sometimes in life, you just have to say ''what the hell'' and go for it

Kaspar juhtis tähelepanu minu blogi tühjusele ning minagi avastasin, et viimasest postitusest on möödas tervelt kuu aega. ega midagi tarka polegi nagu öelda, kõik fraasid on äraleierdatud ja ülehinnatud.

koolist ma vaimustuses ei ole. Saksamaa trip oli aga täitsa lahe. nagu mu ema alati ütleb: "vaatamata kõigele jääd meenutama ainult head", ja see tõepoolest toimib, juba mitmendat-mitmendat korda. ma ei saa siiamaani aru kust võtsin selle julguse sinna üleüldse minna, kuidas mu kohver kaduma ei läinud ning kuidas ma juba õnnelikult tagasi olen. võõras riigis olles venis aeg enneolematult aeglaselt, nüüd on aga tunne, otsekui olnuks see kõigest üks ööpäev. läbi pilvede Eestimaa pinnale laskudes tekkis seesama tuttav tunne, mis tekib nagu ikka enne maandumist – justkui oleksin ma tagasi oma kinnistes raamides, klaaskupli all, mis on täis halli rutiini ja depressiooni. võib-olla oli aga asi lihtsalt pilvises ilmas, ma ei tea.

peale lennujaama sain kokku oma kalli sõbrannaga ja nagu ikka lõppes asi McDonald's'iga. edasi sattusime aga mingisuguste vene tüdrukutega Cubanitasse ning ma ei pannud isegi tähele kui juba seisis minu ees hiiglaslik vesipiip ja sama hiiglaslik kokteil. enne joomist läbiti kohustuslik instagrami-twitteri-rituaal ning juba siis tahtsin käega otsa ette lüüa. iga sõnaga, mis nende suust välja tuli, tundsin ma end aina rohkem seltskonda mittesobivana. just sellised tüdrukud tekitavad minus ebameeldivust vene rahvusest inimeste, eelkõige noorte pidutsejate suhtes. kokteil oli väga rõve ning mina sättisin end minekule. ootamatult lõhuti ära üks klaas ja sellega koos ka vesipiip, nii et põgeneda tuli kiirelt. õnneks meie teed läksid lahku ning ma ei pidanud nende pärast kaua piinlikkust tundma. 

väga random õhtu suure kohvri ja käekotiga, naljakas.

aga välismaale tahaks tagasi küll. meeldiv tunne oli, teistmoodi, uus ja värskendav.

big city. street lights. tears of happiness and joy.

people are people, and sometimes we change our minds

meie maailmas on nii raske elada ilma sildita. oma elu jooksul saad kindlasti mitmeid, pooltest ei pruugi isegi teada. sind sildistatakse koolis, trennis, tänaval, WC järjekorras. see on normaalne, sest inimestel on loomulik vajadus jagada inimesi, ükskõik mille järgi, miski sinu juures jääb neile nagunii silma ja ühe hetkega oled juba eraldi grupis. mul ei ole selle vastu midagi. mis mind aga häirib, on see, et inimesi sildistatakse olukorda teadmata. olen täiesti teadlik ka sellest, et teen seda isegi päris tihti, see tuleb kuidagi loomulikult, iseenesest. siiski arvan, et selle kallal annaks tööd teha.
kui ma hakkaks rääkima konkreetsest olukorrast, siis oleks see inimestevaheline tüli. näiteks lähevad parimad sõbrannad tõsiselt raksu ja ütlevad teineteise kohta päris koledaid asju, nii näkku kui selja taga, mispeale kumbki lubab suhtlemise täielikult lõpetada ja selle inimese ära unustada. täiesti mõistetav, keegi ei pea taluma solvanguid ja alandamist. läheb mööda mõni kuu ja ilmselgelt hakatakse teineteist igatsema. ollakse valmis astuma sellesama reha otsa ja proovida otsast peale. kuidas saab sellises olukorras ära leppida ilma silti külge saamata? mina ise olen sildistanud selliseid inimesi kahepalgelisteks, sest ma ei olnud enne midagi säärast kogenud. päris inetu, kas pole? ma ei tea mitte midagi sellest olukorrast, ainult seda, mida ise pealt nägin. ühel hetkel nad loopisid teineteise pihta kõikvõimalikke solvanguid ja juba mõne aja pärast said taas suurepäraselt läbi. võib-olla olen mina hoopiski problemaatiline inimene ja teised ei sildistagi kedagi sellises olukorras, aga kui ma sellist käitumist eemalt vaatan, tundub see mulle äärmiselt eemaletõukava ja võltsina. ma ei näe sellisest käitumises suurt sõprust. nüüd olen aga ise sarnases olukorras. ma ei hakka ju tervele maailmale seletama, et ma andestasin ja unustasin? sest ma tegin seda. ma tõesti ei pea vajalikuks meeles pidama kõike halba, mida inimesed on mulle teinud või öelnud. paljud mõistavad mind selle tõttu hukka, aga kui nüüd päris aus olla, ilmselt ei suudaks ma ka parima tahtmise juures selliseid asju meeles pidada, sest... ma arvan, et kõik on kogenud mõnda juhtumit minu mäluga, see on kuulus oma lühiajalisuse poolest, jah. olgu, ilmselt mind ei peakski huvitama mida teised inimesed sellest arvavad, aga siiski, tekivad ju igasugused ebavajalikud eelarvamused ja nii mõnigi inimene võib natukene pettuda minus.
see on pisut keeruline situatsioon, sest inimesed näevad selliseid asju erinevate nurkade all. ma lihtsalt mõtlen, et mida rohkem ma inimestega suhtlen, seda rohkem ma kogen, seda paremini ma mõistan ja tajun ümbritsevat maailma. ma loodan, et teised teevad sama, hoiavad silmi lahti ja annavad teistele kogu oma arusaamise ja toe, mõistes, et ühel päeval võivad nemadki sellisesse olukorda sattuda.

