Friday, 30 March 2012

it's the imperfection that makes our life worth it all

ma tean, kell on jälle palju ja mu režiim on niigi omadega suht olematus seisus, ent see oleks patt mitte ära kasutada pisikest inspiratsioonihetke, mis mind hetkel valdab.
ma olen viimaste päevade jooksul jõudnud järelduseni, et meie elud on tegelikult ideaalsed. kuidas? lihtsalt. kõik sõltub sellest, kuidas sellele sõnale otsa vaadata. minu silmis on ideaalne miski, mis ei ole üdini hea. ideaalne on miski, millel on omad mõrad sees. täpselt nagu meie elud. ma olen hakanud hindama igat tujumuutust. iga emotional breakdown on millekski vajalik ja kasulik. iga korraga jõuame endas aina rohkem selgusele, õpime midagi uut ja saame tugevamaks. banaalsed sõnad, kuid mingem lause algusesse ja lugegem need mõttega läbi. see on elu.
ei ole vaja häbeneda oma probleeme ja muresid. kui need teevad kurvaks, ole kurb. peaasi, et sa jääd iseendaks. peaasi, et sa ei kanna oma kulunud naeratusemaski. peaasi, et sa ei kaota lootust leida taas päikesepaiste.
ja üldiselt ei tohi kahetseda ka. miks üldiselt? sest mõnikord on see siiski kasulik. inimesed on paraku sellised, et ei pruugi alati mõelda. mõelda kainelt. ja selle tulemusena võib huultelt lipsata mõni sõna, mis ei tule südamest, vaid pigem vihast ja kurjusest. kahetsemine on arusaamine oma veast. arusaamine on eelduseks, et edaspidi oled endiselt Sina ise, kuid siis juba parem Sina, meeldivam Sina.
kuid mul on siimaani meeles Mariliisi postitatud pilt kirjaga "ära kahetse midagi, sest ühel teatud hetkel oma elus oli see täpselt miski, mida tahtsid" ja mõnikord see aitab mul edasi minna. sa naudid oma elu tehes seda, mida tahad, jäädes iseendale kindlaks. tagajärjed on teisejärgulised ja nendega tegeled sa hiljem. küll jõuab, küll saab.


Monday, 26 March 2012

lack of passion is fatal

elada selliste hetkede nimel, mis panevad kõhus keerama. selliste hetkede nimel, mis panevad keha niimoodi värisema, et sa pole suuteline kirjutama. selliste hetkede nimel, mil rinnas on naljakas kõdistav tunne, osaliselt ebamugav, kuid esineb ainult sügaval karjuva rõõmu puhul – see on täpselt selline, nagu süda naeraks sinu sees ja õhk tuleks välja huulte vahelt. selliste hetkede nimel, kui suu ahmib õhku ja kopsud on kokku kuivamas. selliste hetkede nimel, kui valu on nii suur, et võid maitsta tunnete närbumist, aeglaselt ja piinarikkalt... need otsekui tekitaksid sulle füüsilist valu. selliste hetkede nimel, kui hääl murdub poole laulmise pealt ja pisarad näivad lõputuina. samas, ka selliste hetkede nimel, mis panevad sind hoopiski rõõmust nutma, kui miski on niivõrd ilus, et sa ei suuda oma emotsioone paremini väljendada. selliste hetkede nimel, kui sa tahad maailmale kalli teha. selliste hetkede nimel, kui sa ei suuda naermist lõpetada ja sügaval sisimas tekib hirm, et sa võid selle naeru kätte ära surra, kohe päris tõsiselt.
selliste hetkede nimel, kui sa ei oska muud teha, kui tantsida. sõnad ei aita, laulud ei aita, mõtted ei aita. aitab ainult see liikumine, see impulss ja armastus. kõik paiskub välja nii sujuvalt, hoogsalt ja graatsiliselt. nii vabastavalt.

see on kuradi lõputu võitlus.
ma võtsin aja maha ja andsin endale lubaduse end kooli suhtes kokku võtta. ma tõesti tahan oma asjad korda saada. ma tean, et ei ole tegelikult laisk inimene ja suudan, kui tahan.
ja ma nii väga tahaks, et need asjad huvitaksid mind, aga ei, kahjuks mitte. sunnin end, teen õpiku lahti ja püüan lugeda midagigi, otsin silmadega teemat, mis oleks vähekenegi põnev. mitte midagi.
mul on sellest kuradi kopp ees, et ma ei saa midagi teha. ma ei näe ühtegi lahendust. see ajab mind nutma, et lahendust ei ole, sest tavaliselt on mingisugune alati olemas.
mind tõmbavad loomingulised asjad - kirjutamine, laulmine, joonistamine, tantsimine. issand, kui ma oskaks laulda ja joonistada, ma teeks seda kogu aeg.

ma võin ju mõelda nagu alati mõtlen: ei tee seda, mis ei meeldi, mis ei huvita. aga no kõik ümberringi ju korrutavad kuidas nemad ikka õpivad igaks tööks ja kuidas neil on töölehed tehtud ja töövihikud täidetud ja esitatud ja kordamisküsimustele vastatud ja kontrolltöö viiele sooritatud ja sada asja veel. ma tean, et vahel neid isegi ei huvita, aga nad teevad sellegipoolest. ma olin põhikoolis samasugune, istusin kella kolmeni öösel üleval ja tegin, tegin, tegin. täiesti mõttetu tervise kahjustamine ja ma ei usu, et sellest mingisugust hullu kasu oleks olnud, aga hirm oma tuleviku ees sunnib mind mõtlema, et nii on õige.
ma ei taha alla anda, sest ma ei ole selline.

