suve keskpaik. siiani ei ole see the best summer ever. 
tegelikult on see isegi üsna sisukas, kui lähemalt vaadata. aga ei teki mingit värvilist puslet. ainult tükid, mis on valesti kokku pandud. olen pisut väsinud oma sõpradest ja vajan vaheldust. nothing new.
ilmselt keegi ei imesta, kui ma ütlen, et igatsen kiiret elutempot. siis, kui arvutiks jäi maksimaalselt 30 minutit, kui jõudsin koju täiesti rampväsinuna, kuid nii õnnelikuna! kui ma elasin nädalavahetuse nimel, et saaks korralikult välja magada, kui peas oli liiiiga palju mõtteid, kui ma vihkasin ajapuudust ja meeletut kiirustamist. jah, tegelikult ma armastan seda kõike. nädalate kaupa lebotamine (eriti rannas!!!) ei ole ilmselgelt minu jaoks. hetkel päästavad ainult raamatud ja töö.
ees on veel paar toredat nädalat malevas. võin lõpmatuseni vinguda, kuidas ma ei taha sinna minna, siiski olen kindel, et tagasi tulen ainult heade emotsioonidega. kui mitte, siis luban endale süüa palju šokolaadi. ja kohukesi.
ja siis lähen uuesti tööle, uue energiaga.
sounds so good.

fuck society

istud seal, kuulad kuidas kondibuketid, kelle kaal ei tundu ületavat 50 kilogrammi, räägivad jooksmisest, salatilehtedest ja näljutamisest, ja mõtled: wait, FOR REAL???
samal hetkel vaatad krõpsu oma näppude vahel, tekib ebanormaalne elevandi tunne ja oi kuidas tahaks koju minna.
ilmselt pole vaja seletada kui masendav see on.

lohutagu see pilt kõiki, kes end minu jutust ära tundsid.
photo by Anna Gurejeva. Italy.

kogu südamest vihkan seda palavust, sellega kaasnevat pidevat higistamist ja kissitamist. ma ei suuda uinuda, sest toas on niii faking umbne. SUVI ON RÕVE, MA TAHAN VIHMA.

we spend too much time wondering why we're not good enough

imeline on märgata arengut, kuidas ma õpin vigadest, kuidas kasvab eneseväärikus.
õudsalt rõõmustav on näha väikesi edusamme. nad on küll nutuselt pisikesed, kuid vähemalt ei seisa paigal.

kogu hinge pühendamine annab parima tunde. kui iga keharakk tajub armastust, kirge ja suurt soovi, kui veri liigub veresoontes ja koos sellega tohutu energia, mis ei lase peatuda. kui tunnen, et ei tee midagi "niisama", annan igale sõnale, igale teole oma mõtte, annan tükikese endast, et see oleks päris, et see kanduks kaugele edasi, teistele.

huvitav, kuidas Simple Plan'i lugu nimega "This song saved my life" teeb olemise tõepoolest paremaks.

this feeling is still indescribable

                      Dancing with the feet is one thing, 

                                                            dancing with the heart is another.

järjekordselt veendun selles, et tantsimine võtab ära kogu valu. 

peas on ilusaimad mõtted ja südames kõige soojemad tunded.  

viimased kaks päeva olen istunud nelja seina vahel ja kannatanud väsimust, tüdimust, peavalu.

viimased kaks päeva olen kritiseerinud oma lõpuaktuse pilte ja vihanud ennast selle eest, milline ma olen. 

insane.

selline tunne, et lähen ja teen trenni nii kaua, kuni jaksan. 

kuni pilt kaob silme eest ära.

ja seda mitte selle pärast, et olen oma külmkapi tühjaks söönud. 

lihtsalt trenn väsitab. ma saan koju tulla, voodisse vajuda ja järjekordne mõttetu päev on möödas.

lisaks ma hakkan korralikult tööl käima.

võimalik, et see parandab ema arvamust minust. 

ühesõnaga ma ei virise, vaid püüan midagi teha.
mis ajast küll? ise ka imestan. 

inspiration, motivation, captivation.

ballett kõlab nagu täitumata unistus, millest sain alles hiljuti teada

tahaks lihtsalt keset tuba maha istuda ja nutta. ilma põhjuseta. lihtsalt nõrkusest ja väsimusest.
kadedus ja viha voolavad kehast läbi. olek on rahutu, emotsioonid tuhmid.
väga lihtne haiguse süüks ajada.

mökudest

issand jumal küll, see on viimane kord, kui ma midagi korraldan, mul on totaalselt kopp ees idiootsetest küsimustest ja veel suurematest idiootidest, kes neid esitavad. inimesed võiksid väheke iseseisvamad ja ettevõtlikumad olla, palun?

pargipingil, nagu elust tüdinenud vanamutike

viidates Maarjale, võin öelda, et ka minul on peast läbi käinud mõte, kui tore oleks aega edasi kerida. kuigi ma kahtlustan, et meil temaga on pisut erinevad eesmärgid. mina soovin lihtsalt, et kõik oleks juba läbi -  lõpetamine, lõpupidu, 30STM'i kontsert ja jaanipäev. jah, see kõik on väga fun, aga ma ei viitsi. kui mõtlen, et tuleb hakata meikima, juukseid sättima, vaatama, et kleit ikka ilusti oleks ja blabla, siis tekib tahtmine ennast teki sisse mässida ja lõpetajatele siitsamast voodist kaasa elada. ei viitsi mingit pidu panna, ei viitsi tööd teha. suveväsimus? naljakas sõna.

ma tunnen, et mind on liiga palju. mul on iga asja kohta midagi öelda, nii palju mõtteid, nii palju arvamusi. tegelt tahaks vait olla.