ahh, mulle meeldib öösiti taksoga sõita. vaikus, värvilised linnatuled ja kerge vihmasabin akna taga. kikivarvukil hiilin koju ja olen täiesti omaette. tean, et suurem osa inimestest magab ja see tekitab nii hea tunde, otsekui aeg jääks seisma ja mõtted selgineksid minu peas.
ühel hetkel lihtsalt viskab üle. inimeste kohatu vahelesegamine, mõttetu möla ja tagarääkimine. oh issand, ma ei jaksa enam kuulata seda lõputut klatši. vahel on ikka huvitav, aga teatud hetkel ületab see kõik piirid, mõned asjad võiksid jääda sinna, kuhu need kuuluvad.
viimasel ajal olen hakanud aina rohkem kahtlema inimeste aususes, olen tähele pannud, et mind ümbritsevad kordavad tihti seda, et neil on raske teisi usaldama hakata. mina olen aga täielik vastand – nagu avatud raamat. kardan, et mingil hetkel pöördub see minu vastu. aina enam tunnen vajadust olla ettevaatlikum, hoida oma suud kinni ja mõelda oma mõtteid.
selline vastik tunne painab mind, otsekui poleks ma end minevikust 'puhtaks pesnud', et miski on ikka veel mul küljes. tõepoolest on, see närib mind iga päev. ma seisan paigal ja ketran seda oma peas. algusest lõpuni. uuesti ja uuesti. mõtlen häbiga kõikidele asjadele, mida oleksin saanud selle aja jooksul ära teha. enda heaks, teiste heaks. loodan, et uus kooliaasta toob muutusi ja palju tegusaid päevi, sest just need aitavad mul õiges suunas liikuda.
minuga juhtus ka midagi armsat vahepeal. nimelt suhtlesin taas oma kalli sõbrannaga, kellega pole jämedalt öeldes pool aastat rääkinud. meil oli nii palju öelda. nagu ikka vedelesime mitu tundi voodis ja lihtsalt jutustasime kõike läbisegi. ta on nii tark ja samas mängib nii hästi lolli. meie naljad on ikka endised. meie vaated on endised. kõik on sama, nagu vanasti. ma poleks kunagi uskunud, et meil tuleb veel sellised vestlusi. ma olen tänulik, ma olen meeletult tänulik.

the hardest years in life are those between ten and seventy

ma annan inimestele tühje lubadusi ja see on õudne. ma ei salli tegelikult seda omadust ei enda ega teiste juures. luban sõpradele peagi kokku saada, panen toru ära ja mõtlen, mida kuradit ma just ütlesin. jube raske on otsustada, keda või mida ma oma ellu tahan. mõned asjad ja inimesedki lihtsalt jäävad kuskile vahepeale pendeldama, vähemalt praegu.
viimase kolme pidžaamapäevaga olen muutunud eriti laisaks ja mõte sellest, et varsti tuleb hakata taas kiiret elu elama ei paku erilist rõõmu. nagu igal aastalgi seisab minu ees järjekordne hulk valikuid – kuhu trenni minna, millele rõhku pöörata, mitu trennitundi võtta janiiedasi. vahepeal astub emme ka tuppa ja üritab oma sõna sekka öelda, mainib midagi hariduse kohta. nojah, Sprachdiplom oleks ju päris kena saavutus. ja autoga ringi sõita poleks ka üldse paha. ja üleüldises plaanis võiks veidi inelligentsem olla?!
tuleb jälle tunnistada, et kõike ei jõua teha. see teeb mind kurvaks.

kas te olete tähele pannud, kui palju mälestusi kannavad endaga kaasas lõhnad? veidi järsk teemavahetus, aga see on mind juba paar päeva painanud. kõik algas sellest, kui võtsin korvist oma huulepalsami, mida kasutasin eelmisel talvel. apelsinilõhn maalis silme ette nii palju erinevaid pilte, mida ilmselt ei suudaks ükski laul minu playlistis. küll on alles nostalgiline palsam, ma ütleks.

p.s. päike loojub juba nii varakult ja miskipärast teeb see mind peaaegu et.. õnnelikuks? ilus on. 

ausõna, mu organism ütleb varsti üles, aga ma pean selle postituse ära tegema!
ei ole piisavalt magada saanud neli ööd järjest, millest kaks esimest olid kõige ekstreemsemad. nimelt toimus meil taas maleva kokkutulek ja päevapealt oli magamine pededele (Siki ütles!). niisiis rammisime tantsupõrandat nii kaua, kuni head muusikat tuli. siis hakati laskma haamriga-vastu-seina-tümmi ja mina  hakkasin selle asemel liumäge rammina (loe: tagumik ei mahtunud sinna hästi ära, aga see mind ei heidutanud, suure naeratusega pressisin end sisse ja lasin rõõmsalt liugu).
üldkokkuvõttes panime kokkutuleku kinni ka, esimest korda minu malevakogemuse jooksul. uhke tunne oli. tean küll mida teised tundsid ja tajusin ka nende veidi põlgavaid pilke enda peal, aga mis teha, haters gonna hate. järgmisel aastal uuesti ja paremini, ega meilegi tuli võit ootamatult. võrkpall on ainuke, millest ma vist niipea üle ei saa. olen meeletult õnnelik, et mind võistkonda võeti, sain oma vanu oskusi lihvida ja olin tõeliselt rõõmus, kui mul kõik välja tuli. sellegipoolest oli mäng äärmiselt pingeline lõpuni välja ning jäime siiski paari punktiga alla. aga kaotada tuleb ka osata.

täna tegin väikese tripi soome kah.
god damn it.
soomlased on endiselt sama valjud, endiselt joodikud.
siiski, olles uhke selle üle, et saan kulutada täitsa ENDA raha, suundusin lootust kaotamata poodidesse.
god why.
minu näost oleks pidanud tegema pilti enne ja pärast.
ma isegi ei hakka alustama seda juttu ühekülgsusest ja isikupära puudumisest, ma.. ma ei tea kuhu me niimoodi jõuame, tõsiselt.
ühesõnaga lohutasin end Ben&Jerry'se jäätisega. suunasin oma raha millegi nii taevaliku kasuks, et minu hea tuju oligi tagasi.

igaljuhul, head ööd ja hommikut ja päeva, sest ma ei kavatse niipea üles ärgata.

(ma isegi ei viitsinud pealkirja ja pilti otsida, dis is serious stuff)

tie a knot in the rope, tryin' to hold, tryin' to hold, but there's nothing to grasp so I let go

minu peas tiirleb ringi lõpmatuse märk, ehkki ma loodan, et üllatused on nüüdseks siiski läbi.
ma ei saa hästi aru miks inimesed käituvad nii. või õigemini, ma üritan aru saada, aga mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab segadus minu peas.
nõuanne, mida ma olen alati teistele jaganud ning mida ise ka hoolega järginud, on rääkimine. inimesed peavad omavahel suhtlema, et teisele teada anda, mis toimub parasjagu tema peas või südames. keegi ei loe su mõtteid sinu eest, pead need ise kuuldavale tooma. niisiis istun mina siin oma kuldaväärt nõuandega ja mõtlen, miks see ei tööta. kuidas saab mõni inimene olla nii ennast täis, et ei pea vajalikuks kuulata, mida inimestel öelda on? kuidas saab kellegi peas olla nii palju vastuolusid või pigem kuidas tema pea üldse töötab?
mis mõttes me ei saa olukorda rääkimise teel lahendada? mis ajast?
mind ajab see lihtsalt nii närvi, et just siis, kui kõik on läbi ja unustatud, ilmub ta mulle täiesti ebavajalikku seisukohta avaldama ja jätab selle õhku rippuma otsekui ei olekski sellel mingit tähtsust. tegelt ka või? astusid niisama läbi, et lehvitada ja siis taas ära minna? tuled ja lammutad ühe lausega kõik, mille nimel on vaeva nähtud, et päeva lõpuni vastu pidada ja oma eluga edasi liikuda.
mille eest?

