli mingi eesmärk. mina usun inimesi, usun inimestesse ja nende siirusesse (isegi siis, kui ma tahaks nad kõik maha lüüa).
see neiu tundus mulle väga meeldivana ja mul on lausa piinlik oma eelarvamuste pärast. kaine mõistusega saan aru, et tegelikult olid need täiesti alusetud ja mul on hea meel, et tema soe naeratus lükkas need ümber.

eilne õhtu pakkus aga veelgi üllatusi.
kindlasti oleme kõik tundnud armumist, kuid ma ei julgeks öelda, et kõik on tundnud armumist ilma liblikateta. see on selline tunne, kui sa armud inimese olemusse, kui sa oled võlutud tema isiksusest, kuid see ei tähenda, et... "hakkame käima". ei. see on lihtsalt kange tahe inimest tundma õppida, sest ta on niivõrd huvitav. ma ainult soovin, et mulle avaneks selline võimalus. ma soovin, et selliseid inimesi oleks rohkem. 

hope*

ma väsisin ära olemast kogu aeg väsinud ja otsustasin midagi ette võtta. juba sõna “väsimus” ajab mind ja ümbritsevaid inimesi oksele, see on kujunenud igapäevaseks talumatuks rutiiniks. aitab küll. 

olen püüdnud sättida plaane nii, et vältida stressi. pidin tooma ohvreid, polnud sugugi meeltmööda, kuid sisendasin endale, et nii on parem.

aken on praokil ja tuppa tuleb mõnusat jahedat õhku, milles on tunda vihma lõhna. naljakas, aga see inspireerib. armastan seda. armastan kevadõhtuid. 
joon teed ja tunnen rahu. imeline, kuidas tass teed maandab pingeid ja paneb mõtlema ainult häid mõtteid.

ei saaks öelda, et koolis oleks lilleline seis, kuid mul on sellegipoolest põhjust uhke olla – näiteks parandasin matemaatika kaheseisu viieks ning ka füüsika kolmedelt olen tõusnud kahe palli võrra kõrgemale. täielikuks rahulduseks võiks veel paarist ainest jagu saada ja siis võib täitsa julgelt kooliaasta lõppu tähistama minna. 

mul on hea meel tõdeda, end tunnen et palju paremini kui mõned nädalad tagasi. 

hopeless

peavalu. tõmban kardina päikesele ette, sest ma ei kannata seda endiselt. üritan õppida, ei õnnestu. löön vihaga arvuti kaane kinni ja poen voodisse. uni ei aita, muusika ei aita, šokolaad tekitab süümekaid.
miski mu elus on jäädavalt muutunud, see rõhub mind iga päev.
väga raske on aidata inimest, kes ei ole valmis midagi muutma. 

dedicated to everyone who wonders if i'm writing about them. i am.

miks on mulle antud nii vähe aega, et veeta seda inimestega, kellega saab rääkida maailmast, elust, tunnetest, emotsioonidest? nad on nii kaugel, teevad riigieksameid ja elavad oma värvikirevat elu. mujal. samal ajal on minu ümber inimesed, kelle mõttetul jutul pole piire, kes tahavad kangesti minuga sõbrad olla. ma ei taha neid, ma tõesti ei taha. nad on nii tühjad. nad räägivad nii palju ja eimillestki. iga kord neid kuulates soovin, et mul oleks piisavalt julgust ja otsekohesust öelda, et mind ei huvita. taktitunne ei luba siiski. ma olen väsinud põgenemast selliste inimeste eest. lõppude lõpuks nad kaevavad mu nagunii facebookist või telefoniraamatust üles ja tüütavad edaspidigi oma olemusega.
ning päeva lõpus liimib mulle külge veel paar saamatut inimest, kelle eest on vaja midagi ära teha, kellele on vaja midagi üle korrata, sest õigel ajal ajasid nad järjekordselt midagi mõttetut suust välja.
mul on vaja hingamisruumi. ma tunnen, et minu personal space on ülerahvastatud.

get the fuck out. please.