Saturday, 24 March 2012

16 - busy getting stronger

tagasi vaadates tundub see hullumeelse aastana. 
see läks nii kiirelt, nii tegusalt ja põnevalt. 
jõudsin ära käia Saksamaal, Inglismaal, Hispaanias; 
astusin ühe märkimisväärse sammu oma elus – lõpetasin ära põhikooli imeilusas kleidis; 
sattusin megalahedasse malevarühma; 
käisin James Blunt'i kontserdil; 
vahetasin tantsustuudiot – seoses sellega algas tõeline areng, proovisin uusi asju, ületasin ennast, filmisin, käisin castingutel, mõtlesin ise kavu välja, esinesin oma loominguga nii kooli, Arena3 kui ka Rocca al Mare laval; 
sain tuttavaks uute inimestega, leidsin endale uued sõbrad; 
sain oma elu esimesed protokollid; 
jõudsin endas selgusele päris paljudes asjades, panin paika oma põhimõtted; 
õppisin väga palju inimeste kohta, avastasin nii mõndagi, mida varem polnud näinud... 
appi, sellest kõigest võikski rääkima jääda. 

ma tean, et paljud asjad ei läinud nii, nagu ma oleksin tahtnud ja kohati oli ikka tõeliselt raske. ning need ei olnud probleemid stiilis "ma ei jõudnud juuksurisse" või "mul pole midagi selga panna".. aga ma sain hakkama ja olen õnnelik, et nüüdseks on kõik läbi. kõige hullem on selja taga.
kerge on olla.
uus eluaasta algas ookeni ääres vedelemisega, pisikese traumaga, mis teeb üsna suurt valu, ja nüüd kohe-kohe on järjekordne esinemine ka ukse taga. aga enne seda tähistan väärikalt ära oma sünnipäeva koos inimestega, keda tahaks juba praegu surnuks kallistada. 


mul tekkis üle pika aja tahtmine korraldada siia pisike photoset:

kõik, mis hea 






















ja vot sinna ookeani juurde jätsin tükikese endast. ühel päeval lähen tagasi

Wednesday, 14 March 2012

Tuesday, 13 March 2012

the biggest challenge in life is to be yourself in a world that is trying to make you like everyone else

naljakas, ma ei ole kunagi nii palju mõelnud oma põhimõtete peale. ilmselt sellepärast, et mul ei olegi neid siiani palju olnud. olen siit-sealt erinevaid mõtteid ja arvamusi noppinud ning üritanud enda jaoks midagi välja kujundada. mingisugused said juba paika ja nüüd astun järgmise sammu - hoian neist kinni.
eelkõige on see raske inimestega, kes ei nõustu, ent samas ei vaidle ka vastu. nad lihtsalt istuvad ja vaatavad sind tauniva pilguga julgemata midagi öelda. sellistega ma oma põhimõtteid jagada ei taha ja püüan pilkudest ka üle olla, sest inimeste välja ütlemata arvamus ei tohiks mulle korda minna. teoreetiliselt ei tohiks ja välja öeldud arvamus seda teha, aga samas, peab tõdema, et seda võiks vahel kuulata, tuleb kasuks. 
igatahes, põhimõtted. mulle meeldib, kui inimesed hakkavad vaidlema ja avaldama oma arvamusi, sest see sunnib mind enda omi uuesti üle vaatama ja tihtipeale jäängi kuulama mida teistel öelda on, saan targemaks.
selle kõige juures on aga endiselt üks suur probleem. minu jaoks on põhimõtete hoidmine raske, sest mu ümber on nii palju teisi arvamusi ja millegipärast tunnen ma ühiskonna poolt rõhku olla nendega samasugune. aga ma ei taha. mulle ei meeldi need seisukohad ja nende massiline järgimine. see on liiga mehaaniline, ma vajan rohkem tundeid ja rohkem ennast nendes mõtetes. ma ei taha elada mingite kulunud ühiskonna poolt tunnustatud tsitaatide järgi. mul on omad sõnad ja hääl, et nad kuuldavale tuua. 
ühesõnaga õpin seda kunsti veel, huvitav on igaljuhul. 


Sunday, 4 March 2012

i really hate when i think things are getting better but it still ends up the fucking same

ma ei ole kibestunud inimene, lihtsalt tihtipeale astun vale jalaga voodist välja. liiga tihti. see on nagu PMS, aastaringselt.
lõpmatu rahutus.
ma vihkan, et kõik on nii sassis. tavaliselt on mu mõtted ilusti riiulis, kuid nüüd... selline tunne, nagu kõik need riiulid oleksid kolinal alla kukkunud. peavalu.



Sunday, 26 February 2012

i have a sense that we will be alright, i wish for peace with electric silence to keep our hearts beating on our minds

te ei kujuta ette kui õnnelikuks teeb mind vahel teadmine, et meie maailm on tõepoolest meie teha. teadsin seda varemgi, aga ilmselt oli mul vaja, et keegi teine selle valjult välja ütleks. sellest oli tõesti abi – ma hakkasin rohkem mõtlema enda õnnelikuks tegemisele, sest kui oled sina õnnelik, suudad ka teisi naeratama panna.
ärkasin üles ja avastasin, et päike paistab ja päev on minu päralt. ma võin teha mida iganes kellega iganes. muidugi on kõige parem ärgata siis, kui sul pole kohustusi. õnneks neid täna ei olnud ka, sest kodutööd on kohustuste nimekirjast vaikselt välja langemas. mitte, et ma nüüd oleks räige rebel ja lõpetaks õppimise, ei, ma lihtsalt muudan suhtumist – suhtumisega muutuvad ka prioriteedid. näiteks praegu istun oma teki all ja tunnen rõõmu sellest, et saan harida end ka läbi teiste asjade. täna valdab mind raamatu lugemise tuju ja mina ei kavatse õpikuid lahti tegema hakata, sest raamat on see, mida ma loen praegu HEAmeelega. ja milleks sundida end tegema miskit, mis ei meeldi? lihtsalt sellepärast, et keegi teine peab seda vajalikuks? aga kui sina ei pea?
mul on kopp ees kellegi teise seisukohtadest ja arvamustest, mulle lähevad korda minu omad. mulle meeldib, et saan hoida eemale inimestest ja asjadest, mis tekitavad minus ebamugavust. ma võin ju elada oma elu.
oma. elu.
see kõlab nii hästi.

avastasin ka põhjuse, miks ma asju edasi lükkan. hommikul tuli mul matemaatika õppimise tuju. olin seda vähemalt 5 päeva edasi lükanud ja tundub, et põhjusega.

raske sõnastada, aga minu maailm on hetkel kummaline. või noh, ma poleks arvanud, et see võib selline olla. nende inimestega, nendes olukordades. ma arvan, et mõnes mõttes saavutasin ma oma eesmärgi. teine asi, kas see tulemus on mulle meeltmööda.
veidi võõras ja uus ja teistmoodi. sellega tuleb harjuda, sest ma siiski tunnen, et muutus toimus paremuse poole. see oli vabastav.

mind ootab ees üks hullumeelne nädal ja ma olen niiiii põnevil!