sageli küsitakse teiste inimeste madala enesehinnangu kohta. aga miks peaksid need inimesed end hästi tundma, kui neile ei ole õpetatud mida nad tegelikult väärt on?

stay hurtable, stay human, stay open

peab tõdema, et ma tahaksin praegu kangesti tööle minna, ma igatsen merd. see on imeilus ja rahustav, sillerdab päikese käes ja sositab, et kõik saab korda.
ei, mul ei ole midagi korrast ära.
vastupidi, kõik on tipptasemel.
ei pea vajalikuks oma päevaplaani kirja panna, aga võin kindlalt öelda, et see oli üks meeldiv päev. ma vaatasin ringi, naeratasin ja tänasin oma mõtetes inimesi, kes minuga koos olid. lihtsalt selle eest, et nad on. on olemas ja minuga.

lihtsalt sees on selline raske tunne. nagu keegi oleks südamele suure kivi veeretanud.
eks ma siis lähen seda homme maha veeretama, trenni ja mereteraapiaga


okei, ma lähen tegelikult šoppan ka natukene
väga vähe, ma luban

for a minute there, i lost myself

kas ma võin armastada üksildust liiga palju? kardan, et võin.
ausalt, ma ei ole nõus loobuma oma pidžaamast, ei ole nõus minema välja ja suhtlema kellegagi. ma ei taha, ei taha, ei taha.
ometigi sunnin end seda tegema, sest kardan neist ilma jääda.

vedelesin terve päeva oma toas ja käisin ühel hetkel pannkoogikatset tegemas. õnnestusid suurepäraselt, mul on lootust. emps seadis end mugavalt sisse ja suutsime isegi normaalselt juttu ajada, üle pika aja ilma karjumiseta. ilma, et ma oleksin öelnud, et ta ei mõista mind ja tuppa jalutanud. sain rääkida talle mitmeid asju, mis pole varem jutuks tulnud. naljakas, kui paljust oli ta õigel ajal ilma jäänud. või on see pigem kurb?
mõtlesin õudusega möödunud õppeaastale ja iga sõnaga läks mu lugu aina nukramaks. ma ei olnud enne tähele pannud selle olukorra haletsusväärsust.
korraga tundsin kogu seda olemust, kõiki emotsioone ja tõelisi tundeid, mis panid mind õhku ahmima ja ulgumist tagasi hoidma. ma olin nii tänulik talle, et ta ei ajanud mind tol hetkel närvi.
teen rõõmustavaid edusamme temaga suhtlemisel. hambad ristis üritan muuta oma seisukohti ja panna end tema olukorda, sügaval sisimas tean, et käituksin tema nahas olles täpselt nii, nagu ta seda praegu teeb. mul läheb lihtsalt aega selle omaks võtmisega.
raske, aga ma loodan, et see on seda väärt.

tahaksin väga ookeani äärde

everybody needs some time on their own

ma armastan seda üksindust!
vahel ma loen, vahel kuulan muusikat, vahel vaatan sarja. mõnikord satun välja oma poistega, aga siis nad teevad jälle minu macbooki kulul nalja ja ma ei taha enam nendega olla. siis ma lähen rullitama. näiteks tegin paar päeva tagasi tutvust ühe vanamehega. kõlab veidralt, aga ma ei karda võõraid, nii et rääkisime juttu ja tema kiitis minu sõitu, andis näpunäiteid enda arendamiseks. see oli nii sõbralik žest, ma armastan nüüd inimesi ka.
mulle meeldib oma raha teenida. tegin endale natuke heameelt ja käisin veidi palka laristamas. ostsin uued kontsakingad! ma arvan, et neiud saavad aru, miks ma nii elevil olen. need on täiesti tavalised ja lihtsad, aga ometi nii kenad, et ma tahaks neid päev otsa imetleda ja jalga proovida. ausõna, tulevikus saavad mu kingad endale eraldi kapi.
ostsin ka kookose kätekreemi, mis on nii hea lõhnaga, et ma määrin seda kätele umbes viis korda päevas (?!)
ma ei tea mis ajast ma sellist iba oma blogisse postitan, aga mul on nii hea tuju, et ma pidin midagi kirjutama.

i hope you feel beautiful today

milleks istuda, kui saab seista? tervelt seitse tundi jutti, mis seal ikka?! tööpäeva lõpuks ma ei teadnudki, kas tahan enam kunagi üldse põlvi kõverdada... ei, ma ei hädalda, mul oli lihtsalt mainimistväärt vahetus täna.
kas teate, inimesed on meeletud õgardid! (ütles Veronika ja pistis šokolaadi suhu) nad tulevad ja tellivad ja tellivad ja raha ka otsa ei saa, vehivad oma viiekümneste ja sajastega! mida kuradit sa teed saja euroga rannas? miks sa selle mulle annad? sinu jäätis maksis kõigest KAKS!!!
see oli ulmeline, mis seal toimus ja aeg venis aeglasemalt, kui Hilje Saagi tunnis (mitte, et see võimalik oleks, aga midagi sinna kanti see oli) õnneks päeva lõpus sain korraliku palga ja rahunesin enam-vähem maha. muidu olin ikka päris tige. tulin koju ja ajasin kõike magusat näost sisse, sest ma olen selle ära teeninud, raisk!

AGA, tänases päevas oli midagi imearmsat ka. nimelt üks mu esimestest klientidest tegi mulle kohe hommikul väga südantsoojendava komplimendi ja ma särasin päris kaua sellele mõeldes.
ja lisaks kõigele – minu tööandja on endiselt megatuus! nagu kaks Monki pesime kogu kioski puhtaks ja rääkisime sellest, kui tore on koristada.
KUI ÄGE SAAB VEEL ÜKS TÖÖANDJA OLLA?!

