nukker rõõm või rõõmus nukrus – ma ei tea, kui imelikult see teistele kõlab, aga mulle on see kuidagi selge, lähedane.

täna oli mõnus päev. sõin oma emaga rämpstoitu ja ajasin sügavat juttu. või noh, mitte just nii sügavat, nagu ma vahepeal siia postitan, vaid võib-olla lihtsalt sellist, mida iga päev ei räägi. 

rasked ajad. millal ei oleks? alati on miski, mis teeb raskeks, ning tihtipeale on see miski ainus, mida oma teel näen. mõnikord aga mitte, sest teele satuvad imelised inimesed ja õnn teeb mu põlved nõrgaks, kohe nii nõrgaks, et ei jaksa seda kõike püstijalu vastu võtta. õnneks on ka praegu minu juures nii palju fantastilisi inimesi, et kõik ei tundugi nii hull, kui ta tegelikult on. või ta ei olegi. 

see tunne on tegelikult õudsalt mõnus. ma mõtlen seda, et väga harjumatu on tunda midagi ilma liigsete emotsioonideta. kummaliselt rahulik on kõik.

peab mainima, et see kurbus pole meelehetlik või haletsusväärne, ta lihtsalt on, ta peab siin olema, ta sobib siia. kõik on korras.

happiness was just outside my window, i thought it would crash blowing eighty miles an hour, but happiness is a little more like knocking on your door, and you just let it in

my heart is like a brick in the cavity between my ribs

mõned asjad lihtsalt ON muutumatud. ma ei ole nunnutaja ega kallistaja ega musitaja ja minust ei saa ka sellist, ükskõik kuidas keegi ka seda ei tahaks. ma olen külm ja vahel väga isekas, ma teen mõndadele inimestele haiget ja võin seda tõesti nautida. jah, see on julm, aga needsamad 'mõned' inimesed on vahel seda väärt, minu arvates. see on viha väljavalamine. ebaõiglane, kuid mind ei huvita.

kedagi teist võib üllatada, et kuidas saab olla nii emotsinaalne ja tundeline, kuid samas nii südametu ja ükskõikne? ma tõesti ei tea. see on miski, mille pärast ma tülitsen oma emaga iga jumala kuu, see on miski, mida ma ei oska seletada, miski, mis jääb alati mõistmatuks.

it might not be a lot, but I feel like I'm making the most

ärevus asendub ükskõiksusega, püüdlusest saab tüdimus ja lootusest kadedus.

ma tean, et püüan sulanduda kuskile, kuhu ma tegelikult ei kuulu. ma olen endale mitu korda selgeks teinud, et olen vales kohas, kuid siiski, siin on tore. olen nii ammu tahtnud siin olla, sisendades endale, et see sobib mulle ja mina sobin siia. pean järjekordselt tunnistama, et ei, see koht ei asu minu turvatsoonis, miski siin on nii külm ja eemaltõukav, millest ma ei suuda mööda vaadata, ükskõik kuidas ma ka ei üritaks.

tuleb otsida midagi muud, miskit sama paeluvat, kuid siis juba õiges kohas.

mulle ei meeldi, et ma olen nii püüdlik. see väsitab mind. ma lihtsalt kardan, et mõni inimene, kes pole kunagi elus tundnud mis on endast kõige andmine, mis on täielik pühendumine, jõuab minust kaugemale ja mina jään taha muretsema mis juhtub paari meetri pärast.
ma kardan, et minu sihikindlus on mõttetu rabelemine, ilma milleta saab ka tegelikult hakkama.

standing on a line between giving up and seeing how much more i can take

ma tahan öelda, et olen väsinud ja kõik persse saata, aga samas saan aru, et pisike osa minust veel jaksab midagi ette võtta ja see ei luba mul käsi alla lasta.

mul on vaja tuge. mitte stiilis "ei anna alla, sa saad hakkama küll, tuleb end lihtsalt kokku võtta", noh, selline tavaline ergutus, mis pandi automaatselt kirja lihtsalt selleks, et teha nägu, nagu huvitaks. ei, ma vajan sellist, millel oleks reaalselt usku minusse, minu võimetesse, mis paneks mind edasi töötama ja, nagu mul ikka loomuses, ideaali poole püüdlema. 

see ongi mu probleem, ma tahan inimestelt ja elult liiga palju, võib-olla ma isegi ei oleks nõus andma nii palju kui ma tahan saada teistelt.

one day closer

dad, i'm writing to you. not to tell you that i still hate you, just to ask you how you feel... and how we fell apart, how this fell apart...

are you happy out there in this great wide world? do you miss your little girl? when you lay your head down,  how do you sleep at night? do you even wonder if i'm alright?

but i'm alright...

you know, it's been a long hard road without you by my side. it's not okay, but i'm alright. i remember the days you were a hero in my eyes, but those are just a long lost memory of mine, i spent so many years learning how to survive, now i'm writing just to let you know i'm still alive.

this time i'll admit that i miss you.

ei ole küll minu looming, kuid miski väga sobilik tänasesse päeva. see laul on juba aasta aega minu iPodi favorite-listis ja tundsin, et tuleb ta siia katkendlikult üles riputada. 

this is looking like a confest of who can act like they care less

otsime tähelepanu, kuid seda saades poeme tagasi nurka, sest valgusvihk on liiga ere. me arvame, et meil on raske. lapsepõlv. koos või eraldi, kuidas tahate. tunneme puudust millestki, kellestki. näeme omasuguseid ja tunneme end nendes ära, ja appi, kas me tõesti olemegi nii abitud? kas meil on tõepoolest närvid nii krussis, et tunneme vajadust asju loopida ja teistele sõnadega haiget teha? istume laua taga, klapid kõrvas, tegeleme aktiivselt ülejäänud maailma ignoreerimisega. ootame kaastunnet. või ei, võib-olla siiski lihtsalt uudishimu, küsimust "oled korras?". ja siis eelistame jääda hästi salapäraseks ja kõike endas hoida, sest meil on nii palju probleeme, mida teised ei mõista. nad ei ole nagu meie.

me ei mõista teineteist, meie mõtted jalutavad teineteisest mööda. me loobime süüdistusi, mis tulevad südamepõhjast, teeme nägusid, näitame kõigile kui halb meil on olla. ja enam ei ole see tähelepanuvajadus, nüüd on see lihtsalt märk, et jäetaks rahule.

päeva lõpuks, olles sellest haledast rollist väsinud, jookseme tagasi ja palume vabandust. püüame seletada seletamatut.

rahu majas, alustame otsast peale.