enough

ma tean, et see on juba üheteistkümnes postitus aprillikuu jooksul ja peab tõdema, et see number hakkab mind häirima seal vasakus veerus, sest kümnest on kuidagi saanud minu piir. aga no midagi pole teha, ju siis hakkab see 11 tähistama minu süvenenud kevadmölapidamatust ja ma meenutan seda kui kuud oma elus, mil mul oli erakordselt palju sõnu lihtsate mõtete kohta.

täna oli imeline päev, sest ma tundsin, kuidas mu ilusad mõtted tõstsid mind õhku. ootamatu motivatsioon... või siis sai mul lihtsalt kõrini oma poolikutest asjadest ja võtsin endale selgeks eesmärgiks sellest stressist lahti saada. panin paika konktreetse plaani ja kui ma olen väga sihikindel, ma saan sellega hakkama. sel korral püüan olla mõõdukas ja langetan oma standarte – eesmärgiks on hakkama saada, mitte ideaalselt ära teha. motivatsioon ei tähenda veel inspiratsiooni ja neil on vahe. inspiratsiooniga kaasneb tavaliselt kirg, mida mul kahjuks Eesti keskaja vastu pole, kurb küll. aga see-eest on mul juba tantsumaastikul paar uut eesmärki ja nende peale mõeldes heidan õnnelikult magama.
pean alati meeles, et mis iganes ka ei juhtuks, mul on inimesi, kes mind armastavad ja hoiavad tugevalt käest kinni sisendades mõtet "kõik saab korda". esimest korda elus on see mõte nii tiivustav. tunne on imeline.

i fight it, but it's stronger than me

me kordame inimestele, et nad jääkisid iseendaks. aga kui see, kes sa päriselt oled, on nii jälestusväärne? kui sa ei kannata ühtegi hetke iseendaga olemisest? kui sa vaatad hallile massile otsa ja tunned häbi oma eripära tõttu? kui sulle tundub, et sa ei kuulu mitte kuskile? 
kas sellist inimest nimetatakse ka võltsiks?


ausalt öeldes, ma ei tahagi terveks saada. mulle nii meeldib oma telefoni välja lülitada ja lihtsalt eksisteerida selles pisikeses toas. mulle meeldib avada silmi 1, 2, 3 peale, esimese asjana vaadata ootusärevalt akna poole ning siis meeletu rõõmuga avastada, et täna on taevas pilvine. meeldib loota, et varsti hakkab sadama. meeldib juua teed oma käsnakalle pildiga teki all ja kuulata rahustavat muusikat. mulle meeldib lugeda raamatuid ja teada, et selleks on piiramatult aega, et mind ei oota keegi ega miski. kui mul on kurb, siis jääb see siia nelja seina vahele. kui tuleb mõni südantlõhestav laul, siis ma tantsin. mulle meeldib laualambi mahe valgus pimedas toas. mulle meeldib olla eemal sotsiaalsest elust, mulle meeldib saada sõnumeid emalt, kes on minust sadade kilomeetrite kaugusel, ja teada, et mõlemad oleme niimoodi õnnelikud, kes rohkem, kes vähem.
mul on vaja aega iseenda jaoks ja ma vihkan inimesi, kes lihtsalt ei saa sellest aru, kes lihtsalt ei jäta mind rahule oma telefonikõnedega ja imestavad miks ma ignoreerin neid.

mul on olemas kõik vajalik lõõgastumiseks ja puhkamiseks, ometi ei suuda mu keha seda teha. pinge ei lakka hetkekski.
on asju, mida me muuta ei saa ja tuleb nendega elada. ilmselt on praegu see hetk, kui ma lihtsalt ei kannata neid enam.
üldiselt ma ei põgene probleemide eest, aga mõnikord on inimesed liiga põikpäised ja lollid, et nendega edasi võidelda. mõnikord on jõudu liiga vähe, et teatud asjadega leppida. siis ma lubangi endale korraks selle nõrkuse, et istun voodi peale ja ootan millal probleem ära läheb. kes teab, mõndadel ju aitab.

maybe it's not about the happy ending, it's about the story

istun seal laua taga, vaatan ringi, ja mõtlen täiesti erinevaid mõtteid. jälgin inimest, kes tähendab niivõrd palju, no niiii palju, et ei saa enam isegi aru mis ajast see nii on, miks see nii on. lausa patt on kinkida talle nii suurt osa oma südamest, teades, et ta ei jaksa seda käes hoida.

mõnikord on nii, et inimene peab põhjast läbi käima, et millestki aru saada, et midagi otsustada. nii ka mina. ma armun inimeste idealiseeritud versioonidesse ja neid nähes avastan, et nad pole pooltki nii head, kui ma oma peas olin ette kujutanud. süda võbiseb korraks, kuid lahti ei lase, liiga hilja on.