minu suvi

sellepärast ma ei tahagi endale tulevikus klientidega suhtlemist nõudvat tööd, et isegi halvas tujus peab neile sõbralikult naeratama ja oma kaupa aktiivselt müüma, samas kui tahaks minna ja kogu enda sisse kuhjunud pa*a välja oksendada.

mul hakkab iseendast ka kahju. kui keegi peaks jagama tiitleid á la nõrk lüli või igavene luuser, siis ilmselt saaksin mõlemad. 

tuleb tuttav ette see palav päev, kui istud arvuti ees ja vaatad oma msn'i friend list'i, kus passivad ainult mingid ebahuvitavad inimesed ja pooltel on üldse staatuseks away?  ning siis tunned süümekaid, et oled sellise ilmaga kodus ja kadestad teisi offline friends'e, kes teevad kindlasti midagi põnevat! ent siis, kui sõbranna siiski helistab ja kutsub su välja, sa ikkagi ei viitsi oma tagumikku püsti ajada ja oled parema meelega voodis. sellist tüüpi otsustusvõimetus on üsna jamps.

ma tahan, et see suvi oleks ülimalt rahulik – et ma ei peaks kellegagi tülitsema, et mind ei torgiks igasugused puupead, et ei peaks seletama miks ma nii tegin või ütlesin, et keegi ei suruks ennast mulle peale, ei esitaks idiootseid küsimusi, et kedagi ei huvitaks minu elu. tahaks olla eemal kõikidest, kuid samas mitte üksi. ma tahan ühte teatud seltskonda. üpris kirju seltskond, kuid millegipärast mulle tundub, et me klapime. 

tahan, et oleks hubane, kodune tunne.
tahan teha palju pilte, naerda ja kallistada. (pange tähele, ma ei maininud söömist)
tahan, et sellest suvest jääks soe mälestus.

We could pretend that we're not who we are,

Put on the make up and drive really far,

Roll down the windows and live in the car,

Pick up the pace we can reach for the stars,

And we will have our new start.

teeme nüüd nii, et enne, kui ma midagi suust välja ajama hakkan, ma mõtlen selle 23897239298168628 korda läbi, veendun, et kõik on õige, ja alles siis ütlen. ON NII RASKE VÕI?

ma olen tähele pannud, et kordan sõna "aitäh". kogu aeg. ma ütlen seda iga väiksemagi asja eest, iga naeratuse, iga kallistuse, iga mulle pühendatud minuti eest. minu arust on äärmiselt tähtis, et inimesed teaksid, kui tänulik ma olen, sest kunagi ei tea, millal saan neid viimast korda tänada. kõlab nagu igav klišee, eks ole. kuid siiski, kui nendel sõnadel peatuda, mõelda mõne inimese peale, kes suudab iga murekortsu sinu näolt ära pühkida, hakkab seesama klišee tähendust leidma. hakkad aru saama, et need ei ole niisama "targad sõnad", mida saame oma kõne kaunistamiseks kasutada.

yes, we all get a little fucked up sometimes

vau. vau. nii palju halba tuleb igast praost sisse, täiesti ootamatult, ma ei jõudnudki selleks moraalselt ette valmistuda. ei, ma ei keskendu hetkel oma proovieksami hindele, ma räägin üldiselt. mul on kurb meel ka oma sõprade pärast, kes on nii mornid sellel vihmasel nädalavahetusel. ma loodan, et nende asjad loksuvad ka paika ja saame üsna pea sellest stressist lahti.
kui aus olla, mul on hea meel, et põhikool lõpeb just nüüd. me kõik oleme juba väsinud teineteisest ja vajame uuendust, vajame vaheldust.. sellepärast rõõmustabki fakt, et saame järgmine aasta mõnevõrra uuema seltskonna.

aga ärgem lubagem siiski väsimusel meievahelist sõprust väänata, see on nii habras, eriti nüüd,  kui meil on nii ükskõik.

the sound of loneliness makes me happier

täielik ükskõiksus. ühest küljest ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad nii tuimad olla, kuid samas teisest küljest mõistan, et see oleks praegu ideaalne olek minu jaoks. emotsioonitu. vahel lihtsalt tahaks end muust maailmast välja lülitada ja olla omaette. ilma selle mölata, mida inimesed suust välja ajavad, ilma pulbitsevate emotsioonideta ja valjuhäälsete repliikideta. ilma, et keegi mind torgiks. ilma, et peaks millegi peale mõtlema.
vahel võib ju tühi koht ka olla.

there is something about the way the streets look when it's just rained

ise ka imestan, et seda ütlen, aga ma olen väga tänulik, et elus on inimesi, kes mind tohutult närvi ajavad, sest ilmselt kui ma poleks täna ühe sellise eest põgenenud, ei oleks ma ka vihma alla jäänud, ei oleks näinud vikerkaart meie imelises kesklinnas, ei oleks tundnud seda värskendust, seda vapustavat emotsiooni. terve tee koju naeratasin, vahepeal itsitasin ja jätsin vist natuke kummalise mulje teistele trollis viibijatele. vesi nirises mööda akent alla, mõned üksikud päikesekiired leidsid oma tee pilvede vahelt ja paistsid mulle näkku. koju kõndides tundsin kuidas kopsud kokku tõmbusid ja õhku jäi väheks, isegi pisarad tulid silma - see oli naer, mis tahtis nii väga välja pääseda.
ma ei taha ettegi kujutada, kui tuim ma oleksin, kui sellised asjad ei teeks mind õnnelikuks.