∞

i hate feeling like this, i'm so tired of trying to fight this

ma lihtsalt vihkan kuidas erinevad kompleksid võivad rikkuda nii palju kogemusi ja elamusi. kas kunagi tuleb ka see aeg,  kui enesehinnang ei kõigu ühest äärmusest teise iga jumala päev?
nii kohutav on ühel päeval vaadata pilte ja avastada, et peaks midagi ette võtma, kuigi oled alati arvanud, et oled endaga rahul.
see kujuneb juba rutiiniks, kohutavaks rutiiniks.

so many things i'd like to sit down and explain to you.. and you wouldn't get it if I tried

see vastik tunne, kui tead, et miski on viltu, kuid ei saa päris täpselt aru mis. samamoodi ei oska arvata mis selle olukorra paremaks teeks. ei ole mingit motivatsiooni end kodust välja ajada, samas ei suuda ka voodis vedeleda ja telekat vaadata. ei viitsi üldse suud lahti teha, et sõbrale midagi seletada, kuid samas ei suuda ka vait olla, sest nii palju on vaja rääkida ja üksildus hakkab vaikselt lämmatama.
võib-olla ma kujutan seda endale ette? võib-olla peaks lihtsalt rohkem magama.

püüdsin just viisteist minutit tagasi seletada Sikile mida ma tunnen, aga väga ei õnnestunud.
mind ajab närvi milline ma olen. nagu, tõsiselt. mul on tunne, et ma jätan teistele imeliku mulje – ma olen alati see, kes tõmbleb, kes räägib valjusti, kes ei oska ennast normaalselt väljendada, kellel on miljon emotsiooni korraga koos väärakate näoilmete ja häälitsustega ning mulle endale tundub, et ma näen välja nagu tähelepanuvajadustega hälvar. kohati ma olen liiga energiline ja ilmselt käin kõigile pinda, endale ka, uskuge mind. järgmine mure on minu vene keel. appikene, mul on piinlik tunnistada, et ma olen venelane, sest vähe sellest, et ma räägin liiga kiiresti, ma unustan jutu sees kõik sõnad ka ära ja hakkan eriti aktiivselt kehakeelt kasutama. ma arvan, et need, kes tulid muga rääkima, jõuavad juba sada korda kahetseda, et tegid seda.
ma saan aru, et see kirjeldus võib paista liialdatuna, kuid peale nende olukordade kogunemist tekib just selline tunne.
mulle ei meeldi, et ma olen nii avatud, et mul on alati midagi öelda. tahaks olla tagasihoidlik ja rahulik...

oxygen is wasted on people like you

ma ei oleks uskunud, et ütlen seda, aga jah, esimene koolipäev ja mul on juba totaalselt kopp ees. jälle seesama debiilsus ja lasteaed, needsamad lamedad naljad, mille peale tahaks ainult nutta ja loomulikult minu lemmikaine - ajalugu. GOD FUCKING DAMN IT, ma ei tulnud siia ajalooprofessoriks õppima, eksole?!

sometimes i really feel like the universe is just trying to see how far i bend before i break

  naljakas, kuidas iga hommik algab mul mõttega kas ma saan täna püsti või mitte, sest algul tundub, nagu kõik kehaosad oleksid amputeeritud. aga ma võin täiesti kindlalt öelda, et see tunne on üks parimaid.
  seljataga on pikk ja väsitav nädal, kuid ma ei ütleks, et oleksin ise ka väsinud. võib-olla ainult natukene, kuid see on pigem mõnus kui kurnav. käisin Londonis ära, seal täitus üks minu ammustest soovidest ning sain ka palju emotsioone. kõik ei olnud küll positiivsed, kuid nagu mu emme ütles "tagantjärgi meenutad ainult head" ning tal oli tõepoolest õigus. nagu trennimaniakk sõitsin lennujaamast otse stuudiosse, et teha viimased proovid. kohale jõudes olin ma juba üsna tujust ära, teised samuti, niisiis sobisime hästi kokku. õhtul tuli totaalne emotional breakdown. see oli üks hullemaid õhtuid minu elus, mul polnud üldse aimu kuidas hakkama saan ja järgmisel päeval voodist üles tõusta tundus täiesti ebareaalne. samas tuli mul meelde, et kunagi ei tohi sellistes olukordades mingeid äärmuslikke otsuseid langetada. istusin üleval nii kaua, kuni sain aru, et see on see, mida ma tahtsin, mis teeb mind õnnelikuks, ning arvasin, et midagi annab veel endast välja pigistada küll. puhata polnud aega - tuli tegelda Slide'ga, tuli minna workshopile ja juba järgmisel päeval olid ka videovõtted. 12-tunnisele filmimisele järgnes 12-tunnine uinak ja ma olen jälle eluvõimeline.
keegi võib imestada miks mulle meeldib nii palju rabeleda ja ringi joosta, miks mulle meeldib väsimust koguda, kui ma tean, et ühel hetkel lööb see mu põlvili... sellepärast, et lõpus, kui kõik on läbi, ma näen kui kirjeldamatult vinge on mu elu. ma näen kuidas mul on vedanud, et saan seda kõike teha ja kogeda. ma tunnen enda üle uhkust ja see ei lase minu enesehinnangul allamäge söösta. mulle meeldib nii.

let the new week be even better than the previous one

sain endale kaheks päevaks suurepärase töökaaslase ja tunnid lendasid mõnusa jutuajamise saatel. muidugi tegime aktiivselt tööd ka, kuid söögiteema ei jäänud arutamata. jalad olid ikka korralikult läbi päeva lõpus, olin meie üle uhke, saime hästi hakkama. ekooliga võib ka enam-vähem rahul olla ning ma arvan, et olen pisikese puhkuse ära teeninud.
vaheaeg tõotab tulla üle pika aja ülimalt vinge.
crossing fingers

feel your presence filling up my lungs with oxygen

sa tead, et õhtu on õnnestunud, kui jalad valutavad pikast jalutuskäigust. ooh, ma rääkisin vist oma sõbra surnuks. täiesti uskumatu milline mölapidamatus võib tekkida, kui oled avastanud inimese, kes mõistab sind peaaegu et täielikult; inimese, kes tõesti kuulab igat su sõna, kellele lähevad korda sinu saavutused ja emotsioonid, kes tunneb sinu üle uhkust ja rõõmu ning ei karda seda välja näidata. ma tõesti arvasin, et sellised inimesed on tavaliselt vaid meie vanemad.
ma tean, et lähen homme närvi, sest keemia on mul endiselt õppimata. õnneks ma saan lohutada end sellega, et õppimiseks mõeldud aeg ei läinud näiteks Tumblr'i piltide reblogimise peale (mis pole tegelikkuses eriti produktiivne, kuid samas teeb mind tihtipeale õnnelikuks ning see pole ju sugugi halb).  

lõppkokkuvõttes on inimsuhted ikkagi tähtsamad kui süsiniku valents.