don't count the days, make the days count

milline spontaanne ja suurepärane päev! ärkasin juba enne äratuskella ja olin selle üle julmalt uhke, sest eile oli hullumeelne päev ja eeldasin, et magan tänase maha. aga ei, peale hommikusööki juhtus midagi ennenägematut – täiesti vabatahtlikult hakkasin rannaasju kokku panema, ei püsinud kohe üldse paigal, meeleheitel helistasin läbi kõikvõimalikud inimesed, kes tuleksid mulle seltsi. nagu ikka, siis kui vaja, ei ole kedagi. teisel pool toru kuulsin sõprade üllatunud hääli, kui ma neile oma pakkumisest rääkisin, aga vaatamata kogu oma tahtmisele, olid nad minust siiski liiga kaugel. üksinda ei olnud mul tuju minna ja niisiis ootasin, kuni Kristjanil töö läbi sai ja kella nelja paiku saime mindud. nii hea oli teda üle pika aja näha ja naerda südamest, nagu ikka temaga koos olles. rannas kohtasime teisi sõpru, kellega ma muidu nii palju ei suhtle ja alguses suhtusin ma nende seltskonda väga skeptiliselt. mõne aja pärast saime aga jutule ja olin täitsa rõõmus, et nad meiega liitusid, sest olemine läks kohe palju mõnusamaks. otsutasime mängida penskaritega võrkpalli ja kui keegi arvas enne, et mina võtan kehalise kasvatuse mänge tõsiselt, siis pole nad ilmselgelt neid tüüpe näinud. piirid mõõdeti sammudega ära, võrgu kõrgus oli ka päris mehine. ei saa mainimata jätta ka aparatuuri, mis kõik oli randa kohale toimetatud – kõlaritest mängis minu kõrvale harjumatut, kuid samas väga chilli muusikat, mis kostus üle terve ranna. maa sisse olid torgatud tõrvikud ja tundus, et tõeline pidu läheb käima alles hilja õhtul. mängisime oma mängud ära, saime kotti ja naerdes iseenda üle jooksime särke seljast heites üle kivide vette. uskumatult hea oli.  koju saime Reena pisi-autoga, mis oli väga nunnu.
peale seda, kui olin pesus käinud, uuesti välja läinud ja tagasi koju jõudnud, tundus mulle, et tänaseks piisab. ent siiski, vaadates välja tekkis mul tahtmine natuke trenni teha ja niisiis ma läksingi taas rullitama. õhk oli mõnusalt soe, päike loojus ja taevas oli roosa. teisel pool paistis juba pöidla suurune kuu ja mul tekkis selline hea välismaa tunne, kuurordi hõng. igatahes, väljas läks päris kiiresti pimedaks ja tekkiv udu süvendas minu lühinägelikkust kahekordselt, seega ma otsustasin mitte oma elu mängu panna ja kiirustasin bussi peale. tee peal peatas mind üks kena noormees ja küsis teed tiskresse. või noh, mitte ei peatanud otseselt, sest peatuda ma ju ei oska, ma lihtsalt sõitsin tast mööda ja jäin suure vaevaga mõne meetri kaugusel seisma, enne äärepealt pikali lennates. tundub, et mul ei olegi muud võimalust kui leppida selle lõpmatu awkwardnessiga. mitte, et ma hullult teaks, kus asub tiskre, aga midagi ma hämasin kokku ja loodan, et kutt jõudis õnnelikult kohale. mina aga sõitsin otsejoones bussiga koju ja arvates, et NÜÜD oli küll päev läbi, siis ka seekord eksisin rängalt. nimelt kohtasin endist kooliõde, kes elab nüüd Inglismaal ja mul oli niii huvitav, et me jäimegi pooleteiseks tunniks bussipeatusesse lobisema, nagu külamutid, kes vahetavad viimast gossipit. meie naeru kuulis ilmselt terve Õismäe. vaba ja avatud vestlus tekitas minus palju positiivseid emotsioone.

ma olen niiii rahul minu ümber toimuvaga, et teeksin kohe praegu ühe rõõmsa kukerpalli.

just pancakes

sellistel päevadel nagu täna, seisan ma pliidi ääres ja tunnistan oma silmadest peegelduva kurbusega, ET OLEN ÜKS LÄBIKUKKUNUD KOKK JA PEAN ABIELLUMA MEHEGA, KES OSKAB SÜÜA TEHA.

... sest muidu ma suren nälga.

seriously, these pancakes are just not acceptable. 

collect moments, not things

täna oli hea päev. oleksin küll tahtnud mõnele inimesele virutada, aga ei teinud seda ja naeratasin hoopiski.
hommikul vaatamata vihmale läksin tööle. mõtlesin, et täna vajab mu enesehinnang kontsi. niisiis panin need julgelt jalga ja tundsin end tõelise naisena. OOO KUI HEA TUNNE SEE ON! oma hea tujuga tegin inimesed rõõmsaks, nemad naeratasid vastu ja me kõik olime koos rõõmsad. ei saa mina aru miks pidi töökaaslane kommenteerima seda, kuidas ma tööd teen. ja sarkasmitsema. ja itsitama. rumal tüdruk. oma peas tapsin ta ära umbes viis korda. 

igatahes, kodus maandusin voodisse ja lubasin pühalikult, et ei lähe mitte mingil tingimusel välja, sest mu jalad valutasid nii, nagu pole juba väga ammu valutanud. kaevasin kapist välja imepehme hommikumantli ja mõtlesin, miks ma pole seda varem teinud. arvutis ootas mind äsja avastatud sari Cougar Town. poleks kunagi uskunud, et hakkan internetist sarju vaatama, aga siin ma olen – esimene hooaeg juba poole peal ja miski ei peata mind. paar kohukest sarja kõrvale ja sõnu polnud enam vaja. elu oli üks suur nauding. see pingevaba olek mõjub mulle hästi. seda tõestab ka fakt, et juba mõne tunni pärast pakkisin asjad kokku ja läksin rullitama. täiesti spontaanselt ja täiesti üksinda. see oli nii värskendav ja tervislik.
ühesõnaga, kõik on tõepoolest hästi, sest isegi äralöödud varvas ja halb kohv ei suuda mu tuju rikkuda.

üpris kaua ei ole kirjutanud.. ei ole eriti minulik, aga noh, ei olnud midagi tarka öelda ka. ega praegugi pole, lihtsalt tuli tuju.
suvi nagu suvi ikka, malevas sain käidud ja nüüd naudin kodus olemist. mõnes mõttes soovin, et poleks siia tagasi tulnud, sest kuue päeva jooksul on siin nii palju draamat olnud, et jaguks kooliaastal terveks kuuks. nagu nõiaring, lahendad probleemi ära, pead vastu ühe päeva ja võid kindel olla, et juba sellel samal õhtul algab kõik otsast peale. tunnen end halvasti, et julgen suvel millegi üle kurta, aga mulle ei paku enam miski erilist rõõmu. ma arvan, et see on lihtsalt selline periood elus, kus ma otsin ennast, õpin tundma oma sisemaailma ja blablabla. liiga pikale on veninud see mõistatamismäng, aga siiski loodan, et need mõned inimesed, kes minuga veel suhtlevad, peavad lõpuni vastu. jah, osaliselt sellepärast ei lähe ma ka arsti juurde, sest usun, et see lõpeb kunagi. varsti. ma ei tahaks seda haiguseks nimetada. ütleme selle kohta hilinenud puberteet. jah, kõlbab kah.
mul on jäänud veidi üle kuu aja aega (kas niimoodi öeldakse? kõlab naljakalt), et võimalikult palju kasulikku teha ja ma olen tasapisi alustanud. nüüd on ainult selline tunne, et tahaks kohe väga palju jõuda. loodan, et see läheb varsti üle, sest siis on mul jälle probleeme aja planeerimisega. mis inimene ma selline olen...