ÕUDSALT tahaks endale sellist! 

don't think twice, it's all right

kuigi ma ei taha seda ise uskuda, pean siiski tunnistama, et teiste arvamus kõigutab mind veel. mingil määral. aga ma töötan selle kallal, et ei kõigutaks. ausalt, ma olen edusamme teinud. 
ja ma püüan võimalikult vähe mõelda.


nüüd hakkab jälle pihta see aeg, kui kõik minu ümber ootavad, millal saaks juba päikest nautida ja maasikaid süüa ja mina olen jälle see weirdo, kelle jaoks on päikest natuke liiga palju. ja maasikad.. no neid ma söön, et tselluliidist lahti saada, pidid aitama :D

tegelikult võin ausalt tunnistada, et mul läheb hästi. üle pika aja. vaatamata väsimusele vean end trenni ja olen tähele pannud, et tihtipeale saan sealt parimaid emotsioone just nendel päevadel, kui ma tõesti mõtlen "täna on viimane, enam ei jaksa käia".
nii et ma ei anna alla, ootan juba lõppu, kui kogu koolistress on seljataga ja võin enda üle uhkust tunda. sest mul on selleks põhjust.

ma ei tea millest ma viimasel ajal toitun, õhust ja armastusest? külmkapp mattub varsti paksu tolmukihi alla, kui ma niimoodi jätkan. miski peab tõepoolest teistmoodi olema.

üldse mul läheb hästi. päriselt ka. naljakas on see, et mul kukkus täna peegel kildudeks. veame kihla, et siit tuleb 7 aastat suurt päikselist õnne?! 

inimesed ikka kipuvad arutlema ideaalsete suhete, iseloomude, figuuride, juuste, naeratuste üle... ja väga tihti tuletatakse meelde, et veatust pole olemas. minu meelest ei ole neil õigus. nad ütlevad seda, sest keegi teine tark inimene on seda kunagi öelnud. nad ei mõtle, kas on ise sellega nõuski. kui nad elavad sellise põhimõtte järgi, siis ilmselgelt ei oska ka ära tunda neid pisikesi ideaalseid hetki, mis igaühte aeg-ajalt külastavad, veel vähem neid nautida. järelikult ei oska nad ka millegi eest tänulikud olla.

mind ennastki tabas just miski perfektne: mängib üks uskumatult mõnus laul, ma räägin tõeliselt parima (jah, julgen südamest seda sõna kasutada) inimesega ja mind ei torgi ükski puudus. mul ei ole palju vaja, et seda hetke märgata.

my thoughts were so loud, i couldn't hear my mouth

mul pole kunagi olnud probleemi, et ma räägiks liiga palju - pigem vastupidi, mulle on alati meeldinud rohkem kuulata, kui rääkida. ja tundub, et ma olen liiga kaua oma mõtteid endale hoidnud, sest nüüd tahavad nad KÕIK välja saada ja see kujutab endast haiget mölapidamatust. palun lööge mind järgmine kord. 

hetkel, kui ma enam ei jaksa, kui olen valmis kõik siinsamas pooleli jätma ja alla andma...
see tunne, kui ta astub uksest sisse ja toob päikese tagasi minu südamesse.
tema kohalolek annab inspiratsiooni.
see tunne tõstab mind õhku.
ma ei mõtlegi enam loobumisele.

mõned inimesed lihtsalt on sellised.
võrratud.

ma vihkan üheksandat klassi. 

me tahame alati midagi, kuid inimliku egoismi tõttu ei mõtle kunagi kas oleme üldse seda väärt.

ilmselgelt ei suuda ma vait olla, see blogi on omamoodi minu parimaks sõbraks kujunenud, niiet seda ei saa niisama kinni panna ja ära unustada.

kas teile on tuttav tunne, kui üritad kõigest väest midagi saavutada, kellelegi midagi tõestada, ja siis läheb kõik täiesti.. no sinna samasse.. ? ja siis, kui oled juba alla andmas, rahuned maha, hakkab järsku häid asju juhtuma. lihtsalt, niisama, kukuvad taevast alla. ja siis ei saagi enam aru, kas selles elus peab millegi nimel võitlema või see on puhtalt ajaraiskamine, ja ajapikku tuleb kõik nagunii sinu juurde? kas see on seesama liblika-efekt, mille üle ma juba varem siin blogis juurelnud olen? noh, et pole mõtet teda taga ajada - lendab eest ära, parem maha istuda ja oodata, kuni ta ise su õlale tuleb.

elu ei ole mingi mäng, ei ole vaja inimestega mängida, arendada mingeid taktikaid inimsuhetes või hoopiski õnne "jahtida". mis kuradi jaht? õnn ei ole ju miski, mida saaks tänavanurgalt üles korjata või kuidagi kinni püüda?!

breathe in the future, breathe out the past

ma vaatan tagasi.. uurin vanu pilte, kuulan vanu laule, ning kusagilt sügavalt tõusevad pinnale imelised mälestused. mul on natuke häbi sellepärast, et ma ei suuda minevikust lahti lasta - selles mõttes, et ma igatsen alati midagi, mis on seljataha jäänud, kuigi oleks juba ammu aeg oma eluga edasi minna ja avastada uusi asju, uusi inimesi, aeg teha uusi mälestusi ja omandada uusi kogemusi.
ma ei saanud aru, miks tundus kõik nii päikselise ja mõnusana vanu pilte vaadates, miks tekkis mul tahtmine sinna aega tagasi naasta...
kas te olete kuulnud, et enesekindlus on edu võti? ma arvan, et see võiski olla piltide üheks nähtamatuks nüansiks, mis pikemal vaatlemisel siiski välja paistma hakkas.
ma mäletan, kuidas paistis kevadhommikune päike, kuidas klappidest tuli Leona Lewis'e "Angel" ning mõtteid peas, mis ütlesid, et kõik läheb hästi.
mul pole õrna aimugi, kuhu ma selle enesekindluse jätsin, aga hea meel on lõpuks teada, mida otsima pean.