sometimes late at night it just hits me

tegelikult paar tundi tagasi ma tahtsin kirjutada sellest, kui mõnus on lõõgastuda. ma arvasin, et ma ei oska. aga näed, võtsin trennikoormust vähemaks ja see tundub mulle siiani õige valikuna. ilmselt läksin tõepoolest hoogu kui isegi tervis ei pidanud enam vastu. nüüd istun oma voodi peal masseerides jalgu igalt poolt ja lootes, et see valu läheb kunagi üle.
paar tundi tagasi ma tundsin tõelist idülli – jõin teed, kuulasin muusikat ning olin rahul iseenda, oma elu ja mõtetega. ma teadsin, et mul läheb hästi, et tulen oma asjadega suurepäraselt toime. miks ma aga sellele enam keskenduda ei suuda, on sellepärast, et mind hakkas häirima see lihtne fakt, et miski hea ei kesta kaua. (nagu näete, minu 13.oktoobrisest optimismist pole palju järel. kiire, mis?) ma olen siiralt õnnelik ja rõõmus selle üle, kui mul hakkab hästi minema, kuid alateadvuses elan alati hirmuga, et see saab varsti läbi. ja saabki. üsna varsti leidub jälle mingi sitt, mis paneb end halvasti tundma ja pisaratega voodisse minema. sellistel hetkedel tahaks ennast muust maailmast välja lõigada ja oma teki alla pugeda, et keegi ei saaks enam halvasti öelda, et keegi ei käiks närvidele oma sisutühja mölaga, et mitte tunda süümepiinu ja vajadust olla igaühe jaoks just selline, nagu ta ootaks.
mul on kopp ees otsustamisest selle üle mida mul on vaja ja mida mitte, millele peaks tähelepanu pöörama; kopp ees filtreerimast igat oma sõna, et keegi teine ei saaks seda edaspidi väänata, et keegi ei tunneks end puudutatuna; kopp ees hoidmast saladusi ja olemast nii tundeline ja emotsionaalne. vahel (väga harva, kuid siiski) ma kadestan inimesi kes suhtuvad ellu nii kõigutamatu rahu ja ükskõiksusega, vahel tahaks olla samasugune elutu olevus, et keegi ei torgiks mind ja mina ei torgiks kedagi teist.

oleks see postitus paberil, ma kortsutaks ta ära ja viskaks prügikasti. kuidas ma ei väsi seda kõike endale üle kordamast, ma ei tea... aga ma tõesti teen kõik võimaliku, et midagi parandada. lihtsalt alati ei ole see võimalik ja tuleb oma tunded sõnadesse ära panna, et järgmisel hommikul natukenegi kergema südamega üles ärgata. i hope you understand.

i wish i could just bake a cake of rainbows and smiles and have everyone eat it

kõige parem tunne on võtta endale võimatuna näiv ülesanne ja sellega ilusti hakkama saada. selle asemel, et öelda "ma tahaksin teha... " ma ütlen "ma teen." ning mul läheb väga hästi.

mulle meeldib, et mu pea on tühi. 

ma olen vaba. ma tõepoolest viimaks tunnen seda. 

kuna mul on palju energiat ja optimismi, siis püüan seda ka teistega jagada, püüan teha nii palju kui võimalik nii hästi kui võimalik, sest varsti tuleb pime talv kui kõik on jälle väsinud ja mornid. minul on kindel eesmärk see talv naeratusega üle elada, ma korraldan endale mõnusad soojad jõulud ja meeldejääva aastavahetuse. jah, täpselt nii.

hetkel aga imestan kui erinev on see sügis eelmise aasta omast. kui vähe kinnisideid, kui vähe mõtlemist, kui rõõmsameelne kõik on! inimesed on ka imelised. 

ma ei tea mis toimub, aga mulle meeldib see.

üks asi, mis mind tõesti hämmastab, on see, kuidas inimesed mind mäletavad. ma tõesti üllatun, kui mõni tuttav, kellega pole ammu-ammu juttu rääkinud järsku helistab ja pakub kokku saada. isegi, kui ma olen juba peas ära otsustanud, et pole mõtet seda tutvust nö "üles soojendama" hakata, a'la mis läks, see läks. see on nii armas, kuidas nad ise pigutavad selle nimel.

sellistel hetkedel mind tõepoolest huvitab millega ma olen neile meelde jäänud ja miks neile meeldib muga aega veeta. ei, ma ei ütle, et mul on madal enesehinnang, lihtsalt ma pole niimoodi harjunud. vau.

don't you dare give up

kui eelmisel aastal ei suutnud ma trennis käia emotsionaalse ebastabiilsuse pärast, siis nüüd on see asendunud füüsilisega. ma tean, et tahan jõuda liiga palju ja see on ilmselge ülekoormus, kuid sama ilmselge on ka see, et tantsimisest ma ei loobu ja koormuse vähendamise peale peab ka mõtlema.
mind lihtsalt ajab närvi, kuidas lõpuks ometi hakkas kõik hästi minema, kuidas ma märkasin arengut ja tundsin sellest siirast rõõmu ja nüüd peab miski selle jälle ära rikkuma! ma ei suuda ühte tundigi normaalselt oldud, sest jalad on pisarateni valusad.
täna ärkasin kell 11, ei teinud mitte midagi kasulikku ja jätkasin trennis samaga. kas see ongi see koht, kus lõputuna näiv energia on otsa saanud ja kõik saavad mulle nina alla hõõruda, kuidas nemad on ikka öelnud, et ma teen liiga palju trenni ja et mul pole elu ja blablabla?
NO FUCKING WAY.
ma saan oma asjad korda enne, kui keegi jõuab suud lahtigi teha. ja koorman end nii palju kui tahan, sest seni kuni on võimalus, kuni on piisavalt tahet ja huvi, miks mitte seda ära kasutada? puhkan hauas.

seoses väljendiga "sul pole elu" tuli mulle meelde ka see, et paar päeva tagasi, kui ma sain saksa keeles max. punktid sõnade töö ees, ütles mulle üks klassiõde: "kas sul pole elu?" 

BITCH PLEASE.

ma olin sõnatu ja omaarust läksin näost lillaks.

muidugi, ma olen neljast kümneni trennis, tulen surmväsinuna koju ja hakkan hüsteeriliselt saksa sõnu õppima, miks ka mitte :)

tegelikult, kui aus olla, mu tuju on nüüd poole parem. ma sain kõik siia kirja pandud ja võin rahulikult magama minna.

saladustega on raske elada. aeg-ajalt tuleb ette hetki, kui tahaks lihtsalt kõik välja paisata, mõtlemata tagajärgedele. kuid siis ütleb vaikne hääleke peas, et ei tohi. tuleb vastu pidada ja seda teadmist endale hoida, sest mida rohkem sa lobised, seda rohkem lobisevad teised, kuid siis juba sinu selja taga.
aga see miski teeb südame nii raskeks.

do you hear that? sounds like me not giving a fuck

SEE TUNNE, KUI ON TÄIESTI ÜKSKÕIK.

palun jää kauemaks

i miss you. not in some cheesy, let's-hold-hands-and-be-together-forever-way. i just miss you. plain and simple.

üldiselt ma ei arva, et oleksin endiselt minevikus kinni, kuid eile lõi see siiski välja. ma rääkisin oma sõbraga. ei oska öelda, kust jookseb sõprade ja tuttavate piir, aga mulle meeldiks öelda ta kohta pigem sõber kui tuttav. kuigi ma ei saanud teda isegi kallistada, niivõrd jahe tunne oli. 

istudes tema köögis rääkisin ära mis vaja ja oligi kõik. mul ei olnud õigust sinna jääda, muusikat kuulata ja suvalist iba suust välja ajada.

panin ta korteriukse kinni ja tundsin kuidas esimesed pisarad voolasid üle põskede. meeletult kurb oli meenutada eelmist sügist, kuidas veetsin nii mõnegi pimeda õhtu tema pool. 

ma tean, et kõlan nagu tüüpiline teismeline ja üldiselt vihkan isegi selliseid postitusi, aga see läks mulle niivõrd hinge. see on hoopis teistmoodi, kui pead sellise tunde ise läbi elama. 