Saturday, 25 February 2012

you're pretty special. just saying.


minu väljendamisoskus jätab viimasel ajal soovida, kuid mul on sellegipoolest kange tahtmine kirjutada. see on nagu ravimatu mölapidamatus, vähe sellest, et räägin inimesed surnuks, ronin veel siia ka, et oma lõputuid tundeid jagada.
aga ma lihtsalt avastasin oma südames midagi uut. ma avastasin enda jaoks uue inimese, kes läheb mulle väga korda. kohe nii palju, et võib-olla lausa esimest korda elus. selline tunne, kui tema mure on minu mure, ja tema energiapuudus teeb mindki jõuetuks. see on selline armastus, mis paneb nuuksuma, kui temal miski viltu on, sest iga keharakk tahab aidata, tahab kõik paremaks teha.
teadmine, et see inimene on sinu jaoks igas olukorras olemas, muudab selle rahutu ja segase maailma kohe rahulikumaks kohaks. see teadmine annab tahtmise elada siis, kui seisad tee ääres ja mõtled mis siis saaks, kui teeks veel paar mõtlematut sammu sõidutee suunas.
ausõna, ilma sellise inimeseta oleks ma ilmselt paljud oma asjad pooleli jätnud, sest ma ei jaksanud enam. nüüd, kui ma ei jaksa, siis tean, et tema ei lubaks mul mitte mingil tingimusel alla anda, me ei lähe tagasi, ainult edasi. ja see teeb mind tugevamaks.
vahel ma mõtlen hirmuga selle peale, et see saab kunagi läbi. ning mina jään süüdi.

Wednesday, 22 February 2012

i can't explain and i won't even try

eh, ei suju mul see veebruar ikka üldse. üle pika aja mingi seletamatu apaatiahoog.
ei jõua ära oodata pikka nädalavahetust, õpetajate streiki ja vaheaega, sest kõik käib üle jõu.

Thursday, 16 February 2012



pea on täis mõtteid ja mina kaotasin ära igasuguse kirjutamisoskuse.

Monday, 6 February 2012

it's just a bad day, not a bad life

selline päev, kui miski ei lähe viltu, kuid ometi suudavad kõige pisemadki asjad alla suruda. päev, mil ma tundsin seda piiri, kust pealt tahaks alla anda. pekstes uksi ja loopides asju otsustasin seda siiski mitte teha. ma olen end liiga kaua kasvatanud vaimus kõigile raskustele vastu panna, ma tean, et kui see on kord möödas, ma saan endaga jälle rahul olla ja see on teatavasti minu igapäevane eesmärk.


kõndisin koju ja imestasin, et pole veel selle talve jooksul kordagi mõelnud kui väga ma seda vihkan. imelik, sest terve eelmise aasta ma ärkasin üles jälestustundega, sest väljas oli nii meeletult külm, varbad olid alati jääs ja kooliesine nagu tõeline uisuplats. see aasta on kõik sama, ainult et tõusta on üldiselt palju lihtsam. võib-olla saan minagi vanemaks ja mu meeleolu ei mõjuta enam sellised väikesed asjad? (haha, nalja tegin). tegelikult on asi ilmselt minu soojas pusas ja jopes ja minu nunnudes saabastes, mida ma väga armastan. nad on nii pehmed, et ma ei saakski talve peale vihane olla. 


just because we're down, doesn't mean we gotta stay here.

Thursday, 2 February 2012

viimasel ajal olen ma liiga tihti tähelepanu keskpunktis ja see tekitab minus stressi. ma tõesti ei tunne end mugavalt ja oleksin parema meelega tagaplaanil, lihtsalt kaunistuseks. palun. 

but i'm stuck here in this stupid place with no way out

teate küll seda tunnet, kui juba näib, et probleem on möödas, paistab, nagu oleksid sellest üle saanud ja täitsa hea tunne tekib sisse... siis aga astud uksest välja ja see probleem seisab sinu ees, naeratades
see on hetk, kus saad aru, et valetada pole ilus, ei teistele, ega ka endale. süda tõmbub kokku ja kurku tekib täiesti ebavajalik klomp, kogu "tough-girl-look" ja enesekindlus, mida oled kogunud ja püüdnud endale päevast päeva sisendada, variseb korraga kokku ja avastad end jälle algusest. üks samm edasi, kaks sammu tagasi. see on nagu minu köiel ronimine – ma ei jõua kunagi lõppu, vajun vahepeal sada korda alla, kuid sellegipoolest hoian kramplikult kinni. väsitav. 
mis siis saaks, kui ma lahti laseks? 
villid mu kätel teevad põrgulikku valu. 
huvitav, kas kaotuse valu võib hullem olla?

Monday, 30 January 2012

manipuleeriv energia

nägin oma selja taga süttinud sinist prožektorit ja pea oli täiesti tühi. kauaoodatud adrenaliin jõudis ka minu verre ja ma ei mäletanud mitte ühtegi liigutust sellest tantsust.
oma jõuetus asendis tundsin südame peksmist vastu põlve. üks hetk veel ja see hüppab rinnust välja.
muusika oli võimas. tunne oli võimas. kukkusime. võitlesime. peksime. karjusime.
hoidsin kinni sellest kollasest lindist ja ei saanudki enam aru kas hingan või mitte. kopsudes polnud grammigi õhku. see oli see maksimum, mille olin endast andnud. poleks kunagi suutnud paremini.

külmavärinad, sinikad ja pisarad – mõnel rõõmust, mõnel kurbusest.

ilmselgelt minu kriitiline silm nägi kuidas me mõnes kohas täitsa puusse panime, aga oleme veel liiga noored, et eeldada hullumeelset sünkrooni. mina jäin endaga rahule. sain aru, et perfektsionism on pagana hea omadus – selline, mis viib edasi. mäletan siiani ühte sammu, millest ei suutnud vähemalt kolme proovi jooksul jagu saada. ma vihkasin seda sammu, sest see tuli mul nii kuradi valesti välja. aga teate mis? ära tegin. pusisin nii kaua, kuni see hakkas mulle meeldima. kuni ma sain kätte selle tunde. kuni ma tegin selle sekunditäpsusega ära.

ma tunnen, et kogu see lõpmatuna näiv stress tasus end ära.