gonna find another place, maybe one I can stand

ma vihkan siinset õhkkonda. see on rusuv ja masendav. ma olin kindel, et see nädal aega Saksamaal muutis mu mõtteviisi ja suhtumist asjadesse. muidugi kui mõtlema hakata, siis esimesed päevad Eestis olidki pisut kergemad - viibisin veel siiski mõtetega Groove Dance Classes'i tantsusaalis.. aga nüüdseks on see rõve tunne tagasi - täpselt sama, mis oli mind enne reisi painanud, mitu-mitu kuud. ma tõesti ei saa midagi teha, ma ei oska sellest üle olla, ma lihtsalt ei suuda. ma ei ole sellist tüüpi inimene, kes näeks  midagi ilusat porilombis, ja ma ei ole ka selline, kes suudaks endale sisendada, et kõik on korras.

ja nüüd läks emme ka reisile ja ma pean veel kaks päeva otsima motivatsiooni, et hommikul üles tõusta.

palun, lähme ära?

kui keegi peaks andma mulle võimaluse soovida mida iganes, ma isegi ei tahaks saledaid jalgu ega lamedat kõhtu, ei tahaks mingit idiooti tema helesiniste silmade pärast, ei tahaks tagasi neid inimesi, kes otsustasid siiski lahkuda.. ma lihtsalt sooviks, et minu südames oleks rohkem soojust, et ma oskaks seda edasi kinkida, et ma oskaks oma hoolivust välja näidata, et Nad teaksid, kuidas kuskil sügaval, pimedas südamesopis ma Neid armastan.
samas, kas ikka armastan?

destroying everything seems like the best option

tahan ära, nii ruttu, kui võimalik.

kogu selles planeerimis-korraldamistuhinas ei jäägi mul aega mõtlemiseks selle üle, kuidas mul läheb. äkki ongi parem, sest siis ei ole ka aega midagi üle mõelda. tegelikult läheb päris kiirelt, tegevust on maru palju ja nagu alati on see viimasele minutile lükatud. ja keda siin veel süüdistada annab, kui mitte iseennast?

lõhnab nagu esimene kevadpäev

ma nii armastan seda tunnet. isegi, kui kõik ei lähe hästi, isegi, kui tahaks mõnele inimesele vastu nägu lajatada, isegi siis võib tunda, et maailm minu ümber on imeline.
ma hindan seda, kui inimesed naeratavad mulle. eriti need, kellega ma ei suhtle nii palju, kui oma lähedaste sõpradega. üks siiras naeratus võib kogu selle metsa läinud päeva olematuks teha.
täna peale kooli läks kõik kuidagi nii huvitavalt, nagu keegi oleks puslet kokku pannud. seda selles mõttes, et kogu see mõnus üldpilt kujunes väikestest tükkidest, pisikestest naeratustest ja õnnehetkedest. mul tekkis korraks selline suur tahtmine maailmale kalli teha. vaatamata sellele, et ma seda tihtipeale ei mõista, eriti inimesi selles maailmas. aga küllap see on sellest, et me oleme kõik ainulaadsed ja kõiki vaateid ei saa nagunii omaks võtta.

I want to explode, to pull my ribs apart and let the sun inside.

dear God, i have a problem. it's me

veetsin kodus kuus päeva. kuus päeva ma ei näinud ühtegi nägu, ma ei tantsinud, ei kiirustanud kuskile, ei elanud roboti elu. kuue päeva jooksul sain magada rohkem kui vajalik, ei pidanud muretsema ei trennide, ei õppimise, ei inimeste pärast. ma lihtsalt sõin ja magasin, sõin ja magasin. see oli mu puhkus, ja see ei aidanud. ma oleks justkui veel rohkem väsinud - väsinud üksindusest ja mõtetest, mis ei ole enam üldse uued. esimest korda elus valdab mind midagi nii emotsioonitut. ja päeva lõpuks painab ainult üks küsimus: miks mul kõik alati kokku variseb?

see on väga khuul, et ma saan oma aknast päikeseloojangut vaadata ja kõiki lennujaama suunduvaid lennukeid jälgida, ometi tunnen ma puudust vannitoa raadiost. ma ei julge ise laulda, sest seinad siin Õismäel on üllatavalt õhukesed ja ma arvan, et emale juba piisab meie naabrite tunnustamata musikaalsusest...
ma olen õnnetu :(

vaheldus mõjub hästi

mind on tabanud tohutu laiskus ja energiapuudus, võib öelda, et kohati täitsa tõsine apaatia. see on väga tüütu, sest ma olen harjunud, et jaksan oma kiire elutempoga toime tulla. energiapuudusega tuli kaasa ka huvipuudus.. ja oleks see ainult kooli suhtes, ei, see puudutas tantsimist ka - tuli täiesti ootamatult ja niitis jalust maha. hetkel on plaan ühest trennist ära tulla, ja mitte sellepärast, et ei jaksa, seal on üks teist sorti lugu, mis teile arvatavasti huvi ei paku. aga mida ma kardan kõige rohkem, on pettumus. ma ei taha, et treener arvaks, et ma olengi selline luuser, kes nii lihtsalt alla annab. samas, kas ma siis ei tee seda?

tegelikult me kõik vajame vaheldust ja nähtavasti ongi nüüd kätte jõudnud aeg, kui ma olen tõesti väsinud rutiinist ja arvukatest mallidest ning vajan veidike puhkust. sellepärast ma täna ühtegi trenni ei lähe ja püüan olla niisama (?). 

where do you move when what you're moving from is yourself?

kahjuks psühholoog ei öelnud mulle midagi uut, ma lihtsalt veendusin veelkord selles, et asi on täielikult minu mõtlemises ning ma ei tohi oodata mingeid imesid, pean ise midagi muutma. aga täna ei jaksa, homse suhtes ei oleks ka nii kindel.

mm, ja kas te olete kuulnud atelofoobiast? ma kahtlustan selle algstaadiumit enda puhul. 