õhtul läksin klassivendadega välja. midagi suurt ja huvitavat me ei teinud, me lihtsalt istusime, lihtsalt olime. ja nii mõnus oli. nad panid mind mõtlema lähedaste sõprade peale. ühel hetkel ma mõistsin, et mul koguni kolm inimest, kes aitaksid mind iga hetk. igaüks neist oleks valmis jooksma kas või maailma teise otsa, peaasi, et ma üksi ei jääks. sel hetkel ma tahtsin neid kõiki kallistada ja küsida mis neid minu kõrval hoiab.

pean kirja panema veel ühe asja, mis jääb mulle tihti ette. mind häirib kuidas inimesed mind vaatavad. ma avaldan oma negatiivset arvamust millegi kohta ja siis nad vaatavad. nad ei ütle midagi, küllap aga mõtlevad. ning ma usun, et nad mõistavad mind hukka. see lihtsalt on selline hukkamõistev pilk! oleks palju parem, kui nad julgeksid oma suu lahti teha ja vastu vaielda, öelda, et nende arvates ma eksin või et nemad pole minuga nõus. oma arvamust endale hoides tekitavad nad minus tunde nagu mina oleks üdini halb, kapriisne ja kritiseeriv. COME ON?!

i don't need it to be easy, i need it to be worth it

viimasel ajal ma panen aina sagedamini tähele seda, et asjad lähevad paremini kui ma ootan. tuletan seda endale meelde kui ees ootab raske päev. 

eile esimeses trennis pidin ära surema... võitlesin une ja väsimusega. korraks mõtlesin koju minna, ent siiski pidasin vastu ja ei andnud alla. eikusagilt tuli energia ja panin veel kaks trenni otsa. see on lihtsalt uskumatu, milleks organism võimeline on. hingeldan, kopsud lõhkevad, põlved on valmis iga hetk põrandale kukkuma, kuid siis läheb muusika mängima ja väsimusest pole jälgegi. metsik energia paneb mind iga oma viga parandama, teen kava aina paremini, nii et suunurgad kõrvuni. 

okei, peale seda olin tõepoolest läbimärg ja kurnatud, aga nii kuradi õnnelik, sest lõpuks ometi ma näen arengut. 

eile õhtul ma oma jalgu enam ei tundnud, mis tähendab seda, et päev on täielikult korda läinud.

aga no täna ma enam vastu ei pidanud. kõik algas uimasest hommikust, millele järgnes saksa keele tund. saksa keeles. minu jaoks on seal liiga palju uusi sõnu, liiga keeruline lauseehitus ja üldse ma ei oska õpetajaga rääkida. mul on piinlik ja lootusetu tunne ning see väsitab mind.

ühesõnaga peale neljandat tundi andsin alla. nüüd tahaks mäkki minna, sest Big Mac'i einetega antakse klaase tasuta. me wanna!

things get better in their own weird way

esimene gümnaasiumi aasta tekitab väga huvitava tunde. ma ei tea, võib-olla see on sellest, et kool alles algas ja tõeline rutiin on veel ees, siiski on seni olnud kõik väga põnev ja ettearvamatu. ma ei tunne end enam robotina, kes istub öösel kohvitass käes ja lõpetab viimaseid kodutöid. ei tunne, et kõik oleks liiga kiire, kuigi mul on umbes kaks korda rohkem trenne kui eelmisel aastal. ma ei tunne, et raiskaks oma aega. ma olen õnnelik. või noh, nii palju õnnelik, kui antud hetkel olla saab. ma leian uusi tuttavaid ja tasapisi vabanen vanadest - nendest, kellega lihtsalt pole mõtet edasi minna. ma kasvan suuremaks.
veidi imelik on öelda, aga ma tunnen, et ma olen elus ja elan elu.
elu, mis on midagi väärt ka.
ainult, et see elu võiks sisaldada natukene rohkem soojust.

my world is going to hell and i'm driving the bus

järjekordne minuga-seda-küll-kunagi-ei-juhtu-lugu.
trumpab üle kõik eelnevad "minu elu suurimad vead".
selline tunne, nagu oleks terve ämber sitta pähe kallatud ja hais jääb terveks eluks külge. ja siinkohal öeldes "terveks eluks" mõtlen seda sõna otseses mõttes.
ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et üks unistustest purunes just nüüd.

ma ei taju hetkel kogu olukorra tõsidust. üllataval kombel ei ole ka jõudnud veel üle mõelda. äkki hakkan suureks saama?

kuid üks asi on siiski kindel, siit tuleb üks unustamatu õppetund.
ka selle eest ma olen tänulik. 

i hope you dance

ma hakkasin oma trenne veel rohkem armastama. 

uus stuudio, uued sõbrad, uued stiilid. soe vastuvõtt. 

iga kord sealt ära tulles tunnen nagu keegi rebiks südame tuhandeks tükiks. täiesti ausalt.

see on lihtsalt hingematvalt lahe mida nad seal teevad. 

mul on nii hea meel, et olen isegi pisike osa sellest.

"I dance to be free, to be raw, to be real, to be myself. I dance to forget and so that I can have something to love when I feel like nothing loves me."

the perfect quote

i've learned so much from my mistakes, i'm thinking on making a few more

ma olen nii tänulik, et tegin juuni alguses oma elu suurima vea.
ma olen nii õnnelik, et suutsin sellest õppida ja käitun nüüd hoopis teistmoodi. olen väga ettevaatlikuks muutunud, mõnes mõttes ka pisut kinnisemaks. mind koheldi nagu põrandalappi ja nüüd ma vähemalt tean, et olen rohkemat väärt. kaitserefleksid löövad välja, loodan, et ma ei tee nendega teistele haiget.
lõpuks ometi hakkab niigi äratallatud enesehinnang ülespoole liikuma, lõpuks ometi ma tunnen ennast enesekindlana.
imeline on rutiinist läbi murda ja avastada milline võib olla maailm väljaspool päevaplaani.

the sad part is that i don't even care anymore

meil kõigil on olukordi, kus ütleme "ei, minuga seda küll ei juhtu". paljudel läheb hästi, kuid mõned meist siiski avastavad end paari aasta pärast samas seisundis. ma ütlesin ka midagi sarnast ja olin vägagi enesekindel. läks aga natuke viltu.
ei tea kas natuke, vast ikka rohkem.

mul ei ole viitsimist lahata seda neetud olukorda, sest mida rohkem ma mõtlen, seda keerulisemaks kõik läheb. mu käed ei jaksa enam kinni hoida.
ja ei tea kas oleks üldse mõtet?


esimest korda elus püüan sellest lihtsalt lahti lasta. iga päev sellest mööda vaadata. lihtsalt leppida ja edasi liikuda.

i can't tell if it's killing me or it's making me stronger

tekib tunne, nagu ma oleks pikalt jooksnud ja nüüd millegi otsa komistanud. kuhu ma ometi kiirustan? kõik asjad mööduvad minust märkamatult, sest mõtted on mujal. valed prioriteedid. idiootsed stereotüübid. massimõjutus. teadmatus.
tuleks aeg maha võtta ja osutada tähelepanu sellele, mis on seda nii kaua igatsenud, palunud. osutada tähelepanu sellele, mis tõesti väärib seda.
või äkki hoopiski kellele?