Thursday, 26 January 2012

if we could reach, we would all just choke you

kurbus asendub vihaga ja ma tõesti tunnen, kuidas tahaks kedagi väga kõvasti näkku lüüa. ma tean, et füüsiline vägivald ei tee inimesi targemaks, aga selline on minu kaitserefleks isekate idiootide vastu. ausõna, ma ei kannata enam seda egoismi ja tähelepanuvajadusi, ma ei jaksa oodata seda päeva, mil nad näevad end kõrvalt ja avastavad selle piiritu pohhuismi.
ma teen ise esimese sammu, et nad minu elust ära kaoksid.



Monday, 23 January 2012

peab tunnistama, et ka mina läksin täna endast välja ja tundsin murdepunkti. hetkel oleks väga kerge öelda, et see on stressist, aga imekombel ma ei tunne seda. ilmselt sain ma vahepeal piisavalt magada ja süüa ja noh, tahaks nagu edasi elada ja vaadata mis saab.
võib-olla oli asi lihtsalt selles, et tahtsin kallile inimesele head meelt teha – mul oli nii suur soov ja võisin seda lausa käega katsuda. ent siis avastasin, et miski läks jälle nihu. väga tihti juhtub nii, et tahan vaid parimat ja kukub välja kuidagi... valesti. korraks tekkis selline tunne, et viskan kõik kotid maha ja kutsun endale takso. aga ei, mul oli täpselt 15 minutit selleks, et oma metsik kostüüm selga ajada ja end peegli ette valmis panna.
ma ei tee nalja kui ütlen, et oleksin end juba ammu ära tapnud, kui ma ei tantsiks. ausõna. astusin stuudio uksest sisse ja kõik minu pisarad jäid sinna lävele vedelema. meie lollakas house'i-treener pani jalga traktoristi püksid ja sellest piisas, et mind jälle naerma panna nii, nagu ma tavaliselt naeran, kui miski on haletobenaljakas.

ma tunnen tõesti kaasa neile, kellel ei ole nii palju tõelisi emotsioone igas päevas.


tulin koju ja vahetasin voodipesu ära. nüüd ilutseb minu padja peal igavesti rõõmus käsnakalle. mina olen ka rõõmus.

i wish i could eat up your sadness

sa võid teada, et inimesel on raske, kuid tajud seda päriselt alles siis, kui näed murdepunkti oma silmadega. kui inimene, kes on nii palju läbi elanud ja nii palju kannatanud, 
kes peab iga jumala päev läbi mõtlema kuidas ellu jääda, 
kes teeb kõik, et lähedased end hästi tunneksid, 
kes on tingimusteta valmis toetama, 
kes annab nii palju armastust ja saab vastu ainult viha, 
kes tahab olla kellegi jaoks parim, 
aga see 'keegi' ei võta vaevaks seda hinnata – 
kui seesama imeline inimene ei jaksa enam. 
...ning pisarad purskavad ta silmadest. 
läbi nutu pigistab välja mõned sõnad ja võid otsekohe tunda oma südames kui suurt pingutust need nõudsid, kuidas temagi tuksuv hing jätab lööke vahele, sest hingamine on sassis ja emotsioonid samuti. 
mina vajan neid hetki, et järjekordselt veenduda kui sitakott ma olen, sest muidu ei jõua kohale. 
kõik tundub lilleline ja lihtne, sest mõned inimesed ei ole harjunud vinguma ja rääkima oma probleemidest. sageli need inimesed üllatavadki mind oma tunnetega. kuidas ma sain ometi unustada, et need kõigutamatuna näivad inimesed omavad ka tundeid?

mis takistab mind olemast parem inimene? 
see vastus huvitab mind isegi rohkem kui väiksena huvitas Bermuuda kolmnurga saladus.

Tuesday, 17 January 2012


nägin linna. mulle meeldiks arvata, et see oli Sydney. pole üldse kindel, kas seal on munakivisillutisega tänavaid, aga minu unenäos need igatahes olid. jalutasin seal. need olid äsja mahasadanud vihmast pisut märjad ja sädelesid tänavalampide kollakas valguses. ilmselt oli täiesti tavaline õhtu, sest mina ei tundnud mingit ärevust, lihtsalt kõndisin ja uurisin valjuhäälseid kaupmehi.
nägin lennukit, täiesti kiviviske kaugusel. see oli õhus ja suundus otse vette. imelik, kuidas mind ei haaranud paanika, vastupidi, võtsin endale hetke ja imetlesin seda vaatepilti... nägin roosakaid ja sinakaid tulesid väga selgelt.
kõrvulukustav hääl, veepritsmed, lennuki tükid paiskusid õhku.
tundsin, kuidas mulle pähe sadas tuhandeid klaasikilde.
järgmisel hetkel maandus minu kõrval üks lennuki mootoritest.
plahvatus.
nüüd olin juba mina ise õhus.
see oli kirjeldamatu tunne. koos oma sõbrannaga lendasime kõrgele üles ja nägime roosat taevast. nägime linnatulesid, siluette. kõik oli nii jumalikult ilus. kopsud täitusid õhuga, see oli vabadus. selline vabadus, mida pole eales tundnud.
sosistasin veel viimast korda lähedaste nimed ja ühel hetkel katkes kõik.
ilmselt kõige ilusam surm, mida soovida.

Friday, 6 January 2012

i will blow you up with love

teate mida ma armastan?
armastan seda tunnet, kui südames on mingi eesmärk ja niivõrd ilus, et ma isegi ei viitsi enam mõelda kas see on seda väärt. inimesed kipuvad ütlema, et paljud asjad on võimatud. tore, et mainite, aga ma ei jää selle ees seisma. kuidas ma saakski? kuidas ma saan kindel olla, kui pole seda ise proovinud? jah, olen küll näinud oma silmaga kuidas kõik üritused läbi kukuvad, aga minus on piisavalt naiivsust, et veelkord proovida. või on selle nimi põikpäisus? või hoopiski sihikindlus? ma usun, et iga inimene leiab ise parima sõna selle kirjeldamiseks.
ma tean, see võib ebaõnnestuda samamoodi nagu teistel, aga mul on siiralt ükskõik. tunnen pigem põnevust. tahan näha kui hästi mul läheb.

mulle meeldib kogeda andmisrõõmu, ükskõik kui harva seda ka ei juhtuks.