peaks sellise otsaette kleepima

awake the stars 'cause they're all around you

ma ei tohi jätta mainimata eilset õhtut. meeletult lahe on inimesi uuesti avastada - nende positiivseid külgi, huvitavaid omadusi, sarnasusi endaga.
üle pika aja tundsin seda, et mind kuulatakse, minuga räägitakse kaasa, minuga ollakse samal lainel.
mul on hea meel, et igas päevas leidub miskit, mille eest tänulik olla!

see tants oli küll üsnagi väike asi - kõigest kooliüritus, kuid siiski tähendas mulle palju. ma olen väga uhke, et nii paljud inimesed olid nõus õppima kava, mille olin ise välja mõelnud, ilma vingumiseta. mind hämmastas see suur soov midagi saavutada, see, kui palju hinge me sinna sisse panime, kui palju aega pühendasime. mind hämmastas elav publik, nende emotsioonid! avastasin, et sihikindlus ja optimistlik meel on väga võimsad asjad ning ongi peamised, mis viivad edasi.

naljakas, kuidas tahtsime paar päeva tagasi täiesti alla anda. 

lihtsalt suur aitäh, te teete mind nii õnnelikuks nende pisikeste asjadega :)

Dealing with backstabbers.
There's one thing i've learned: they're only powerful when you have your back turned. 
                                                                                                             - Eminem 

lihtsalt okseleajav, ei jaksa ära imestada :)

ja kui ma loen nüüd kokku oma tobedad sõnad, mõttetud hirmud ja idiootsed olukorrad, siis tekib ikka päris hale tunne küll. nagu keegi istuks mu peas ja aina korrutaks sõna "luuser". ja mis edasiliikumisest saab juttu olla?

i'm so tired, can i give up now?

motivasiooniga on selline naljakas lugu, et see võib tekkida ka väga pisikest asjast, kasvõi üksikust päikesekiirest. ja seda võib tulla korraga nii suurel hulgal, et tundub, nagu jätkuks lausa terveks aastaks. aga HAHA, ei, seda ei jätku kunagi nii kauaks. mitte kauemaks kui 24 tundi, sest järgmisel hommikul, ärgates üles hirmsa peavaluga ja otsekohe ründavate mõtetega tulevast päevast, tulles kooli ja kuuldes neidsamu idiootseid küsimusi mis eilegi, nähes neidsamu närvidele käivaid inimesi, mõtled, et noh, kus see siis nüüd on? hallooo, tule tagasi :)
ja võib-olla ma mõtlen asju üle, võib-olla inimesed ei räägigi nii valjusti ja niii palju, võib-olla nad ei olegi nii uskumatult rumalad, võib-olla ma ei tohikski olla nii iseseisev, võib-olla ma ei tohiks kõigest nii tüdinenud olla, aga kahjuks mul ei ole motivatsiooni midagi ette võtta või midagi uskuda.

you're gonna lose people in your life, and i realize that no matter how much time you spent with them or how much you appreciated them and told them so, it will never seem like it was enough. 

naljakas, kuidas on muutunud mu suhtumine asjadesse, mis ümberringi toimuvad. ma isegi ei paanitse enam nii palju kooli pärast, sest mul on peaaegu et täiesti kama mis toimub tundides, mis mind tõepoolest ei huvita. ja uskuge või mitte, aga ma ei tee kõiki oma kodutöid enam (nüüd peab tegema "woaaah!")

ma olen lõpuks aru saanud, et sellel pideval pingutamisel pole mitte mingit mõtet. täna sain saksa keeles kolme, see on vist esimene kahe viimase aasta jooksul.. tundsin ennast kohe sellise bad girl'ina, et vähe pole. haha, ma tean, et teil on tegelt väga imelik seda lugeda, sest ilmselgelt olete teie juba ammu normaalsed ja kolm on ka täiesti igapäevane hinne. aga andestust, te loete nohkari blogi, nohkari, kes pole enam nohkar :D 

okei aitab sellest, tegelikult ma lihtsalt istusin ja mõtlesin, et tahaks kirja panna, et ma ikka üldse ei jaksa midagi teha. see on ka väga imelik minu puhul, ma tunnen ennast mingi laguneva traktorina, kui nii võib öelda. ja ma ei viitsi ennast üldse kokku võtta. mitte täna igaljuhul. 

lisakohustuste võtmine on alati tülikas ja närvesööv olnud, ning seepärast ma olen alati püüdnud neist mööda jalutada, kuid seekord mingi ootamatu entusiasm sundis mind otsustama selle kohustuse kasuks. räägin nimelt tantsust, mida me hakkame koos klassiõdedega tegema 3.veebruariks. kohustuseks nimetasin sellepärast, et ma ei suuda sellesse ükskõikselt suhtuda, ma töötan iga pisiasja kallal ja nõuan täiuslikkust. nii läks ka täna selle neetud mixiga - istusin kokku umbes 5 tundi ja LÕPETASIN seda.. ehk siis selle ALGUSE pärast närvasin ma kaks eelnevat päeva. silmad kukuvad varsti peast ära, aga noh, valmis ma ta sain. ei ütleks, et ma sellest väga vaimustuses oleks, kuid Carolina oli. see rahustas mind. nüüd peab ainult hea kava tegema, siis jään ka mina rahule. pabistan vägaväga, kuigi tean, et see on kõigest klassidevaheline võistlus.. kuid siiski, enam ei tule ju keegi ütlema mulle millise TÕNNi peale ma midagi tegema pean, nüüd on aeg ise oma TÕNNid ja BUMMid paika panna.
ja seekord ma loodan kaasaelava publiku peale, päriselt ka, kaua võib nii tuim olla?

remind yourself that it's okay not to be perfect

õudsalt rahutu tunne on, ma ei oska kuidagi olla, kogu aeg tundub, et inimesed jälgivad igat mu liigutust,igat sõna ja emotsiooni, uurivad iluvigu, panevad alati tähele, kui ma midagi valesti teen, kritiseerivad sellepärast.. kuigi keegi pole andnud vähimatki põhjust midagi sellist arvata.

isegi lihtsalt pingil istudes ja muusikat kuulates ei suuda ma ennast mugavalt tunda, tundub nagu kõik aina vahiksid mu kõverat selga. 

ja mul on nii kopp ees sättimisest, ma tahaks omada piisavalt palju loomulikku ilu, et minna kooli ilma meigita, suvalise krunniga peas, ning sealjuures tunda ennast ilusana. tegelikult see olukord on kohutav, sest varem polnud üldse meiki ega sirgendajaid ja inimesed olid õnnelikud oma välimuse üle. tänapäev sakib. 