mitte.kunagi.enam

ma soovin rääkida oma imelisest tööpäevast. sellest tuleb pikk monoloog, aga mul on vaja ennast välja elada. tegemist oli Jäätisepeoga Lauluväljakul.

hommik oli üsna mõnus, ja seda seni, kuni trollis sõites helistas mulle töökaaslane ja küsis kus ma olen. ma siis vastasin talle targa näoga, et jõuan veerand 10 kohale, et mida ta tõmbleb. panin toru ära ja  avastasin, et kell oligi peaaegu 10. alles siis jõudis mulle kohale kui tainas ma olen. sain enda peale maruvihaseks. mind tabas mini-südameatakk, sest ma olen väga täpne inimene ja üldjuhul ei hiline mitte kuskile. ei salli ka inimesi kes seda teevad. igatahes, ma jooksin pisarates Solarise juurde ja võtsin mingi takso. sain 10 euroga Lauluväljakule. ma tean, et kesklinnas ongi kallid taksod ja blaablaa, aga ma olin õnnetu. milleks üldse tööle minna, kui juba poolel teel sinna osa palgast ära raisata? lohutasin end sellega, et vähemalt olen ma õigel ajal kohal ja mu närvid on korras. kohale jõudes vaatasin, et ohhoo, polnudki vaja kiirustada, ükski telk polnud veel päriselt püsti.
helistasin emale ja palusin psühholoogilist abi.

rahvas hakkas tulema ja esialgu oli kõik väga rõõmsameelne, päikseline ja tore. muudkui vahetasin pileteid jäätiste vastu, kuni kassas said piletid otsa. siis hakati külalistele labaseid paberilipikuid jagama. need ajasid mind ilgelt närvi, sest nad olid kõik nii erinevad ja koledad.

  ja siis tuli SEE.
  SEE, mis hämmastab mind ikka veel.
  inimeste ahnus.
teate, ma isegi ei oska kusagilt alustada, ma ahmin õhku. te peaksite nägema kuidas muutuvad inimeste näoilmed peale sõna TASUTA. alguses neid ei kotigi see jäätis, aga siis, kui saab tasuta, siis ükskõik kui sitt see poleks, ikka peab võtma, sest muidu peab ju maksma. nad tulevad ja tirivad külmiku kaane lahti, nad topivad oma käed sinna sisse ja vaatavad põlgliku pilguga jäätist oma näppude vahel. siis lähen mina närvi ja ütlen, et annan ISE jäätised, pole vaja rabeleda.
ja siis veel see mõttetu loterii. iga-pilet-võidab-aga-tee-nägu-et-sa-seda-ei-tea. vähe sellest, et nad tulevad ja saavad pileti eest jäätise, on neil ju õigus küsida loteriid ja sul on kohustus see neile anda. ja siis nad tulevad jälle oma sitaste kätega ja hakkavad näppe kaane vahele toppima ja vaatavad sind põlastusega, kui need sinna vahele kinni jäävad.
ja no mõnel jätkub jultumust käia iga 15 minuti tagant loteriid küsimas, sest ilmselgelt sai ta juba süsteemile pihta. issand, pole ju nädal aega söönud, nüüd saab! siis hakkad talle seletama, et ikka üks loteriipilet näkku ja siis ta vaatab suu lahti ila tilkumas ja küsib "kas siis ei saagi jäätist vää?". siis tahaks lihtsalt ennast vastu seina peksta.

ja lõpp! oo, see lõpp! me koristasime kõik ära, istusime autosse, olime valmis ruttu koju ära põgenema, kui mingi naine koputas autoaknale.
ta küsis jäätist.
ausalt, mul oli selline tunne, et ma võtan ühe jäätisekasti ja löön selle talle näkku kinni.

peab siiski tunnistama, et oli ka äärmiselt armsaid inimesi, kes tegid mu päeva paremaks. neile olen ma siiralt tänulik. kasvatatud olevusi leidub veel selles matslikus maailmas!

ma ei suuda ühtede ja samade inimestega kaua koos olla. see väsitab mind. liiga palju müra, liiga palju probleeme, liiga palju arvamusi, liiga palju mõtlematuid sõnu. lõpuks ma hakkan nägema inimeste vigu ja väsimusele lisandub ärritus. ma vajan aega enda jaoks, ma lihtsalt pean eemale saama ja omaette olema. ainult, et vahel läheb sellega pisut liiga kaua..

sellest on tegelikult kahju, sest paljud inimesed ei vääri minu halba tuju, minu nähvamist ja mossitamist. aga ma ei saa midagi teha. kui asjaolud sunnivad meid koos olema, kui me peame nii tihti nägema ja iga kord rõõmsalt "tere hommikust" ütlema. mul ei jätku energiat.

vahel on nii imelik rahutu tunne, peas jube palju mõtteid ning nad kõik otsivad endale õiget kohta. 

asjad, mis teevad olemise paremaks:

soe tekk, mille sisse ennast mässida

tass vanilliteed

Miisu kommid

paksud soojad sokid

kätekreem

mõni hea raamat

no niiii mõnus :)

eyyy, u know what it is - RANNA RANTŠO II

ÕMi kokkutulekul Toosikannus käidud. seda iseloomustavad põhiliselt head emotsioonid.. mõned asjad oleksid võinud teistmoodi olla, aga noh, selliseid on alati.
ma tõesti tundsin, et ühtsuses peitub jõud. nii palju kaasaelamist, nii palju kiljumist ja rõõmustamist! laulsime väga tublisti, tantsisime aga veelgi paremini. kaks ööd järjest täielikku väljaelamist, sest sees oli nii palju tundeid, nii palju jõudu, et laulda kõiki sõnu kaasa, et jalaga vastu maad taguda, et kätega ja peaga vehkida. see oli hullumeelne energia, mida peab kehaga tundma! leidsin endale parima tantsupartneri, kellega töötas täielik sünkroon ja keda mõistsin juba enne, kui jõudsime ennast liigutada.
meile esines ka selline vahva bänd nagu Merwis, kus olid tõeliselt kuumad kutid! üllataval kombel sattusin lava ette ja ma pean ütlema, et see oli vägev! imetlesin trummimängu, minu arust oli see geniaalne. ilmselgelt ei tea ma trummi mängimisest mitte midagi, aga see lihtsalt tundus mulle pöörasena, kuidas ta neid trumme peksis, kui võimas biit see oli. bassist oli niisama kena poiss, aga publikusse ta ei vaadanud eriti.. samal ajal tegi vokalist mulle silma ja ma tundsin ennast nagu filmis. säilitasin oma poker face'i, kuid sees oli imehea tunne.

eelmisel aastal lubasin ÕMi hümni sõnad pähe õppida ja sellel aastal kõigest väest kaasa laulda, osaliselt tehtud! sõnad on peas, aga kõigest väest ei jaksanud laulda, sest hääl oli juba viimasel päeval mind maha jätmas.

ma olen nii tänulik oma sõpradele, kes ei lubanud mul koju jääda ja kinnitasid, et see tuleb unustamatu. teil oli õigus.