ühel hetkel avastan, et olen juba poolteist aastat seda paska söönud ja imekombel ära harjunud. ja nii ka nüüd, seisan tema ees ja küsin küsimusi, mille vastuseid olen otsinud kuid, mis on painanud mind unenägudes, mis on teinud mu iga päeva eesmärgiks lihtsalt ellu jääda, et hilja õhtul saaks mind tabada järjekordne hüsteeriahoog ja ring algaks otsast peale. tunnen end kui ema, kes nõuab pojalt aruannet tema hinnete kohta. vastu tuleb nii palju mõttetut häma, mida olen tuhandeid kordi kuulnud, mida võin isegi peast ära rääkida. mõtlen, mis kuradi põhjusel ma kuulan seda ikka veel. tekib kange tahtmine suruda talle rusikas suhu, et ta lõpuks ometi vait jääks. tahaks karjuda nii kaua ja nii valjusti, kuni talle jõuab kohale, et ta on läbi kukkunud, et ta ei näe siin ilmas mitte midagi muud peale enda. tahaks karjuda, et ma südamest loodan, et keegi ei tõsta teda maast üles. 

ja vot see saatuslik laud. just seal istudes avastan, et mulle aitab. ma pean tagasi saama oma eneseaustuse.

rõõmuga mõistan, et minu võimuses on kõik katki teha. täpselt samamoodi, nagu tehti minuga.

otsustada iseenesest ei ole raske, raske on uskuda endasse; raske uskuda, et nüüd läheb teistmoodi. 

selline tunne, nagu kõik oleks juba osa minust. 

hirm selle ees, et see jääb mind painama, lauludes ja mõtetes. 

if i'm not hurting myself, i'm hurting everyone around me

vihkan neid päevi, kui tulen rahutuna koju. kõik oleks justkui korras, ent siiski on peas täielik sasipundar ja tunne, et unustan midagi tähtsat. tähtsat? appikene, ma ei tea juba mitu nädalat mis on tähtis. tähtsaks on saanud valed mõtted.
ma ei ole rahul endaga. siin ei ole aga mängus madal enesehinnang, lihtsalt mulle ei meeldi mu olemus. mäletan, üks kord, enne kunstitundi, ütles Carolina enda kohta sellise lause: "ma vahel mõtlen, kui mina oleks keegi teine... appikene, siis ma küll endaga ei suhtleks" ja midagi sarnast mõlgub ka minu mõtetes... ma jälestan seda, et ei suuda mõnikord endaks jääda, võtan mingi teistsuguse rolli. see on nii võõras ja vale. näen end kõrvalt ja mul hakkab paha.
ma olen igal pool ja ei kuskil. ma räägin kõigest ja ei tea midagi.

üldiselt tunnen end juba paremini, kuid seegi on kahe otsaga asi. vaimse heaolu olen enam-vähem tagasi saanud, nüüd hakkab füüsiline tervis alt vedama. mõõdukus? ei, pole kuulnud. äärmusest äärmusesse, sest nii on alati olnud. ühte järjekordset äärmust tabasin eile, mõeldes, et ma ei oska tantsida. ma lihtsalt seisin seal peegli ees ja tahtsin nutta üle terve stuudio, tahtsin maha kukkuda, tahtsin jalgadega trampida ja rusikatega vastu maad peksta, aga et mul see kava välja tuleks. no ei saa. olen lihtsalt nii awkward, et isegi mu halb nägemine ei päästa olukorda. ma kiirgan sellest kohmakusest.

i don't know how to deal with this situation

ma ei tea, ei viitsi enam võidelda.