pilt on veidi creepy, ent siiski

ühtäkki muutub kodus olemine talumatuks, kõik eesootavad plaanid ebameeldivateks ja kaob ära igasugune ootusärevus.
that's why i hate people so much. 

i'm too young to believe it's not going to be okay

olen viimasel ajal tähele pannud, et riidlen iseendaga igasuguste tegude pärast. olen seda väärt ka – teen mõtlematuid asju ja olen niisama rumal tüdruk. sellegipoolest, püüan mitte kahetseda. mulle meeldib oma käitumist analüüsida, õpin end maksma panema, mõtlen välja erinevaid lahendusi teatud situatsioonidele, erinevaid vastuseid teatud küsimustele. ei jõua ära oodata, kui saan neid juba päriselus katsetama hakata, et oma vigu mitte korrata.

üldiselt mul läheb hästi. depressiivne playlist minu rohelises iPodis asendus endalegi üllatuseks popmuusika ja klubihittidega – need laulud hoiavad mu tuju üleval. õhtuti kuulan kristlikku rokki ja joon teed, need õhtud on kõige paremad. 
inspiratsioon käib ka vahel külas, aga ei püsi kaua, sest minu laiskus lämmatab selle koheselt. või on see siiski huvipuudus. ei tea. niisiis ma lihtsalt söön šokolaadi, vaatan oma lemmikuid kriminaalsarju ja naudin seda, et ei pea eriti sotsialiseeruma, sest alates esmaspäevast jõuan ma seda teha tervelt kolm nädalat. scary stuff. 

mul on selline tunne, nagu ma oleksin mitu kuud ära olnud ja nüüd lõpuks koju tulnud. osaliselt võib seda võtta ka sõna-sõnalt, sest kooliaasta jooksul ma enamasti ainult ööbisin siin, ilmselt see jättis ka oma jälje. aga ei, pigem mõtetega. ma tegin oma igapäevaasju olles mõtetega teises universumis, olles nii masendunud ja tüdinenud, et see muutus rutiiniks ja ma ei mäletanudki, mis tunne on olla nii elurõõmus, nii puhanud ja vaba. üksainus mõte sellest, et ma võin ise valida mida täna teha ja kellega teha paneb õhku ahmima. 

rest here. for a minute. it's okay.

oeh, paistab, et olen leidnud endale ideaalse töökoha. minu vaateväljas on meri. väga palju merd. mulle tundub, et see on sel aastal eriti ilus, eriti sinine ja eriti rahustav. päike paistab ja mina olen rõõmus, et ei pea selle käes higistama, sest mul on katus pea kohal ja jahe tuul ei lase palavusest uimaseks minna. saan lugeda oma raamatuid, saan jäätist süüa, saan mõelda. põhimõtteliselt veedan mõnusalt aega ja selle eest makstakse. ma ei saakski midagi enamat paluda. minu tööandja on lihtsalt võrratu, naudin tema organiseeritust, täpsust, korrektsust. kõikvõimalikud mugavused on korraldatud, viib mind isegi oma tuusa autoga koju. ma tunnen end nagu printsess, mitte töötaja igatahes. istun seal tagaistmel ja mõtlen, et nii hea võiks kogu aeg olla. muretu ja päikseline.
muidu olen päris pikka aega, noh, mis pikka aega, 5 päeva täpsemalt, kodus vedelenud. pole umbes kolm kuud niimoodi lõõgastunud ja ei ole veel otsustanud, kas see meeldib mulle või mitte. see pole päris see, mida ma tahtsin, aga üsna selle moodi, mida ma vajan. teine asi on nüüd maha rahuneda, aga ma ju ei suuda.

peaks patju juurde ostma, kole ebamugav on jalgpalli vaadata.

what's the point in trying if you ain't trying your best?

tantsimine on õpetanud mulle, et "ma ei saa sellega hakkama" ei ole vabandus. kasutan seda väljendit iga päevaga aina vähem, sest see tekitab minust haleda tunde. peale seda, kui olin jagu saanud kõige keerulisematest sammudest, võin öelda, et saan ikka küll. alati saab, tuleb vaid tahta, sest tahtmine loeb kõige rohkem siin elus.

eilne kontsert ei andnud mulle sugugi nii palju emotsioone, kui oleksin oodanud. liiga kiireks läks, liiga palju pinget ja vähe aega. siiski olen õnnelik. inimesed, kellele vaatan alt üles, tulid mind kiitma ja ma tundsin oma silmanurkades pisikesi rõõmupisaraid. ma olen teinud nii palju tööd enda kallal, olen nii palju üritanud ja mul on hea meel, et sellest oli kasu. kevadkontsert tõestas mulle veel ühe korra, et mõnikord andsin ma tõepoolest liiga vara alla, tegelikkuses olin võidust sammukese kaugusel. see annab mulle veelgi suuremat tahet edasi jätkata ja ennast igatepidi arendada.

laval oli hea olla. prožektorite valgus ja must auk silme ees, mitte ühtegi inimest ei olnud näha. ühel hetkel kadus lavanärv ja pea oli täiesti tühi. mõtteid polnud, oli vaid süda ja muusika... naljakas, kuidas teed päevast päeva trenni ja vahel isegi ei tunne sisimas mitte midagi, ei mingeid emotsioone. kuid siis astud lavale. laul hakkab mängima ja hinge tekib tunne, nagu igal sõnal oleks eriline mõju, nagu elaksid läbi tervet lugu enda sees, nagu ümbrust ei eksisteeriks, nagu tantsiksid esimest korda elus sellise kirega.

surrounded by a sea of people still feeling all alone

... ja mõni päev ei lähegi nii hästi ja seltskond ei olegi nii hea. või õigemini, seltskonnal endal pole viga midagi, minul on. mina tunnen end ebasobivana. ma lihtsalt ei ole nendega ühel lainel, ma olen kuskil mujal. igalpool mujal, aga mitte seal, kus võiks.
mul on kõrini tegemast nägu, et olen enesekindel ja endaga rahul, et kool sai läbi ja võin kergendusega välja hingata. sittagi.
päeva lõpuks on nutuklomp kurgus ja ma ei oska enam midagi ette võtta. ma ei tea kuidas selle situatsiooniga hakkama saada. see on nüüdseks liiga kaua kestnud.