no, i won't say goodbye

i promised to be myself as many times as i tried to be someone else

madal enesehinnang ei saagi kuskile tõusta, kui iga päev leidub inimesi, kes tahavad selle peal tallata. eriti veel siis, kui sina ise oled üks neist.

ei saa enam midagi aru ka. 

tahaks jälle vait olla.

it's so funny i forgot to laugh

me kõik teame inimesi, kes lähevad oma humoorika sarkasmiga liiale, kes loobivad solvanguid sildiga "nali". no ei ole naljakas.
nagu meil endil oleks veel vähe komplekseid. 

väljaspool tsivilisatsiooni, kadakametsas

kolm nädalat täis totaalset ülelaskmist, naeru, laule, leiutamist, Chuck Norrise nalju, kärbseid, sõnnikut, muda, päikest (fuu), ÄIKESETORME ja ja ja kadakaid! viimaste vastu on mul vaimne allergia nüüd.

selle imelise aja jooksul ma:

• nägin esimest korda elus langevat tähte
• samuti esimest korda elus tundsin ära Suure ja Väikse Vankri
• tegin pilte fantastilise päikeseloojangu taustal
• nautisin oma elu võimsaimat äikesetormi
• sain põhjaliku väljaõppe katuse parandamise ja kämpa päästmise alal (välgukiirusel korjasin kokku kuivava pesu ja aitasin katust kinni teipida, teostasin operatsiooni "veekausi toomine", mille käigus lendasin poiste maja ees haledalt pikali, kuid vapralt püsti tõustes jooksin edasi, suurte sammudega toimetasin kausi täpselt selleks ajaks kohale, kui vihm oli järgi jäänud. märg ja sitane, kuid siiski enda üle uhke)
• tegin välikäimlas ja sõnnikukuhja otsas pilte
• ärkasin kell 5 hommikul selle peale, et väljas kisas ABBA "Mamma mia", mõnel hommikul kuulsin hoopiski kuke kiremist
• hakkasin natuke rohkem loomi armastama. aga ainult natuke
• ratsutasin hobusega 
• istusin metssea seljas
• hoidsin käes kooruvat tibu ja kuulsin kuidas ta toksib vastu munakoort
• praadisin kärbseid, sõna otseses mõttes
• sain üle ämblikufoobiast
• kukkusin ühel ja samal päeval kaks korda põlve veriseks
• sain eelretsi ja põdesin terve järgmise õhtu paranoiat oodates päris retsi, mida lõpuks ei tulnudki. kind of trolling
• pesin ära oma juuksed ja keha ühe kausitäie veega
• sain kaks korda voolu elektrikarjusest, väga ergutav
• mängisin litsi malevapulmas
• vaatasin öist meesstriptiisi meie kämpa katusel
• harjutasin poker face'i maffiamängus
• võitsin maffiamängu (score!)
• mängisin maffiat kämpa katusel (level up!)
• tegin küpsisetorti taskulambi valguses
• ei suutnud end putru sööma panna
• unistasin burksist ja puuviljadest
• sõitsin oma sõpradega suures kärus ja laulsin väga valjusti
  

nüüd on tõepoolest tunne, et see oli vaid üks hetk.

linn tundub liiga kaasaegne, kodu liiga puhas, kõht liiga täis. 

siiski, ma ei lõpeta kurval noodil, sest kokkutulek on alles ees ja seal rokime me nii, nagu pole seda kunagi varem teinud.

show must go on

suve keskpaik. siiani ei ole see the best summer ever. 
tegelikult on see isegi üsna sisukas, kui lähemalt vaadata. aga ei teki mingit värvilist puslet. ainult tükid, mis on valesti kokku pandud. olen pisut väsinud oma sõpradest ja vajan vaheldust. nothing new.
ilmselt keegi ei imesta, kui ma ütlen, et igatsen kiiret elutempot. siis, kui arvutiks jäi maksimaalselt 30 minutit, kui jõudsin koju täiesti rampväsinuna, kuid nii õnnelikuna! kui ma elasin nädalavahetuse nimel, et saaks korralikult välja magada, kui peas oli liiiiga palju mõtteid, kui ma vihkasin ajapuudust ja meeletut kiirustamist. jah, tegelikult ma armastan seda kõike. nädalate kaupa lebotamine (eriti rannas!!!) ei ole ilmselgelt minu jaoks. hetkel päästavad ainult raamatud ja töö.
ees on veel paar toredat nädalat malevas. võin lõpmatuseni vinguda, kuidas ma ei taha sinna minna, siiski olen kindel, et tagasi tulen ainult heade emotsioonidega. kui mitte, siis luban endale süüa palju šokolaadi. ja kohukesi.
ja siis lähen uuesti tööle, uue energiaga.
sounds so good.

fuck society

istud seal, kuulad kuidas kondibuketid, kelle kaal ei tundu ületavat 50 kilogrammi, räägivad jooksmisest, salatilehtedest ja näljutamisest, ja mõtled: wait, FOR REAL???
samal hetkel vaatad krõpsu oma näppude vahel, tekib ebanormaalne elevandi tunne ja oi kuidas tahaks koju minna.
ilmselt pole vaja seletada kui masendav see on.

lohutagu see pilt kõiki, kes end minu jutust ära tundsid.
photo by Anna Gurejeva. Italy.

kogu südamest vihkan seda palavust, sellega kaasnevat pidevat higistamist ja kissitamist. ma ei suuda uinuda, sest toas on niii faking umbne. SUVI ON RÕVE, MA TAHAN VIHMA.

we spend too much time wondering why we're not good enough

imeline on märgata arengut, kuidas ma õpin vigadest, kuidas kasvab eneseväärikus.
õudsalt rõõmustav on näha väikesi edusamme. nad on küll nutuselt pisikesed, kuid vähemalt ei seisa paigal.

kogu hinge pühendamine annab parima tunde. kui iga keharakk tajub armastust, kirge ja suurt soovi, kui veri liigub veresoontes ja koos sellega tohutu energia, mis ei lase peatuda. kui tunnen, et ei tee midagi "niisama", annan igale sõnale, igale teole oma mõtte, annan tükikese endast, et see oleks päris, et see kanduks kaugele edasi, teistele.

huvitav, kuidas Simple Plan'i lugu nimega "This song saved my life" teeb olemise tõepoolest paremaks.

this feeling is still indescribable

                      Dancing with the feet is one thing, 

                                                            dancing with the heart is another.

järjekordselt veendun selles, et tantsimine võtab ära kogu valu. 

peas on ilusaimad mõtted ja südames kõige soojemad tunded.  

viimased kaks päeva olen istunud nelja seina vahel ja kannatanud väsimust, tüdimust, peavalu.

viimased kaks päeva olen kritiseerinud oma lõpuaktuse pilte ja vihanud ennast selle eest, milline ma olen. 

insane.

selline tunne, et lähen ja teen trenni nii kaua, kuni jaksan. 

kuni pilt kaob silme eest ära.

ja seda mitte selle pärast, et olen oma külmkapi tühjaks söönud. 

lihtsalt trenn väsitab. ma saan koju tulla, voodisse vajuda ja järjekordne mõttetu päev on möödas.

lisaks ma hakkan korralikult tööl käima.

võimalik, et see parandab ema arvamust minust. 