Wednesday, 4 January 2012

take me as i am

"tegin su blogi lahti ja otsustasin, et mul on faking kopp ees sellest emo-bullshitist".
ma ei saa öelda, et need sõnad ei läinud hinge. päris nõme oli tegelikult kuulda seda sõbra käest, kes on alati olnud valmis mind toetama.
miks ma teda mõistan on võib-olla sellepärast, et ka mind ajaks mu blogi kohati oksele. ma tean milline see on, olen neid postitusi korduvalt üle lugenud ja aru saanud, et ma ei ole inimene, kes igas halvas oma päikese leiaks. ja see tunne, kui on kopp ees, see on mulle ka igati tuttav. 
lihtsalt see blogi on minu elu. mitte see elu, kus ma käin vetsus ja söön, vaid see, millest ma kõigile ei räägi. ma arvan, et kui see juba on selline, siis las ta olla. ma olen uhke selle üle, et panen kirja alati seda, mis mu peas toimub. siiralt ja ausalt. ja ma ei taha olla üks neist, kes kasutab pealkirju stiilis "venitan oma näole naeratuse, kuigi sisimas ma suren" või "ma peidan oma pisarad naeratuse taha ära". bitch please! keegi ei käsi sul seda teha, ole sina ise ja näita oma õigeid emotsioone.
ma ei ole piisavalt otsekohene, et öelda inimesele, et mul on ta muredest kõrini. ma pigem keerutan ja hoian eemale ning sellest ei tule midagi head. samas, ma ei näe, et see uudis ühe hingetõmbega otse näkku tulistada oleks oluliselt parem variant.
ma ei arvusta hetkel kedagi, lihtsalt järjekordne postitus oma vaanurkadest, sest ma tean, et kellelegi lähevad nad veel endiselt korda :)

ja muidu, rääkides enesetundest, mul läheb hästi. võinoh, ikka käsikäes ülemõtlemisega, aga see on nii minulik, et tundub täiesti õigena, seega võib öelda, et hästi.


Wednesday, 28 December 2011

i want to burn with passion, i want to dance with you


Along the way you bump into people who make a dent on your life. Some people get struck by lightning. Some are born to sit by a river. Some have an ear for music. Some are artists. Some swim the English Channel. Some know buttons. Some know Shakespeare. Some are mothers. And some people can dance.
Dance gives you nothing back, no manuscripts to store away, no paintings to show on walls and maybe hang in museums, no poems to be printed and sold, nothing but that single fleeting moment when you feel alive.
You can dance anywhere, even only in your heart.



ja päeva lõpuks sain ma aru – ma ei taha, et keegi vaataks mind kohe algusest selle teadmisega, et peab ütlema kas jah või ei, peab otsustama, kas ma olen teistest parem või mitte, kas ma sobin, kas ma olen piisavalt hea. ma ei taha neid hinnanguid. ma kõigest soovin, et inimesed vaataksid mind ja avastaksid, et nende suunurgad on juba tükk aega kõrvade juures olnud.

a shower of sparks


iga kord, kui mind tabab miskit ülevoolavat, ma tunnen vajadust siia kirjutada. 
nii ka praegu. 
kas te olete vahel tundnud, kuidas kõik on nagu kombes, kuid samas ei ole ka? 
püüate ennast veenda, et ei tea milles asi, kuid tegelikult on sisimas lihtsalt pisike mure, mille ees on nii suur hirm. üks pisike mure, mis võtab südamest tüki.

peeglist vaatab vastu morn ja elust tüdinenud nägu. 
ühel hetkel viskab see kopa ette. 
võtad kokku kogu oma julguse ja otsustad midagi muuta. 
...ja sellel hetkel avastad, et oled järjekordselt oma peas kõik üle mõelnud ja maailmalõpu stsenaariumit kirjutanud. 
sel samal hetkel loksub paika kõik, mis enne peavalu valmistas. 
tuleb tagasi see elurõõm, tuleb tahe inimestele head teha, neid naeratama panna ja igas olukorras nende jaoks olemas olla.

minu tuba on täis magusat lõhna, voodi kõrval on ehitud kuusk ja käeulatuses huvitav raamat, ning see pole sugugi kohustuslik kirjandus. 
kraanid jälle lahti ja õnnepisarad on minu põsed märjaks teinud. järjekordselt ei jõua ära imestada kui emotsionaalne ma võin olla. 


Tuesday, 27 December 2011

would you lie with me and just forget the world?

teate seda hetke, kui kuulate mingit laulu ja see viib teid kaugele minevikku, mälestuisse, mida te ei arvanudki enda peas olevat? kui seesama hetk loob koguni kolmeks minutiks nii tuttava atmosfääri, et ei jää muud üle kui lihtsalt silmad kinni panna ja olla selles sees. olla voodis, teki all, tunda end nii turvaliselt, nagu ei kunagi varem. lasta viia end tagasi ning pärast kergendatult välja hingata, sest kõik see on läbi. see ei tee enam haiget.

olen viimastel päevadel palju mõelnud sellele aastale. mul on hea meel, et lõpp juba paistab, kuid siiski, selline tunne, nagu oleks väike osa vahelt ära jäänud, nagu oleks lõpetamata. aga ma arvan, et see oli ilma selletagi sündmusterikas. juhtus nii mõndagi jalustrabavat, nii rõõmsat kui ka kurba.
see aasta oli täis eneseleidmist ja -ületamist, täis ettearvamatuid üllatusi, vigu ja kahetsusi, õppetunde ja toetavaid inimesi.
ma tean, päris tobe on teha uusaastalubadusi, sest sisuliselt, mis vahet sel on, kas number on 11, 12 või 123, elu kulgeb ju ikkagi samamoodi, ning pealegi suurem osa inimestest ei suuda neist nagunii üle kahe kuu kinni pidada. ent minule annab see siiski pisikese tõuke alustada uuesti. kas või üritada. ma usun, et kunagi pole liiga hilja saada selleks inimeseks, kes sa oled alati tahtnud olla. just lähiajal on aina selgemaks saanud arusaam kuidas elu on tõepoolest meie kätes. kuidas me võime hoida eemale meile ebameeldivatest asjadest, kui meil vaid piisavalt julgust oleks. me võime elada oma väikeses maailmas ka olla õnnelikud. võime askeldada millegi kallal ja tunda pakitsevat rõõmu. tunda rõõmu ja rahulolu enda suhtes. me ei pea kellelegi rääkima, sest tihtipeale inimesed ütlevad nii halvasti, et tahaks kohe käed alla lasta ja voodisse pugeda. või siis tabab meid kadedus. see on kõige hullem, mis inimest alla suruda saab.
tuleb lihtsalt teha seda, mida armastad kogu südamest, lihtsalt enda pärast.