kõik ajab nii vihale. ma ei suutnud motivatsiooni ära oodata ja hakkasin ilma selleta pihta. ma tõesti üritasin midagi ära teha, pingutasin, mulle meeldis asju oma to-do-listist maha tõmmata. ja ohhoo... tegin päeva lõpus e-kooli lahti ja avastasin sealt pool tonni uusi asju. kogu töö oleks nagu tühja olnud, ma ei tundnud enam mingit uhkust enda üle. 

iga loetud sõnaga läheb lause aina keerulisemaks ja mõte hakkab kaduma ja koos mõttega ka minu lootus ja tahtmine.

emaga ei saa endiselt läbi. 

unes näen endiselt mingeid debiilseid asju, inimesi, keda ei peaks.  

see ajab mind hulluks.

ausõna, vahel ma küsin endalt, milleks ma üldse elan. 

well, you can stand there waiting for a rainy day,

close up your heart and hide your dancing shoes away

and cut yourself with your mistakes..

leave all hope lying in a line of chalk,

everything you need is disguised in double talk,

so wound yourself and let it ache...

it's all little pieces till there's nothing left,

all just debris of your former self,
just take a breath for your own sake..

tegelikult ma ei ole suitsidaalne, lihtsalt täna hommikul jäid mulle selle laulu sõnad pähe kummitama. 

tahaks öelda, et asjad lähevad paremini, tõesti tahaks, aga persse küll, ei lähe sugugi. 

võite kolm korda arvata, mis mind elus hoiab. 

jah, ainult stuudios tunnen ma end tõepoolest hästi. 

isegi nende võõraste inimeste seltsis. 

ma ei ole sunnitud kellegagi rääkima, hea tuju ja armastus on õhus, Merka teeb nägusid, näen oma (taand)arengut, venitan ning tunnen rõõmu tolmusest põrandast ja higisest laubast. ainuke, mis koju tõmbab, on voodi, sest jalad on täitsa läbi. nii läbi, et tahaks valust karjuda. aga ei karju, sest tantsimine on mind tugevaks teinud ja sisendanud mitte alla andma, mitte mingil tingimusel. 

ma tahan, et kõik oleks juba läbi. palun. 

☀ nüüd on sinu kord kõik välja laduda :)
☁ mis? mida sa kuulda tahad?
☀ kuidas sul läheb?

☁ ei noh, hommik oli päris kohutav. nüüd on enam-vähem juba.
käisin trennis,
elu on jälle elamist väärt, kas tead...

☀ tunnen seda päris tihti.
nagu näha, päästame oma elusid tantsimisega?

☁ jah, tõepoolest.

...ma vahel mõtlen, millega päästavad oma elusid teised?

☀ näiteks alkoholiga. näiteks suitsuga. kas või narkotsiga.
nad "päästavad"..

☁ ...tead, ma ei mõista neid.

☀ mina ka mitte...

that's how depression hits. 

you wake up one morning afraid that you're going to live.

i wake up every day stronger than yesterday, i face my fears and wipe my tears

olin nii rõõmus, et oleksin tahtnud hüpates koju minna. trennis jalgu venitades hakkas silme ees lainetama, hääled kostusid kuskilt kaugelt ja pea käis ringi, ometigi oli see üks paremaid hetki kogu trenni jooksul.
mulle meeldib kannatada valu; mulle meeldib hetk, kui venitus on läbi ja tekib tunne, et jalad ei lähegi enam kokku; mulle meeldib, kui nägu aurab peale trenni; mulle meeldib, kui suudan aina rohkem ja rohkem lihaste harjutusi ära teha; mulle meeldib, kui ma ei anna alla.
mulle meeldib endale tõestada, et kui ma väga tahan, siis saan hakkama.

samuti vaimne tugevus. peale seda, kui olen oma elus sada üks draamat üle elanud, ei üllata enam eriti miski. võib-olla ainult see, et põlved ei värise ja süda tuksub oma igapäevases rütmis.
enesekindlus.
teadmine, et kõik on ületatav.
selle nimel tasub elada.

i care, sort of... not really.