ühesõnaga ma ei virise, vaid püüan midagi teha.
mis ajast küll? ise ka imestan. 

inspiration, motivation, captivation.

ballett kõlab nagu täitumata unistus, millest sain alles hiljuti teada

tahaks lihtsalt keset tuba maha istuda ja nutta. ilma põhjuseta. lihtsalt nõrkusest ja väsimusest.
kadedus ja viha voolavad kehast läbi. olek on rahutu, emotsioonid tuhmid.
väga lihtne haiguse süüks ajada.

mökudest

issand jumal küll, see on viimane kord, kui ma midagi korraldan, mul on totaalselt kopp ees idiootsetest küsimustest ja veel suurematest idiootidest, kes neid esitavad. inimesed võiksid väheke iseseisvamad ja ettevõtlikumad olla, palun?

pargipingil, nagu elust tüdinenud vanamutike

viidates Maarjale, võin öelda, et ka minul on peast läbi käinud mõte, kui tore oleks aega edasi kerida. kuigi ma kahtlustan, et meil temaga on pisut erinevad eesmärgid. mina soovin lihtsalt, et kõik oleks juba läbi -  lõpetamine, lõpupidu, 30STM'i kontsert ja jaanipäev. jah, see kõik on väga fun, aga ma ei viitsi. kui mõtlen, et tuleb hakata meikima, juukseid sättima, vaatama, et kleit ikka ilusti oleks ja blabla, siis tekib tahtmine ennast teki sisse mässida ja lõpetajatele siitsamast voodist kaasa elada. ei viitsi mingit pidu panna, ei viitsi tööd teha. suveväsimus? naljakas sõna.

ma tunnen, et mind on liiga palju. mul on iga asja kohta midagi öelda, nii palju mõtteid, nii palju arvamusi. tegelt tahaks vait olla.

minu suvi

sellepärast ma ei tahagi endale tulevikus klientidega suhtlemist nõudvat tööd, et isegi halvas tujus peab neile sõbralikult naeratama ja oma kaupa aktiivselt müüma, samas kui tahaks minna ja kogu enda sisse kuhjunud pa*a välja oksendada.

mul hakkab iseendast ka kahju. kui keegi peaks jagama tiitleid á la nõrk lüli või igavene luuser, siis ilmselt saaksin mõlemad. 

tuleb tuttav ette see palav päev, kui istud arvuti ees ja vaatad oma msn'i friend list'i, kus passivad ainult mingid ebahuvitavad inimesed ja pooltel on üldse staatuseks away?  ning siis tunned süümekaid, et oled sellise ilmaga kodus ja kadestad teisi offline friends'e, kes teevad kindlasti midagi põnevat! ent siis, kui sõbranna siiski helistab ja kutsub su välja, sa ikkagi ei viitsi oma tagumikku püsti ajada ja oled parema meelega voodis. sellist tüüpi otsustusvõimetus on üsna jamps.

ma tahan, et see suvi oleks ülimalt rahulik – et ma ei peaks kellegagi tülitsema, et mind ei torgiks igasugused puupead, et ei peaks seletama miks ma nii tegin või ütlesin, et keegi ei suruks ennast mulle peale, ei esitaks idiootseid küsimusi, et kedagi ei huvitaks minu elu. tahaks olla eemal kõikidest, kuid samas mitte üksi. ma tahan ühte teatud seltskonda. üpris kirju seltskond, kuid millegipärast mulle tundub, et me klapime. 

tahan, et oleks hubane, kodune tunne.
tahan teha palju pilte, naerda ja kallistada. (pange tähele, ma ei maininud söömist)
tahan, et sellest suvest jääks soe mälestus.

We could pretend that we're not who we are,

Put on the make up and drive really far,

Roll down the windows and live in the car,

Pick up the pace we can reach for the stars,

And we will have our new start.

teeme nüüd nii, et enne, kui ma midagi suust välja ajama hakkan, ma mõtlen selle 23897239298168628 korda läbi, veendun, et kõik on õige, ja alles siis ütlen. ON NII RASKE VÕI?

ma olen tähele pannud, et kordan sõna "aitäh". kogu aeg. ma ütlen seda iga väiksemagi asja eest, iga naeratuse, iga kallistuse, iga mulle pühendatud minuti eest. minu arust on äärmiselt tähtis, et inimesed teaksid, kui tänulik ma olen, sest kunagi ei tea, millal saan neid viimast korda tänada. kõlab nagu igav klišee, eks ole. kuid siiski, kui nendel sõnadel peatuda, mõelda mõne inimese peale, kes suudab iga murekortsu sinu näolt ära pühkida, hakkab seesama klišee tähendust leidma. hakkad aru saama, et need ei ole niisama "targad sõnad", mida saame oma kõne kaunistamiseks kasutada.

yes, we all get a little fucked up sometimes

vau. vau. nii palju halba tuleb igast praost sisse, täiesti ootamatult, ma ei jõudnudki selleks moraalselt ette valmistuda. ei, ma ei keskendu hetkel oma proovieksami hindele, ma räägin üldiselt. mul on kurb meel ka oma sõprade pärast, kes on nii mornid sellel vihmasel nädalavahetusel. ma loodan, et nende asjad loksuvad ka paika ja saame üsna pea sellest stressist lahti.
kui aus olla, mul on hea meel, et põhikool lõpeb just nüüd. me kõik oleme juba väsinud teineteisest ja vajame uuendust, vajame vaheldust.. sellepärast rõõmustabki fakt, et saame järgmine aasta mõnevõrra uuema seltskonna.

aga ärgem lubagem siiski väsimusel meievahelist sõprust väänata, see on nii habras, eriti nüüd,  kui meil on nii ükskõik.

the sound of loneliness makes me happier

täielik ükskõiksus. ühest küljest ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad nii tuimad olla, kuid samas teisest küljest mõistan, et see oleks praegu ideaalne olek minu jaoks. emotsioonitu. vahel lihtsalt tahaks end muust maailmast välja lülitada ja olla omaette. ilma selle mölata, mida inimesed suust välja ajavad, ilma pulbitsevate emotsioonideta ja valjuhäälsete repliikideta. ilma, et keegi mind torgiks. ilma, et peaks millegi peale mõtlema.
vahel võib ju tühi koht ka olla.

there is something about the way the streets look when it's just rained

ise ka imestan, et seda ütlen, aga ma olen väga tänulik, et elus on inimesi, kes mind tohutult närvi ajavad, sest ilmselt kui ma poleks täna ühe sellise eest põgenenud, ei oleks ma ka vihma alla jäänud, ei oleks näinud vikerkaart meie imelises kesklinnas, ei oleks tundnud seda värskendust, seda vapustavat emotsiooni. terve tee koju naeratasin, vahepeal itsitasin ja jätsin vist natuke kummalise mulje teistele trollis viibijatele. vesi nirises mööda akent alla, mõned üksikud päikesekiired leidsid oma tee pilvede vahelt ja paistsid mulle näkku. koju kõndides tundsin kuidas kopsud kokku tõmbusid ja õhku jäi väheks, isegi pisarad tulid silma - see oli naer, mis tahtis nii väga välja pääseda.
ma ei taha ettegi kujutada, kui tuim ma oleksin, kui sellised asjad ei teeks mind õnnelikuks.