Tuesday, 20 December 2011

"raise your voice every single time they try and shut your mouth"

Siki võttis sõnad suust.
mul on juba algklassidest olnud probleem inimestega. see seisnes selles, et keegi ei julgenud mulle kunagi oma arvamust avaldada. nii on ka praegu, nagu mulle tundub. ma ei üldista, et kõik on sellised, kuid neid on, ja tänu sellistele ma hakkangi aru saama kui väga ma jälestan argust. ei julge oma suud lahti teha, ei julge enda eest seista, ei julge end maksma panna. siis teen seda mina. ma ei räägi kellegi teise eest, avaldan vaid oma arvamust, ja appi, mis pilguga mind vaadatakse! umbes, et kuidas ma üldse julgen siin maakeral eksisteerida.
ma ei saa aru, miks sa ei julge võidelda oma heaolu eest? miks tuleb sinu tegelik arvamus välja alles lõpus, kui kellelgi ei ole enam seda vaja? keegi ei kavatse sinu mõtteid lugema hakata, tee ise midagi selleks, et sinuga arvestataks, muuda midagi.

Sunday, 18 December 2011

desperately trying to find the motivation to get motivated

elasin selle nimel, et tunda nädalavahetusel rõõmu möödunud nädalast. või rohkem sellest, et iga päevaga vähenes minu kohustuste arv. elasin selle nimel, et korralikult välja magada, et lõpetada kõik poolikud asjad. mul on tunne, et ärkasin veelgi rohkem väsinuna. terve öö nägin unenägusid sellest, kuidas matsin laipa või otsisin midagi pimedast keldrist, nägin oma isa, nägin merd ja mingit hurtsikut kahe sammu kaugusel veest. kohutav öö. peavalu. laiskus.
ainuke kasulik asi, millega tänase päeva jooksul hakkama sain, oli toa kaunistamine. minu oma on jõuludeks valmis ja see on väga armas :)
ma tean, et peab tegema viimase pingutuse - ajaloo töö - ja kogu see põrgu saab paariks nädalaks läbi. aga ma ei suuda sedagi. ma ei suuda sõnadesse panna kui väga ma ei salli seda õpetajat, kui uskumatult igav on tema aine, kui väga ma pean end sundima lugema neid lehekülgi täis mõttetut korduvat teksti.

päeval kutsuti välja, ütlesin, et olen väsinud, mille peale mulle vastati, et olen kogu aeg väsinud. alles peale kõne lõppu mõtlesin, mida kõike ma oleksin võinud öelda. mul on vähemalt tegevust, mille tõttu end väsinuna tunda, minu elus toimub midagi ja väsimus on kuradi loomulik asi. jah, hetkel ma ei oska oma aega planeerida ja ei saa oma eluga hakkama, aga äkki on sellel põhjus?
anyway, shut up and deal with it. küll ma teen oma asjad korda, kui tunnen, et tahan seda teha.



Wednesday, 14 December 2011

i'd rather be dancing

varem, kui ma trennis käisin, oli mul vähemalt vabandus miks ma ei jõua õppida, ja ega väga ei muretsenud ka, sest ma teadsin, et teen midagi, mida armastan. nüüd aga, kui ma pean veel kuu aega kodus olema, ma tunnen kohustust rohkem õppida. aga ma ei suuda. ma ei taha. mulle ei meeldi. ma pole kunagi vihanud õppimist nii palju. niisiis ma lihtsalt istun ja ootan kuni õhtu tuleb kätte, kuni ma ära väsin, kuni ma saan enda peale pahaseks, kuni ma tunnen, et raiskasin selle aja täiesti kasutult. kuni ma teki alla poen.

äkki, kui tantsimine kadus minu päevakavast, ma saingi aru, et mul ei ole suurt midagi teha. korrastasin kõik sahtlid, pühkisin tolmu ära, sorteerisin ära kõik paberid ja tuba oligi nagu perfektsionisti tuba ikka. puhas, ei ühtki liigset detaili. mul kulus selleks paar tundi. ja ees on veel terve kuu. 

all i want to do is sit down for at least 10 minutes and not worry about a single.damn.thing.

Sunday, 11 December 2011

teel WAFist peatusesse käis peast läbi tuhat mõtet. mõtlesin kõigi nende inimeste peale, kellel on unistus. eriti nende peale, kellel on unistus saada tantsijaks. naljakas, kuidas ma tahaksin ka omada kellegi teise unistust. kujutan end ette õppimas mõnes heas ülikoolis koreograafia osakonnas. vau. see oleks imeline. aga miski minu sees ütleb, et see pole õige. ma kujutan end ette õppimas, aga mitte töötamas. ma ei taha kindlasti treener olla, ma tahan niisama tantsida. kahjuks raha sellega ei teeni.. ja siis ma hakkasingi mõtlema, et kes ma siis olla tahan. 
viimasel ajal mulle tundub, et olen praktiliselt ainus siin, kes ei tea ikka veel mida oma eluga peale hakata. nii paljudel minu ümber on mingi eesmärk, mingi unistus, mille nimel tööd tehakse. ja mulle tundub, et mina olen unistamiseks liiga arg. ma tõesti ei tunne, et suudaksin saavutada midagi suurt. juba mõte sellest, et lähen välismaale õppima hirmutab mind. veel enam välismaal elamine. see lihtsalt tundub nii raske ja võimatu. ma kardan, et ei harju selle eluga ära, et ei leia endale sõpru, ma ei tea, jään kodutuks? selliste mõtetega tundub mulle, et teen oma karjääri mõnes kesklinna kontoris, olles tavaline üheksast viieni töötaja, kes vajab päevas vähemalt kahte tassi masinakohvi, et elus püsida. 