Brenda kasutas oma viimases postituses sõna 'stabiilsus'. see oli otsekui külm vesi näkku. ma olen nii kaua otsinud puuduvat tükikest oma elust, mis oli minevikku kinni jäänud. ja palun, siin see on.
ilmselt minu pidev väsimus ongi tingitud ebastabiilsusest. ma olen väsinud nendest pidevatest jõnksatustest – üles-alla-üles-alla. tean, just rääkisin, et nii ongi ideaalne, aga kes ütles, et ideaalsusest ei saa ära väsida?
ma tahaks lihtsalt kulgeda.

apaatia. 
armastan seda tunnet. ei huvita mitte miski, mitte keegi.
olla kaua üleval, sest mind ei huvita, et olen homme vihane ja väsinud. alla anda, sest mind ei kõiguta mu eesmärgid. vait olla, sest ma ei näe mõtet rääkimises. jätta kõik pooleli olevad asjad lõpetamata, sest mind ei huvita mis neist saab.
ei suhtle oma emaga ja ei taha ka.
ootan midagi, ei tea mida.
et miski juhtuks ja muudaks mu elu?
üsna hale värk.

it's the imperfection that makes our life worth it all

ma tean, kell on jälle palju ja mu režiim on niigi omadega suht olematus seisus, ent see oleks patt mitte ära kasutada pisikest inspiratsioonihetke, mis mind hetkel valdab.
ma olen viimaste päevade jooksul jõudnud järelduseni, et meie elud on tegelikult ideaalsed. kuidas? lihtsalt. kõik sõltub sellest, kuidas sellele sõnale otsa vaadata. minu silmis on ideaalne miski, mis ei ole üdini hea. ideaalne on miski, millel on omad mõrad sees. täpselt nagu meie elud. ma olen hakanud hindama igat tujumuutust. iga emotional breakdown on millekski vajalik ja kasulik. iga korraga jõuame endas aina rohkem selgusele, õpime midagi uut ja saame tugevamaks. banaalsed sõnad, kuid mingem lause algusesse ja lugegem need mõttega läbi. see on elu.
ei ole vaja häbeneda oma probleeme ja muresid. kui need teevad kurvaks, ole kurb. peaasi, et sa jääd iseendaks. peaasi, et sa ei kanna oma kulunud naeratusemaski. peaasi, et sa ei kaota lootust leida taas päikesepaiste.
ja üldiselt ei tohi kahetseda ka. miks üldiselt? sest mõnikord on see siiski kasulik. inimesed on paraku sellised, et ei pruugi alati mõelda. mõelda kainelt. ja selle tulemusena võib huultelt lipsata mõni sõna, mis ei tule südamest, vaid pigem vihast ja kurjusest. kahetsemine on arusaamine oma veast. arusaamine on eelduseks, et edaspidi oled endiselt Sina ise, kuid siis juba parem Sina, meeldivam Sina.
kuid mul on siimaani meeles Mariliisi postitatud pilt kirjaga "ära kahetse midagi, sest ühel teatud hetkel oma elus oli see täpselt miski, mida tahtsid" ja mõnikord see aitab mul edasi minna. sa naudid oma elu tehes seda, mida tahad, jäädes iseendale kindlaks. tagajärjed on teisejärgulised ja nendega tegeled sa hiljem. küll jõuab, küll saab.

lack of passion is fatal

elada selliste hetkede nimel, mis panevad kõhus keerama. selliste hetkede nimel, mis panevad keha niimoodi värisema, et sa pole suuteline kirjutama. selliste hetkede nimel, mil rinnas on naljakas kõdistav tunne, osaliselt ebamugav, kuid esineb ainult sügaval karjuva rõõmu puhul – see on täpselt selline, nagu süda naeraks sinu sees ja õhk tuleks välja huulte vahelt. selliste hetkede nimel, kui suu ahmib õhku ja kopsud on kokku kuivamas. selliste hetkede nimel, kui valu on nii suur, et võid maitsta tunnete närbumist, aeglaselt ja piinarikkalt... need otsekui tekitaksid sulle füüsilist valu. selliste hetkede nimel, kui hääl murdub poole laulmise pealt ja pisarad näivad lõputuina. samas, ka selliste hetkede nimel, mis panevad sind hoopiski rõõmust nutma, kui miski on niivõrd ilus, et sa ei suuda oma emotsioone paremini väljendada. selliste hetkede nimel, kui sa tahad maailmale kalli teha. selliste hetkede nimel, kui sa ei suuda naermist lõpetada ja sügaval sisimas tekib hirm, et sa võid selle naeru kätte ära surra, kohe päris tõsiselt.
selliste hetkede nimel, kui sa ei oska muud teha, kui tantsida. sõnad ei aita, laulud ei aita, mõtted ei aita. aitab ainult see liikumine, see impulss ja armastus. kõik paiskub välja nii sujuvalt, hoogsalt ja graatsiliselt. nii vabastavalt.