                                                                    
                

 

i'm sorry i have to say it but you look like you're sad

your smile is gone, i've noticed it bad

the cure is if you let in just a little more love

i promise you this: a little's enough 

there are far better things ahead than any we leave behind

üllatavalt kiiresti on hakanud kool mulle närvidele käima, poleks oodanud. teeb kurvaks, et vaheaja viimased päevad olid niivõrd päikselised, naeratusterohked, täis eluenergiat, ja siis oleks nagu üks suur hall laine peale tulnud ja kõik need emotsioonid enda alla matnud - jälle ja jälle ärritavad mind needsamad inimesed, needsamad olukorrad.. võib-olla olen mina liiga nõudlik, võib-olla on asi teistes, aga ma ei viitsi sellest pikemalt mõelda. õnneks ma märkan, kuidas elu väljaspool kooli muutuma hakkab, ja see on üsnagi positiivne. esiteks sai minust täieõiguslik Õismäe elanik ja ma olen nüüd palju rõõmsam koju tulles. ja kuigi ükski nurk selles korteris pole juba sajandeid remonti näinud, on siin ikkagi hubane ja mõnus. ootan, millal hakkame juba mööda ehituspoode ringi jooksma ja uusi asju valima, see on minu jaoks alati põnev olnud. teiseks, ma muutsin natuke oma trenniplaani ja nüüd on mu reedene õhtu täiesti vaba - lõpuks ometi saan ma oma sõpradele rohkem aega pühendada. et noh, kui nüüd natuke mõelda, siis läheb ju täitsa hästi? praegu on kõige lihtsam kõik oma negatiivsed emotsioonid kooli süüks ajada ja seda ma ka teen.

ma avastasin, et tõelised sõbrad ei jäta sind isegi siis, kui sul on kuu aega järjest halb tuju, nutt kurgus ja pole kunagi aega, et nendega normaalselt rääkida, ning nad ei hõõru sulle seda nina alla, vaid lihtsalt ootavad ära, sest teavad, et kunagi saab see läbi. igaühel on oma tõusud ja mõõnad. 

ma olen sõnatu, kas ma tõepoolest väärin seda? 

it's gon' be me, you & the dancefloor

inimene, kes pole kunagi tantsinud ega tundnud hingematvat naudingut sellest, võib-olla ei saagi aru miks need kollaste särkidega friigid hüppavad rõõmust lakke, karjuvad nagu hullud ja kallistavad teineteist poolsurnuks - nende esitus polnud ju kaugeltki perfektne. asi on selles, et nad lihtsalt ei mõtlegi enam nende sassiläinud jooniste ja liigutuste peale, sest südames on midagi enneolematut, midagi sellist, mis paneb neid tundma ennast kõige õnnelikumatena siin maakeral. see on miski, mida on võimatu jäädvustada pildile või videole, kuid sellest võib natuke aimu saada jälgides rõõmsate noorte naeratusi, mis ei taha kuidagi nende nägudelt maha tulla.
ma pole juba 2 aastat esinenud ja sellepärast ongi mul kõiki emotisoone topelt. juba jääb õhust ja sõnadest ka puudu, jääb üle vaid tantsida, jälle ja jälle :)

(don't ask :D)

kuna kõik juba teavad milline ulmeline mõtleja ma olen, siis kindlasti kedagi ei üllata see, et ma ei saa juba mitmendat ööd magada selle adrenaliini pärast, mis hakkab meeletul kiirusel mööda keha voolama, kui meelde tuleb see kauaoodatud esinemine.
pöidlad pihku, et ma nüüd üle ei mõtleks.
ja see ongi kõige raskem osa

the best part is when you enter that venue and leave reality at the door

ma olen meeletult õnnelik, et stuudio on saanud mulle teiseks koduks.
need viimased kontserdieelsed trennid ühendavad meid kõiki, ma tunnen kuidas meie grupp muutub aina lähedasemaks. nii armas on teineteisele hommikul helistada, et keegi ei paneks oma tüütut äratuskella kinni, sest 9.45 peab juba platsis olema ja 10 ajal läheb pidu lahti: alguses pool tundi avame oma silmi ja kogume energiat.. mõned ei saa trenni lõpukski ärgatud ja lähevad koju magama. kuid vaatamata kohutavale väsimusele püüame me ikkagi kõigest jõust kuulda neid olematuid biite, mida hakkame lõpuks lihtsalt välja mõtlema, ja õppida neid kahtlaseid samme, mis kellelgi küll välja ei tule, aga nalja teevad kui palju! ning kõige lõpuks, kui higistamine läbi, on tore joosta meie chill room'i, kus algavad Guitar Hero meistrivõistlused.
ma võikski rääkima jääda sellest, kui väga ma armastan sealset õhkkonda, kui väga tänulik ma olen selle eest, et lõpuks ometi leidsin selle perekonna, millest olen nii kaua unistanud.

ma ei tea mida teie teete aastavahetusel, aga mina igatahes poen teki alla, söön mandariine ja vaatan midagi naljakat. ja kui uni tuleb, lähen magama. jah, niisama lihtsalt.
ehk tuleb see kauaoodatud peotuju aasta pärast.