Friday, 9 December 2011

i'd like to take a minute not to ask for anything, but simply say thank you for all i have

ma ei ütleks, et usun Jumalasse, saatusesse või karmasse.. kuid miski on siin ikkagi olemas, miski, mis ei lase meil mõnikord oma eluga jälle tupikusse joosta.
viimasel ajal olen tihti tähele pannud kuidas mõned teistele tähtsusetud ent mulle üsna olulised ajad on äärepealt nihu läinud, kuid mingil imekombel on mulle aega juurde tekkinud ja asjad tagasi paika loksunud.  ma usun, et see on nagu tasu mingi heateo eest, hindan seda väga :)

Wednesday, 7 December 2011

sometimes it hurts. it hurts so much that you feel like your chest will cave in and the only thing stopping it are the gasps of air you're trying to take


voodis olles, und otsides, mõelda selle peale, et keegi selles lõpmatult suurena näivas maailmas mõtleb sinu peale, see on nii soe. kuidas talle võib rääkida seda, mis on nii kaua endale peas kohta otsinud, kuidas mõtted, mida olen varem vaid blogipostitustesse mahutanud tõesti jõuavad temani, kuidas ta hoolib sellest. kuidas keegi teab minust nii palju, et jään õhku ahmima. ta nagu elaks minu kehas ja tunneks täpselt sedasama. ma ei pea isegi seletama.
tahaks nii väga anda talle sama palju kui tema mulle, tahaks nii väga, et asjad oleksid teistmoodi. kõik lihased tõmbuvad pingule, südamelöögid venivad nii aeglaselt ja raske on hingata. poen sügavamale teki alla.
esimest korda elus on mul niivõrd raske kirja panna mis tunne see on.

i just want you to know that despite the briefness of our time together i find you much more fascinating than people i've known my whole life and if you ever-ever need a hand to hold or someone to talk to about comic books or movies or whatever i'll always we here

need sõnad on lihtsalt nii õiged, et ma ei oskakski midagi muud öelda.

Friday, 2 December 2011

I'll blend up that rainbow above you and shoot it through your veins

väga kummaline, et just nendel päevadel, kui kannan pluuse kirjaga "happy happy happy" või "smile now!", tahaks kõige vähem naeratada. ma ei tea, lihtsalt juhtub niimoodi, et tuju pole. samamoodi algas ka tänane päev, koolis oli hullem kui tavaliselt, ent siiski elasin selle üle ja peale tunde hakkasin edasi askeldama. järjekordselt veendusin, et mulle meeldib askeldada. igatahes, kõik sai tehtud ja mina olin enda üle uhke, tuju oli ka juba üsna hea. aga kuna tänane päev oli erand, siis minu meeleolu läks veelgi paremaks.
olin parasjagu trollis oma armsaid sõnumeid lugemas, kui jäime Solarise vastas seisma ja üks noormees väljaspool trolli tuli lähemale ja joonistas minu kõrval olevale aknale smaili. ei suutnud laia naeratust tagasi hoida, olin korraga maailma õnnelikuim inimene.


Monday, 28 November 2011

nukker rõõm või rõõmus nukrus – ma ei tea, kui imelikult see teistele kõlab, aga mulle on see kuidagi selge, lähedane.
täna oli mõnus päev. sõin oma emaga rämpstoitu ja ajasin sügavat juttu. või noh, mitte just nii sügavat, nagu ma vahepeal siia postitan, vaid võib-olla lihtsalt sellist, mida iga päev ei räägi. 
rasked ajad. millal ei oleks? alati on miski, mis teeb raskeks, ning tihtipeale on see miski ainus, mida oma teel näen. mõnikord aga mitte, sest teele satuvad imelised inimesed ja õnn teeb mu põlved nõrgaks, kohe nii nõrgaks, et ei jaksa seda kõike püstijalu vastu võtta. õnneks on ka praegu minu juures nii palju fantastilisi inimesi, et kõik ei tundugi nii hull, kui ta tegelikult on. või ta ei olegi. 

see tunne on tegelikult õudsalt mõnus. ma mõtlen seda, et väga harjumatu on tunda midagi ilma liigsete emotsioonideta. kummaliselt rahulik on kõik.
peab mainima, et see kurbus pole meelehetlik või haletsusväärne, ta lihtsalt on, ta peab siin olema, ta sobib siia. kõik on korras.


happiness was just outside my window, i thought it would crash blowing eighty miles an hour, but happiness is a little more like knocking on your door, and you just let it in

Friday, 25 November 2011

my heart is like a brick in the cavity between my ribs

mõned asjad lihtsalt ON muutumatud. ma ei ole nunnutaja ega kallistaja ega musitaja ja minust ei saa ka sellist, ükskõik kuidas keegi ka seda ei tahaks. ma olen külm ja vahel väga isekas, ma teen mõndadele inimestele haiget ja võin seda tõesti nautida. jah, see on julm, aga needsamad 'mõned' inimesed on vahel seda väärt, minu arvates. see on viha väljavalamine. ebaõiglane, kuid mind ei huvita.

kedagi teist võib üllatada, et kuidas saab olla nii emotsinaalne ja tundeline, kuid samas nii südametu ja ükskõikne? ma tõesti ei tea. see on miski, mille pärast ma tülitsen oma emaga iga jumala kuu, see on miski, mida ma ei oska seletada, miski, mis jääb alati mõistmatuks.


Monday, 21 November 2011

it might not be a lot, but I feel like I'm making the most

ärevus asendub ükskõiksusega, püüdlusest saab tüdimus ja lootusest kadedus.

ma tean, et püüan sulanduda kuskile, kuhu ma tegelikult ei kuulu. ma olen endale mitu korda selgeks teinud, et olen vales kohas, kuid siiski, siin on tore. olen nii ammu tahtnud siin olla, sisendades endale, et see sobib mulle ja mina sobin siia. pean järjekordselt tunnistama, et ei, see koht ei asu minu turvatsoonis, miski siin on nii külm ja eemaltõukav, millest ma ei suuda mööda vaadata, ükskõik kuidas ma ka ei üritaks.

tuleb otsida midagi muud, miskit sama paeluvat, kuid siis juba õiges kohas.

mulle ei meeldi, et ma olen nii püüdlik. see väsitab mind. ma lihtsalt kardan, et mõni inimene, kes pole kunagi elus tundnud mis on endast kõige andmine, mis on täielik pühendumine, jõuab minust kaugemale ja mina jään taha muretsema mis juhtub paari meetri pärast.
ma kardan, et minu sihikindlus on mõttetu rabelemine, ilma milleta saab ka tegelikult hakkama.