see on kuradi lõputu võitlus.
ma võtsin aja maha ja andsin endale lubaduse end kooli suhtes kokku võtta. ma tõesti tahan oma asjad korda saada. ma tean, et ei ole tegelikult laisk inimene ja suudan, kui tahan.
ja ma nii väga tahaks, et need asjad huvitaksid mind, aga ei, kahjuks mitte. sunnin end, teen õpiku lahti ja püüan lugeda midagigi, otsin silmadega teemat, mis oleks vähekenegi põnev. mitte midagi.
mul on sellest kuradi kopp ees, et ma ei saa midagi teha. ma ei näe ühtegi lahendust. see ajab mind nutma, et lahendust ei ole, sest tavaliselt on mingisugune alati olemas.
mind tõmbavad loomingulised asjad - kirjutamine, laulmine, joonistamine, tantsimine. issand, kui ma oskaks laulda ja joonistada, ma teeks seda kogu aeg.

ma võin ju mõelda nagu alati mõtlen: ei tee seda, mis ei meeldi, mis ei huvita. aga no kõik ümberringi ju korrutavad kuidas nemad ikka õpivad igaks tööks ja kuidas neil on töölehed tehtud ja töövihikud täidetud ja esitatud ja kordamisküsimustele vastatud ja kontrolltöö viiele sooritatud ja sada asja veel. ma tean, et vahel neid isegi ei huvita, aga nad teevad sellegipoolest. ma olin põhikoolis samasugune, istusin kella kolmeni öösel üleval ja tegin, tegin, tegin. täiesti mõttetu tervise kahjustamine ja ma ei usu, et sellest mingisugust hullu kasu oleks olnud, aga hirm oma tuleviku ees sunnib mind mõtlema, et nii on õige.
ma ei taha alla anda, sest ma ei ole selline.

16 - busy getting stronger

tagasi vaadates tundub see hullumeelse aastana. 

see läks nii kiirelt, nii tegusalt ja põnevalt. 

jõudsin ära käia Saksamaal, Inglismaal, Hispaanias; 

astusin ühe märkimisväärse sammu oma elus – lõpetasin ära põhikooli imeilusas kleidis; 

sattusin megalahedasse malevarühma; 

käisin James Blunt'i kontserdil; 

vahetasin tantsustuudiot – seoses sellega algas tõeline areng, proovisin uusi asju, ületasin ennast, filmisin, käisin castingutel, mõtlesin ise kavu välja, esinesin oma loominguga nii kooli, Arena3 kui ka Rocca al Mare laval; 

sain tuttavaks uute inimestega, leidsin endale uued sõbrad; 

sain oma elu esimesed protokollid; 

jõudsin endas selgusele päris paljudes asjades, panin paika oma põhimõtted; 

õppisin väga palju inimeste kohta, avastasin nii mõndagi, mida varem polnud näinud... 

appi, sellest kõigest võikski rääkima jääda. 

ma tean, et paljud asjad ei läinud nii, nagu ma oleksin tahtnud ja kohati oli ikka tõeliselt raske. ning need ei olnud probleemid stiilis "ma ei jõudnud juuksurisse" või "mul pole midagi selga panna".. aga ma sain hakkama ja olen õnnelik, et nüüdseks on kõik läbi. kõige hullem on selja taga.

kerge on olla.

uus eluaasta algas ookeni ääres vedelemisega, pisikese traumaga, mis teeb üsna suurt valu, ja nüüd kohe-kohe on järjekordne esinemine ka ukse taga. aga enne seda tähistan väärikalt ära oma sünnipäeva koos inimestega, keda tahaks juba praegu surnuks kallistada. 

mul tekkis üle pika aja tahtmine korraldada siia pisike photoset:

kõik, mis hea 

ja vot sinna ookeani juurde jätsin tükikese endast. ühel päeval lähen tagasi