ja seekord ma ei luba midagi, ei oota midagi, ei looda midagi. las see aasta lihtsalt kulgeb nii, nagu peab.

olge mõnusad, kallid sõbrad! :)

palun, kas keegi suudaks mulle selgeks teha, et ideaalseid inimesi pole olemas?
ma tõesti arvan, et mul on vaja psühholoogi.

tekib selline tunne, nagu mängiks tulega. ma saan aru, et minu käitumise tõttu võib kõik kokku variseda, aga siiani pole seda juhtunud ja sellepärast ei ole mul ka ühtegi põhjust ennast muuta. ma olen piisavalt loll, et samas vaimus jätkata.
tundub, nagu peaks kasutama võimalust, kasutama seda, et inimestel on aega minuga rääkida. aga asi ongi selles, et tegu on inimestega, kellest pole eriti sooja ega külma. nad tulevad ise rääkima, ja mina tunnen ennast sunnituna teemat arendama, sest kardan, et tulevikus kahetsen seda, et ei pööranud omal ajal neile piisavalt tähelepanu. samas, mis on saanud mu motost "ma ei tee seda, mis mulle ei meeldi"?
viimasel ajal juhtub kõik valede inimestega, mitte nii nagu võiks..  see ajab tohutult närvi. üldse on kõik väga sassis ma ütleks.

lisaks mulle tundub, nagu ei vääriks neid kingitusi, mida mulle tehakse. samas tean, et kui räägin sellest, hakatakse vastu vaidlema :) seega lihtsalt ütlen: ma teen kõik, et hoida teid oma südames ja oma elus, ühel hetkel, kui ma ronin välja sellest põhjatust august, tulen tagasi väikse Päiksena, olen alati teiega ja säran iga päev, sest teie teete seda minu jaoks.

tahan lõhnata mandariinide ja piparkookide järele

tahan kanda villaseid sokke ja pikki sviitreid, juua kuuma teed ja kuulata jõululaule

mässida ennast pleedi sisse ja lugeda raamatut imeilusa kuuse all, sealsamas magama jääda ja ärgata kellalöökide peale

kallistada emmet ja paluda vabandust

tahan kirjutada Jõuluvanale, soovida natuke soojust ja peotäis armastust

tahan suurt lumememme ja pilti: sina, mina ja lumememm. lihtsalt lõbu pärast.. 

tahan lamada lumehanges, teha lumeingleid ja unistada suvest

 jagada oma unistusi kellegagi, kes tõepoolest tahaks kuulata
–(Unknown)

ma vihkan neid libedaid teid

vihkan tuult

vihkan seda kõledat ja haledat kohta

vihkan busse, mis käivad nii harva

vihkan, et nendes bussides on nii palju tuttavaid, kellega lihtsalt peab rõõmsalt juttu rääkima, sest tooli alla peitu pugeda ja loota, et jääd märkamatuks on veidike ee.. veider?

vihkan neid alaarenenud venelasi, kes karjuvad nagu metslased

vihkan, et minu aknast paistab igav mets ning ma ei näe ilutulestikku

vihkan inimesi, kes muutuvad ilma põhjusteta, 

kes lihtsalt viivad su tuju alla omaenda eksisteerimisega

ma arvan, et olen lihtsalt väsinud.

tahan siit ära saada nii kiiresti kui võimalik, ning mind rõõmustab teadmine, et ei ole kaua jäänud. 

ainult natukene.

ja siis me saame lahti kogu sellest kohutavast minevikust ja alustame uuesti. 

mitmes kord see juba on? 

vahet pole, loodetavasti lähevad seekord asjad veidi teistmoodi. 

what I'd give to turn it off and make it stop, so all that I can hear is a simple song

  aina tihemini panen tähele, et ütlen inimestele "mul pole aega".. või "saame kokku vaheajal, mul on homme trenn" ja mõtlen, mille kuradi nimel ma teen nii palju asju? kas ma püüan kellelegi midagi tõestada? iseendale? kas ma tahan tõestada, et on võimalik õppida viitele, käia kolmes trennis + keeltekoolis ning sealjuures omada häid suhteid mind ümbritsevate inimestega, olla maailma parim tütar, särada nagu päike oma sõprade eludes, käia väljas ja omada korras närvisüsteemi?

  iga päev saan aru, et see on võimatu. seda näen sõprade reaktisoonides, iga kord, kui mainin neile seda lähitulevikku, mis võib-olla ei jõuagi kunagi kätte. ma tahaksin midagi muuta, aga ei oska kusagilt alustada. tantsimine on osa elust ja ma ei saa selle arvelt endale aega juurde võtta, omaarust tegelen sellega niigi vähe. õppimine - muidugi on see tüütu ja vastik, aga ma tahan saada edukaks inimeseks ja ma tean, et haridus on üks garantiidest helge tuleviku saavutamiseks. mitte küll alati, kuid enamasti. võite öelda, et vahel ei pea nii palju pingutama, kõike ei pea tegema – ma saan sellest väga hästi aru, aga juba väiksest saati olen hull perfektsionismi tagaajaja, ja ma ei saa sellest kiiksust lahti. ma nii kardan, et see üks õppimata peatükk võib mõjutada kogu mu edaspidist õppeedukust. ma kardan liiga palju, eksole?

  vahel on olukordi, kui ma lähen endale teed keetma ja seni kuni vesi keema läheb, ma käin paaniliselt mööda tuba ringi ja otsin endale tegevust, sest ma tunnen, et sekundid tiksuvad, aeg läheb ja ma raiskan seda aega. sellistel hetkedel ma hakkan tõsiselt muretsema. ema väidab, et mu katus sõidab, et kui ma niimoodi jätkan, lähen hulluks. see on osalt isegi natuke naljakas, samas tõsine asi.  

ma ei oska midagi vabalt võtta, mõte töötab, kogu aeg, pidevalt, lakkamatult. sellepärast ma olengi vahel nii psühh, sest olen juba ammu jõudnud kõik asjad sada korda üle mõelda ja avastan, et olen omadega lõpus, nina vastu kinnist ust. 

  ja kui keegi tahab nüüd öelda "just take it easy and everything's gonna be alright :) ", siis minge jookske vastu seina. 

it seems like i'm always looking up & waiting for something to happen

rahu, motivatsioon ja õnnetunne on käegakatsutavad, kuid siiski liiga kaugel, et neist tugevalt kinni haarata. ma varun aega ja ootan veel, kannatlikult.