can't i stay a little longer? i am so happy there

ma armastan muusikat. mulle meeldib taasavastada laule, mulle meeldib, et teatud lugudele jääb külge see tunne, mis viib mind ikka ja jälle tagasi aega, kui see laul oli repeati peal. tänagi sõitsin trollis ja kuulasin Skilleti "Those Nights".. väljas oli pilvine ilm ja võis kindel olla, et varsti hakkab sadama. mõtlesin eilsele õhtule, oma sõpradele. laul tõi mulle rahulolu ja meenutas eelmise suve pilviseid päevi ja päikeseloojanguid. tunne oli imeline ja tahes-tahtmata tuli mu näole naeratus.
veetsin tänase öö oma seltskonnas. nii meeldiv on seda kirjutada, sest need on tõepoolest minu inimesed. me tantsisime, filosofeerisime, ajasime lolli juttu ning mina lihtsalt nautisin nendega koos olemist. ei mingeid draamasid, lihtsalt hea huumor ja mõnus õhkkond. nendega tunnen end turvaliselt ja tean, et võin olla mina ise ja ei keegi muu.

suve avapauk on tehtud, kuid suvetunnet veel ei ole. jään ootama.
praeguste plaanide järgi tuleb juuni küll igati värvikas ja samuti esimene pool juulist, sest mina sain malevasse sisse! sellest peaaegu et piisab, et suve võiks lugeda õnnestunuks.

i'll replace my frustration with you

ei möödunud ühtegi päeva sel nädalal, mil ma ei oleks soovinud kas või minutikski kõik õhku lasta. madal enesehinnang vallutab taas, kuid õnneks on mul liiga kiire sellega tegelemiseks. solaarium, paar kihti meiki ja sirgendaja – ainult silt made in china jääb puudu.
üritan endale tööd leida, käin vestlustel ja paistan eemalt vaadates hästi asjalikuna. tegelikult ma ei ole. tegelikult ma ei tahagi endale tööd, sest siis ei saaks mu väsimus eales otsa.

üldiselt aga läheb mul hästi. kool saab kohe-kohe läbi ja algab tõeline tantsumaraton. tahan kõik kavad selgeks saada ja 9.juunil veatult ette kanda. natukene und ja ma saan kõigega hakkama. tahe on meeletu.

mind ümbritsevad endiselt vapustavad inimesed ja mina üritan nautida igat hetke nendega, sest pole juba ammu midagi sellist tundnud. reedel käisime kakumäel ja korraldasime endale ühe meeldiva õhtu, eile sattusin aga hoopiski sõbraga kinno. filmi lõppedes oli igasugune ühistransport läinud ning kuna ilm oli soe, võtsime ette pika jalutuskäigu koju. minu päevaväsimus oli hetkega läinud ja samuti ka kogu see tee, sest juttu oli palju ja ümberringi mõnusalt rahulik.

ma ei jõua inimesi ära tänada. ütlen iga päev aitäh nendele, kes ei ole mind unustanud, kes on nõus mind tagasi võtma peale pikka äraolekut, kes annavad mulle kogu oma mõistmise ja arvestavad minuga. mulle meeldib olla armastatud. armastatud isegi siis, kui ma seda ei vääri.

aitäh.

just a little bit lost

üksainus laul pani mõtlema tuhandele asjale. koolis olles unistan kodus olemisest, kuid siia jõudes pole see enam see. vahepeal endalegi märkamatult sosistan: "ma tahan koju"  ...oma voodis istudes. alateadlikult. siin oleks otsekui mingi plekk minevikust, mis ei lase mul olla. see justkui käiks varjuna järel ja mina ei suuda seda tabada. ei leia endale kohta, ei oska kusagilt alustada. kas see on ajutine? äkki see on lihtsalt tüdimus?
peab tunnistama, et ma pole kunagi olnud seltskonnainimene. mingi hetk on alati tulnud piir ette, kui ma ei ole suutnud nendega enam koos olla ja vajasin puhkust, nautisin omaette olemist. praegu on täpselt see hetk, kui ma ei talu kumbagi.
sellest ajast, kui hakkasin eemalduma oma lähedastest inimestest, muutus kõik. osaliselt ei saa siiani aru, mis juhtus, aga miski see oli ja ma tundsin, et ei saa enam niimoodi edasi jätkata, vajasin muutust ja vaheldust. arvan, et selline on lihtsalt elu. hale tunnistada, aga jah, nüüd tunnen end päris tihti üksikult, kuigi tean suurepäraselt, et ma seda ei ole.
nostalgia – käib hooti ja õnneks ei piina mind kaua, kuid siiski paneb tuleviku ees hirmu tundma, sest mul on raske uskuda, et miski saab olla veel nii hea, kui möödunud aastad.

ma arvasin, et puberteet saab 15-aastselt läbi. tundub, et siiski mitte?

never waste an opportunity to tell someone you love them

viimasel ajal olen hakanud tähele panema, kuidas erinevad inimesed meile mõjuvad. võib jääda mulje, et inimene on võlts, aga tegelikkuses on asi hoopiski seltskonnas, milles ta viibib. meil on võime teistes mitmesuguseid iseloomuomadusi esile kutsuda, kas see pole huvitav?
on ju nii, et sul võib olla kaks sama head sõbrannat, aga ühega klatšid ikka rohkem, sest temaga on põnev, ta teab viimaseid uudiseid ja kannab kõik ette. teist sõbrannat aga üldse ei huvita inimeste arutamine ja tema räägiks parema meelega kunstist, nii et sa isegi ei hakka alustama seda juttu, kuidas see käib sellega ja too läks kellestki lahku.

lähiajal olen ma kohanud eriti palju inimesi, kes on minus ainult positiivseid iseloomuomadusi välja toonud. nendega suheldes on kuidagi nii hea olla, nad tuletavad mulle meelde, et viisakus on endiselt moes, et ropendamine ei ole ilus, nende seltsis ma lihtsalt ei saa olla kellegi vastu õel. nendega olles saan ma aru, et elu on küll kohati raske, kuid see ei tähenda, et peaksime siin seisma jääma. nad teevad nalja ja toovad mulle elujanu tagasi.
ma arvan, et nad peaksid teadma, kui väga ma neid hindan. 

believe is not what you believe believe is about

"minu nimi on Grete muidu!" ütles mulle tuttava näoga tüdruk ja ulatas naeratades käe. mul olid omad eelarvamused tema suhtes ja küllap seetõttu oligi see žest üsna ootamatu. tahtsin ta kätt juba suruma hakata, kui avastasin, et istun ikka veel laua taga. rõõmsana selle üle, et mul on veel meeles mõned etiketireeglid, tõusin otsekohe püsti.