Monday, 14 November 2011

standing on a line between giving up and seeing how much more i can take

ma tahan öelda, et olen väsinud ja kõik persse saata, aga samas saan aru, et pisike osa minust veel jaksab midagi ette võtta ja see ei luba mul käsi alla lasta.
mul on vaja tuge. mitte stiilis "ei anna alla, sa saad hakkama küll, tuleb end lihtsalt kokku võtta", noh, selline tavaline ergutus, mis pandi automaatselt kirja lihtsalt selleks, et teha nägu, nagu huvitaks. ei, ma vajan sellist, millel oleks reaalselt usku minusse, minu võimetesse, mis paneks mind edasi töötama ja, nagu mul ikka loomuses, ideaali poole püüdlema. 

see ongi mu probleem, ma tahan inimestelt ja elult liiga palju, võib-olla ma isegi ei oleks nõus andma nii palju kui ma tahan saada teistelt.

Sunday, 13 November 2011

one day closer

dad, i'm writing to you. not to tell you that i still hate you, just to ask you how you feel... and how we fell apart, how this fell apart...
are you happy out there in this great wide world? do you miss your little girl? when you lay your head down,  how do you sleep at night? do you even wonder if i'm alright?
but i'm alright...

you know, it's been a long hard road without you by my side. it's not okay, but i'm alright. i remember the days you were a hero in my eyes, but those are just a long lost memory of mine, i spent so many years learning how to survive, now i'm writing just to let you know i'm still alive.
this time i'll admit that i miss you.


ei ole küll minu looming, kuid miski väga sobilik tänasesse päeva. see laul on juba aasta aega minu iPodi favorite-listis ja tundsin, et tuleb ta siia katkendlikult üles riputada. 

Monday, 7 November 2011

this is looking like a confest of who can act like they care less

otsime tähelepanu, kuid seda saades poeme tagasi nurka, sest valgusvihk on liiga ere. me arvame, et meil on raske. lapsepõlv. koos või eraldi, kuidas tahate. tunneme puudust millestki, kellestki. näeme omasuguseid ja tunneme end nendes ära, ja appi, kas me tõesti olemegi nii abitud? kas meil on tõepoolest närvid nii krussis, et tunneme vajadust asju loopida ja teistele sõnadega haiget teha? istume laua taga, klapid kõrvas, tegeleme aktiivselt ülejäänud maailma ignoreerimisega. ootame kaastunnet. või ei, võib-olla siiski lihtsalt uudishimu, küsimust "oled korras?". ja siis eelistame jääda hästi salapäraseks ja kõike endas hoida, sest meil on nii palju probleeme, mida teised ei mõista. nad ei ole nagu meie.
me ei mõista teineteist, meie mõtted jalutavad teineteisest mööda. me loobime süüdistusi, mis tulevad südamepõhjast, teeme nägusid, näitame kõigile kui halb meil on olla. ja enam ei ole see tähelepanuvajadus, nüüd on see lihtsalt märk, et jäetaks rahule.
päeva lõpuks, olles sellest haledast rollist väsinud, jookseme tagasi ja palume vabandust. püüame seletada seletamatut.
rahu majas, alustame otsast peale.

Sunday, 6 November 2011

i hate feeling like this, i'm so tired of trying to fight this

ma lihtsalt vihkan kuidas erinevad kompleksid võivad rikkuda nii palju kogemusi ja elamusi. kas kunagi tuleb ka see aeg,  kui enesehinnang ei kõigu ühest äärmusest teise iga jumala päev?
nii kohutav on ühel päeval vaadata pilte ja avastada, et peaks midagi ette võtma, kuigi oled alati arvanud, et oled endaga rahul.
see kujuneb juba rutiiniks, kohutavaks rutiiniks.




Thursday, 3 November 2011

so many things i'd like to sit down and explain to you.. and you wouldn't get it if I tried

see vastik tunne, kui tead, et miski on viltu, kuid ei saa päris täpselt aru mis. samamoodi ei oska arvata mis selle olukorra paremaks teeks. ei ole mingit motivatsiooni end kodust välja ajada, samas ei suuda ka voodis vedeleda ja telekat vaadata. ei viitsi üldse suud lahti teha, et sõbrale midagi seletada, kuid samas ei suuda ka vait olla, sest nii palju on vaja rääkida ja üksildus hakkab vaikselt lämmatama.
võib-olla ma kujutan seda endale ette? võib-olla peaks lihtsalt rohkem magama.

Tuesday, 1 November 2011

püüdsin just viisteist minutit tagasi seletada Sikile mida ma tunnen, aga väga ei õnnestunud.
mind ajab närvi milline ma olen. nagu, tõsiselt. mul on tunne, et ma jätan teistele imeliku mulje – ma olen alati see, kes tõmbleb, kes räägib valjusti, kes ei oska ennast normaalselt väljendada, kellel on miljon emotsiooni korraga koos väärakate näoilmete ja häälitsustega ning mulle endale tundub, et ma näen välja nagu tähelepanuvajadustega hälvar. kohati ma olen liiga energiline ja ilmselt käin kõigile pinda, endale ka, uskuge mind. järgmine mure on minu vene keel. appikene, mul on piinlik tunnistada, et ma olen venelane, sest vähe sellest, et ma räägin liiga kiiresti, ma unustan jutu sees kõik sõnad ka ära ja hakkan eriti aktiivselt kehakeelt kasutama. ma arvan, et need, kes tulid muga rääkima, jõuavad juba sada korda kahetseda, et tegid seda.
ma saan aru, et see kirjeldus võib paista liialdatuna, kuid peale nende olukordade kogunemist tekib just selline tunne.
mulle ei meeldi, et ma olen nii avatud, et mul on alati midagi öelda. tahaks olla tagasihoidlik ja rahulik...


Monday, 31 October 2011

oxygen is wasted on people like you

ma ei oleks uskunud, et ütlen seda, aga jah, esimene koolipäev ja mul on juba totaalselt kopp ees. jälle seesama debiilsus ja lasteaed, needsamad lamedad naljad, mille peale tahaks ainult nutta ja loomulikult minu lemmikaine - ajalugu. GOD FUCKING DAMN IT, ma ei tulnud siia ajalooprofessoriks õppima, eksole?!