ärkasin kell 15.45 ja avastasin, et magasin pool päeva maha - läksin närvi.
tuli meelde, et mul oli plaanis väga palju ära teha - läksin närvi.
tegin kohustusliku kirjanduse lahti, avastasin, et on vaja veel 250 lk läbi lugeda - läksin närvi.
alustasin lugemist, ei saanud midagi aru, hakkas palav - läksin närvi ja kaotasin motivatsiooni.
surfasin Facebookis ja sõin šokolaadi - enesetunne paranes.
emme tuli koju ja küsis miks ma midagi ei tee, mille peale ma ütlesin, et ärkasin alles nelja paiku - emme läks närvi.
otsustasin, et mul on suva sellest raamatust, tõmbasin kokkuvõtte ja sõin veel. siiani on enesetunne okei.

nüüd mul tuli meelde, et pean veel ajaloo ja inglise keele ära tegema. ja oleks tore ka poodi jõuda. ja mul on selleks ainult üks päev - homme, ja siis saab nädalavahetus läbi. kas keegi oskab ette aimata mis emotsioon valdab mind nüüd? :))))

our greatest glory comes not in never falling, but in rising every time we fall

teate, mulle meeldib see pimedus. ärkad – pime, tuled koolist – pime, õhtul ei näe üldse midagi. aga see on super. millegipärast meeldib mulle unistada just pimedas, sest siis tundub kõik nii lihtne ja reaalne. praegugi on lihtne neid ridu kirja panna, sest ümberringi on pime.
mulle meeldib vaadata lumesadu ja tähti, kuulata muusikat ja naeratada. ma austan inimesi, kes oskavad sellistest loomulikest ja küllaltki väikestest asjadest rõõmu tunda, mul on hea meel, et olen isegi üks neist.
nagu paljud juba Facebookist lugeda jõudsid, mul viskas kopa ette minu elu. ma mõtlesin veidi.. ja otsustasin olla õnnelik. avastasin, et on äärmiselt mõttetu raisata oma energiat inimestele, kes seda ei vääri. nad on lihtsalt üksikud pilved minu päikesepaistelises maailmas. kui mälu nüüd ei peta, siis oli see Kevin, kes rääkis mulle, et ei tohi ennast kellagagi tugevasti siduda, sest lõpuks võib väga palju haiget saada. olen isegi juba mitu korda selles veendunud, kuid samas ka aru saanud, et see eemalehoidmine on äärmiselt raske. alati leidub inimesi, kellesse suudame märkamatult nii sügavalt kiinduda, et on võimatu neist hiljem lahti lasta. aga kui olukord nõuab, siis tuleb leida jõudu seda teha. ja vot see aeg, kuni sa otsid energiat, ongi kõige raskem. mulle tundub, et minul on see periood lõppemas. see pisike reis Leetu andis mulle jõudu, ma oleks otsekui leidnud üles selle võtme, millega järgmine uks lahti teha. ma ei kavatse enam pöörata tähelepanu üksikasjadele, ei kavatse enam ümbritsevat nii tõsiselt võtta, ei kavatse olla nagu teised, ei kavatse tunda kadedust.
avastasin, et tants annab palju. see on nagu moraalne tugi, kui sa ei soovi oma sõpradega rääkida. ma olen õnnelik, et seda on mu elus niivõrd palju, et järjekordse probleemi puhul saan pugeda oma maailmasse ja tantsida. nii palju kui tahan, nii palju kui vajan.

Urban Dance 2010 - Tribute to MJ in Lithuania

tohutud rahvamassid, millest on praktiliselt võimatu läbi trügida, meeletu karjumine ja kaasaelamine, nii et hääl ära, muusika, mis käib kogu kehast läbi, mille biiti tunneb iga keharakk, pinget täis õhkkond, uskumatud tantsuoskused, emotsioonid, elamused... võimatu sõnade ja videotega kirjeldada, see oli midagi muud.
kui ma sinna sõitsin, ma isegi ei mõelnud selle peale, mitmenda koha saavad meie treenerid. lihtsalt tahtsin näha, kuidas see kõik välja näeb, tahtsin saada osa millestki nii erilisest. pealegi olin kuulnud, et sel aastal ei ole D-Lux endas nii kindel. tunnistan, mullegi tundus, et nad on ka paremaks võimelised, kuid tuli välja, et see polnudki vajalik, sest nad võitsid ära nagunii! juba neljandat korda. 2 auhinda - showcase ja battle, FANTASTILINE!
vaatamata sellele, et linn oli igav ja päris ilmetu, ei tundnud keegi koduigatsust – tahtsime ikka jalutada nendel lumistel tänavatel ja olla siit eemal, sest meil oli tore seltskond, palju kõneainet, mõtteid ja muljeid. kahjuks tohutu väsimus võttis siiski võimust ning me jalutasime kollase bussi poole üsnagi vaikselt. kuid ma tean, et hinges me tantsisime, naersime ja olime lihtsalt kõige õnnelikumad. ja polnudki vaja midagi sõnadesse panna, me võisime seda tunda käest kinni hoides.

poleks kunagi uskunud, et mõni inimene suudab minust nii palju hoolida. isegi siis, kui ma käitun nagu, vabandage, mõrd.

ma olen lõpmatult tänulik.