"Veronika!" naeratasin pisut üllatunud ilmega vastu.

"oh, milline ilus nimi!" tegi ta mulle komplimendi. 

ma tean, mind on väga lihtne ära osta, ent siiski, ma ei taha uskuda, et nendel sõnadel oli mingi eesmärk. mina usun inimesi, usun inimestesse ja nende siirusesse (isegi siis, kui ma tahaks nad kõik maha lüüa).
see neiu tundus mulle väga meeldivana ja mul on lausa piinlik oma eelarvamuste pärast. kaine mõistusega saan aru, et tegelikult olid need täiesti alusetud ja mul on hea meel, et tema soe naeratus lükkas need ümber.

eilne õhtu pakkus aga veelgi üllatusi.
kindlasti oleme kõik tundnud armumist, kuid ma ei julgeks öelda, et kõik on tundnud armumist ilma liblikateta. see on selline tunne, kui sa armud inimese olemusse, kui sa oled võlutud tema isiksusest, kuid see ei tähenda, et... "hakkame käima". ei. see on lihtsalt kange tahe inimest tundma õppida, sest ta on niivõrd huvitav. ma ainult soovin, et mulle avaneks selline võimalus. ma soovin, et selliseid inimesi oleks rohkem. 

hope*

ma väsisin ära olemast kogu aeg väsinud ja otsustasin midagi ette võtta. juba sõna “väsimus” ajab mind ja ümbritsevaid inimesi oksele, see on kujunenud igapäevaseks talumatuks rutiiniks. aitab küll. 

olen püüdnud sättida plaane nii, et vältida stressi. pidin tooma ohvreid, polnud sugugi meeltmööda, kuid sisendasin endale, et nii on parem.

aken on praokil ja tuppa tuleb mõnusat jahedat õhku, milles on tunda vihma lõhna. naljakas, aga see inspireerib. armastan seda. armastan kevadõhtuid. 
joon teed ja tunnen rahu. imeline, kuidas tass teed maandab pingeid ja paneb mõtlema ainult häid mõtteid.

ei saaks öelda, et koolis oleks lilleline seis, kuid mul on sellegipoolest põhjust uhke olla – näiteks parandasin matemaatika kaheseisu viieks ning ka füüsika kolmedelt olen tõusnud kahe palli võrra kõrgemale. täielikuks rahulduseks võiks veel paarist ainest jagu saada ja siis võib täitsa julgelt kooliaasta lõppu tähistama minna. 

mul on hea meel tõdeda, end tunnen et palju paremini kui mõned nädalad tagasi. 

hopeless

peavalu. tõmban kardina päikesele ette, sest ma ei kannata seda endiselt. üritan õppida, ei õnnestu. löön vihaga arvuti kaane kinni ja poen voodisse. uni ei aita, muusika ei aita, šokolaad tekitab süümekaid.
miski mu elus on jäädavalt muutunud, see rõhub mind iga päev.
väga raske on aidata inimest, kes ei ole valmis midagi muutma. 

dedicated to everyone who wonders if i'm writing about them. i am.

miks on mulle antud nii vähe aega, et veeta seda inimestega, kellega saab rääkida maailmast, elust, tunnetest, emotsioonidest? nad on nii kaugel, teevad riigieksameid ja elavad oma värvikirevat elu. mujal. samal ajal on minu ümber inimesed, kelle mõttetul jutul pole piire, kes tahavad kangesti minuga sõbrad olla. ma ei taha neid, ma tõesti ei taha. nad on nii tühjad. nad räägivad nii palju ja eimillestki. iga kord neid kuulates soovin, et mul oleks piisavalt julgust ja otsekohesust öelda, et mind ei huvita. taktitunne ei luba siiski. ma olen väsinud põgenemast selliste inimeste eest. lõppude lõpuks nad kaevavad mu nagunii facebookist või telefoniraamatust üles ja tüütavad edaspidigi oma olemusega.
ning päeva lõpus liimib mulle külge veel paar saamatut inimest, kelle eest on vaja midagi ära teha, kellele on vaja midagi üle korrata, sest õigel ajal ajasid nad järjekordselt midagi mõttetut suust välja.
mul on vaja hingamisruumi. ma tunnen, et minu personal space on ülerahvastatud.

get the fuck out. please.

enough

ma tean, et see on juba üheteistkümnes postitus aprillikuu jooksul ja peab tõdema, et see number hakkab mind häirima seal vasakus veerus, sest kümnest on kuidagi saanud minu piir. aga no midagi pole teha, ju siis hakkab see 11 tähistama minu süvenenud kevadmölapidamatust ja ma meenutan seda kui kuud oma elus, mil mul oli erakordselt palju sõnu lihtsate mõtete kohta.

täna oli imeline päev, sest ma tundsin, kuidas mu ilusad mõtted tõstsid mind õhku. ootamatu motivatsioon... või siis sai mul lihtsalt kõrini oma poolikutest asjadest ja võtsin endale selgeks eesmärgiks sellest stressist lahti saada. panin paika konktreetse plaani ja kui ma olen väga sihikindel, ma saan sellega hakkama. sel korral püüan olla mõõdukas ja langetan oma standarte – eesmärgiks on hakkama saada, mitte ideaalselt ära teha. motivatsioon ei tähenda veel inspiratsiooni ja neil on vahe. inspiratsiooniga kaasneb tavaliselt kirg, mida mul kahjuks Eesti keskaja vastu pole, kurb küll. aga see-eest on mul juba tantsumaastikul paar uut eesmärki ja nende peale mõeldes heidan õnnelikult magama.
pean alati meeles, et mis iganes ka ei juhtuks, mul on inimesi, kes mind armastavad ja hoiavad tugevalt käest kinni sisendades mõtet "kõik saab korda". esimest korda elus on see mõte nii tiivustav. tunne on imeline.

i fight it, but it's stronger than me

me kordame inimestele, et nad jääkisid iseendaks. aga kui see, kes sa päriselt oled, on nii jälestusväärne? kui sa ei kannata ühtegi hetke iseendaga olemisest? kui sa vaatad hallile massile otsa ja tunned häbi oma eripära tõttu? kui sulle tundub, et sa ei kuulu mitte kuskile? 
kas sellist inimest nimetatakse ka võltsiks?