ÕUDSALT tahaks endale sellist! 

don't think twice, it's all right

kuigi ma ei taha seda ise uskuda, pean siiski tunnistama, et teiste arvamus kõigutab mind veel. mingil määral. aga ma töötan selle kallal, et ei kõigutaks. ausalt, ma olen edusamme teinud. 
ja ma püüan võimalikult vähe mõelda.


nüüd hakkab jälle pihta see aeg, kui kõik minu ümber ootavad, millal saaks juba päikest nautida ja maasikaid süüa ja mina olen jälle see weirdo, kelle jaoks on päikest natuke liiga palju. ja maasikad.. no neid ma söön, et tselluliidist lahti saada, pidid aitama :D

tegelikult võin ausalt tunnistada, et mul läheb hästi. üle pika aja. vaatamata väsimusele vean end trenni ja olen tähele pannud, et tihtipeale saan sealt parimaid emotsioone just nendel päevadel, kui ma tõesti mõtlen "täna on viimane, enam ei jaksa käia".
nii et ma ei anna alla, ootan juba lõppu, kui kogu koolistress on seljataga ja võin enda üle uhkust tunda. sest mul on selleks põhjust.

ma ei tea millest ma viimasel ajal toitun, õhust ja armastusest? külmkapp mattub varsti paksu tolmukihi alla, kui ma niimoodi jätkan. miski peab tõepoolest teistmoodi olema.

üldse mul läheb hästi. päriselt ka. naljakas on see, et mul kukkus täna peegel kildudeks. veame kihla, et siit tuleb 7 aastat suurt päikselist õnne?! 

inimesed ikka kipuvad arutlema ideaalsete suhete, iseloomude, figuuride, juuste, naeratuste üle... ja väga tihti tuletatakse meelde, et veatust pole olemas. minu meelest ei ole neil õigus. nad ütlevad seda, sest keegi teine tark inimene on seda kunagi öelnud. nad ei mõtle, kas on ise sellega nõuski. kui nad elavad sellise põhimõtte järgi, siis ilmselgelt ei oska ka ära tunda neid pisikesi ideaalseid hetki, mis igaühte aeg-ajalt külastavad, veel vähem neid nautida. järelikult ei oska nad ka millegi eest tänulikud olla.

mind ennastki tabas just miski perfektne: mängib üks uskumatult mõnus laul, ma räägin tõeliselt parima (jah, julgen südamest seda sõna kasutada) inimesega ja mind ei torgi ükski puudus. mul ei ole palju vaja, et seda hetke märgata.

my thoughts were so loud, i couldn't hear my mouth

mul pole kunagi olnud probleemi, et ma räägiks liiga palju - pigem vastupidi, mulle on alati meeldinud rohkem kuulata, kui rääkida. ja tundub, et ma olen liiga kaua oma mõtteid endale hoidnud, sest nüüd tahavad nad KÕIK välja saada ja see kujutab endast haiget mölapidamatust. palun lööge mind järgmine kord. 

hetkel, kui ma enam ei jaksa, kui olen valmis kõik siinsamas pooleli jätma ja alla andma...
see tunne, kui ta astub uksest sisse ja toob päikese tagasi minu südamesse.
tema kohalolek annab inspiratsiooni.
see tunne tõstab mind õhku.
ma ei mõtlegi enam loobumisele.

mõned inimesed lihtsalt on sellised.
võrratud.

ma vihkan üheksandat klassi. 

me tahame alati midagi, kuid inimliku egoismi tõttu ei mõtle kunagi kas oleme üldse seda väärt.

ilmselgelt ei suuda ma vait olla, see blogi on omamoodi minu parimaks sõbraks kujunenud, niiet seda ei saa niisama kinni panna ja ära unustada.

kas teile on tuttav tunne, kui üritad kõigest väest midagi saavutada, kellelegi midagi tõestada, ja siis läheb kõik täiesti.. no sinna samasse.. ? ja siis, kui oled juba alla andmas, rahuned maha, hakkab järsku häid asju juhtuma. lihtsalt, niisama, kukuvad taevast alla. ja siis ei saagi enam aru, kas selles elus peab millegi nimel võitlema või see on puhtalt ajaraiskamine, ja ajapikku tuleb kõik nagunii sinu juurde? kas see on seesama liblika-efekt, mille üle ma juba varem siin blogis juurelnud olen? noh, et pole mõtet teda taga ajada - lendab eest ära, parem maha istuda ja oodata, kuni ta ise su õlale tuleb.

elu ei ole mingi mäng, ei ole vaja inimestega mängida, arendada mingeid taktikaid inimsuhetes või hoopiski õnne "jahtida". mis kuradi jaht? õnn ei ole ju miski, mida saaks tänavanurgalt üles korjata või kuidagi kinni püüda?!

breathe in the future, breathe out the past

ma vaatan tagasi.. uurin vanu pilte, kuulan vanu laule, ning kusagilt sügavalt tõusevad pinnale imelised mälestused. mul on natuke häbi sellepärast, et ma ei suuda minevikust lahti lasta - selles mõttes, et ma igatsen alati midagi, mis on seljataha jäänud, kuigi oleks juba ammu aeg oma eluga edasi minna ja avastada uusi asju, uusi inimesi, aeg teha uusi mälestusi ja omandada uusi kogemusi.
ma ei saanud aru, miks tundus kõik nii päikselise ja mõnusana vanu pilte vaadates, miks tekkis mul tahtmine sinna aega tagasi naasta...
kas te olete kuulnud, et enesekindlus on edu võti? ma arvan, et see võiski olla piltide üheks nähtamatuks nüansiks, mis pikemal vaatlemisel siiski välja paistma hakkas.
ma mäletan, kuidas paistis kevadhommikune päike, kuidas klappidest tuli Leona Lewis'e "Angel" ning mõtteid peas, mis ütlesid, et kõik läheb hästi.
mul pole õrna aimugi, kuhu ma selle enesekindluse jätsin, aga hea meel on lõpuks teada, mida otsima pean.

gonna find another place, maybe one I can stand

ma vihkan siinset õhkkonda. see on rusuv ja masendav. ma olin kindel, et see nädal aega Saksamaal muutis mu mõtteviisi ja suhtumist asjadesse. muidugi kui mõtlema hakata, siis esimesed päevad Eestis olidki pisut kergemad - viibisin veel siiski mõtetega Groove Dance Classes'i tantsusaalis.. aga nüüdseks on see rõve tunne tagasi - täpselt sama, mis oli mind enne reisi painanud, mitu-mitu kuud. ma tõesti ei saa midagi teha, ma ei oska sellest üle olla, ma lihtsalt ei suuda. ma ei ole sellist tüüpi inimene, kes näeks  midagi ilusat porilombis, ja ma ei ole ka selline, kes suudaks endale sisendada, et kõik on korras.

ja nüüd läks emme ka reisile ja ma pean veel kaks päeva otsima motivatsiooni, et hommikul üles tõusta.

palun, lähme ära?