ausalt öeldes, ma ei tahagi terveks saada. mulle nii meeldib oma telefoni välja lülitada ja lihtsalt eksisteerida selles pisikeses toas. mulle meeldib avada silmi 1, 2, 3 peale, esimese asjana vaadata ootusärevalt akna poole ning siis meeletu rõõmuga avastada, et täna on taevas pilvine. meeldib loota, et varsti hakkab sadama. meeldib juua teed oma käsnakalle pildiga teki all ja kuulata rahustavat muusikat. mulle meeldib lugeda raamatuid ja teada, et selleks on piiramatult aega, et mind ei oota keegi ega miski. kui mul on kurb, siis jääb see siia nelja seina vahele. kui tuleb mõni südantlõhestav laul, siis ma tantsin. mulle meeldib laualambi mahe valgus pimedas toas. mulle meeldib olla eemal sotsiaalsest elust, mulle meeldib saada sõnumeid emalt, kes on minust sadade kilomeetrite kaugusel, ja teada, et mõlemad oleme niimoodi õnnelikud, kes rohkem, kes vähem.
mul on vaja aega iseenda jaoks ja ma vihkan inimesi, kes lihtsalt ei saa sellest aru, kes lihtsalt ei jäta mind rahule oma telefonikõnedega ja imestavad miks ma ignoreerin neid.

mul on olemas kõik vajalik lõõgastumiseks ja puhkamiseks, ometi ei suuda mu keha seda teha. pinge ei lakka hetkekski.
on asju, mida me muuta ei saa ja tuleb nendega elada. ilmselt on praegu see hetk, kui ma lihtsalt ei kannata neid enam.
üldiselt ma ei põgene probleemide eest, aga mõnikord on inimesed liiga põikpäised ja lollid, et nendega edasi võidelda. mõnikord on jõudu liiga vähe, et teatud asjadega leppida. siis ma lubangi endale korraks selle nõrkuse, et istun voodi peale ja ootan millal probleem ära läheb. kes teab, mõndadel ju aitab.

maybe it's not about the happy ending, it's about the story

istun seal laua taga, vaatan ringi, ja mõtlen täiesti erinevaid mõtteid. jälgin inimest, kes tähendab niivõrd palju, no niiii palju, et ei saa enam isegi aru mis ajast see nii on, miks see nii on. lausa patt on kinkida talle nii suurt osa oma südamest, teades, et ta ei jaksa seda käes hoida.

mõnikord on nii, et inimene peab põhjast läbi käima, et millestki aru saada, et midagi otsustada. nii ka mina. ma armun inimeste idealiseeritud versioonidesse ja neid nähes avastan, et nad pole pooltki nii head, kui ma oma peas olin ette kujutanud. süda võbiseb korraks, kuid lahti ei lase, liiga hilja on.

ühel hetkel avastan, et olen juba poolteist aastat seda paska söönud ja imekombel ära harjunud. ja nii ka nüüd, seisan tema ees ja küsin küsimusi, mille vastuseid olen otsinud kuid, mis on painanud mind unenägudes, mis on teinud mu iga päeva eesmärgiks lihtsalt ellu jääda, et hilja õhtul saaks mind tabada järjekordne hüsteeriahoog ja ring algaks otsast peale. tunnen end kui ema, kes nõuab pojalt aruannet tema hinnete kohta. vastu tuleb nii palju mõttetut häma, mida olen tuhandeid kordi kuulnud, mida võin isegi peast ära rääkida. mõtlen, mis kuradi põhjusel ma kuulan seda ikka veel. tekib kange tahtmine suruda talle rusikas suhu, et ta lõpuks ometi vait jääks. tahaks karjuda nii kaua ja nii valjusti, kuni talle jõuab kohale, et ta on läbi kukkunud, et ta ei näe siin ilmas mitte midagi muud peale enda. tahaks karjuda, et ma südamest loodan, et keegi ei tõsta teda maast üles. 

ja vot see saatuslik laud. just seal istudes avastan, et mulle aitab. ma pean tagasi saama oma eneseaustuse.

rõõmuga mõistan, et minu võimuses on kõik katki teha. täpselt samamoodi, nagu tehti minuga.

otsustada iseenesest ei ole raske, raske on uskuda endasse; raske uskuda, et nüüd läheb teistmoodi. 

selline tunne, nagu kõik oleks juba osa minust. 

hirm selle ees, et see jääb mind painama, lauludes ja mõtetes. 

if i'm not hurting myself, i'm hurting everyone around me

vihkan neid päevi, kui tulen rahutuna koju. kõik oleks justkui korras, ent siiski on peas täielik sasipundar ja tunne, et unustan midagi tähtsat. tähtsat? appikene, ma ei tea juba mitu nädalat mis on tähtis. tähtsaks on saanud valed mõtted.
ma ei ole rahul endaga. siin ei ole aga mängus madal enesehinnang, lihtsalt mulle ei meeldi mu olemus. mäletan, üks kord, enne kunstitundi, ütles Carolina enda kohta sellise lause: "ma vahel mõtlen, kui mina oleks keegi teine... appikene, siis ma küll endaga ei suhtleks" ja midagi sarnast mõlgub ka minu mõtetes... ma jälestan seda, et ei suuda mõnikord endaks jääda, võtan mingi teistsuguse rolli. see on nii võõras ja vale. näen end kõrvalt ja mul hakkab paha.
ma olen igal pool ja ei kuskil. ma räägin kõigest ja ei tea midagi.

üldiselt tunnen end juba paremini, kuid seegi on kahe otsaga asi. vaimse heaolu olen enam-vähem tagasi saanud, nüüd hakkab füüsiline tervis alt vedama. mõõdukus? ei, pole kuulnud. äärmusest äärmusesse, sest nii on alati olnud. ühte järjekordset äärmust tabasin eile, mõeldes, et ma ei oska tantsida. ma lihtsalt seisin seal peegli ees ja tahtsin nutta üle terve stuudio, tahtsin maha kukkuda, tahtsin jalgadega trampida ja rusikatega vastu maad peksta, aga et mul see kava välja tuleks. no ei saa. olen lihtsalt nii awkward, et isegi mu halb nägemine ei päästa olukorda. ma kiirgan sellest kohmakusest.

i don't know how to deal with this situation

ma ei tea, ei viitsi enam võidelda.

kõik ajab nii vihale. ma ei suutnud motivatsiooni ära oodata ja hakkasin ilma selleta pihta. ma tõesti üritasin midagi ära teha, pingutasin, mulle meeldis asju oma to-do-listist maha tõmmata. ja ohhoo... tegin päeva lõpus e-kooli lahti ja avastasin sealt pool tonni uusi asju. kogu töö oleks nagu tühja olnud, ma ei tundnud enam mingit uhkust enda üle. 

iga loetud sõnaga läheb lause aina keerulisemaks ja mõte hakkab kaduma ja koos mõttega ka minu lootus ja tahtmine.

emaga ei saa endiselt läbi. 

unes näen endiselt mingeid debiilseid asju, inimesi, keda ei peaks.  

see ajab mind hulluks.

ausõna, vahel ma küsin endalt, milleks ma üldse elan.