in the end, you tried and you cared and sometimes, that is enough

tundub, et elu ei saagi kogu aeg kontrolli all hoida. ilmselt me ei peakski üritama, sest just nii libiseb see meist mööda.
olen teinud kummalisi valikuid ja teen ilmselt veelgi, sest ma ei saa ikka veel aru, mis ümberringi toimub, kuhu ja kelle juurde ma kuulun. ma ei jaksa enam mõtteid riiulitesse paigutada - nad aina kukuvad ja lähevad sassi ning nüüdseks on igas nurgas üks suur hunnik mõtteid, millega tegeleda. esimest korda elus lasen ma neil seal rahulikult olla, sest mul on nüüdseks üsna ükskõik.

antud hetkel loeb kõige rohkem see, et mul on kellegagi oma hirme jagada ning ma tean, et mulle antakse nii palju mõistmist, kui palju ma vajan. see ongi tegelikult kõik, mida elult tahta. aitäh.

sometimes i tell people i wanna die and they think i'm joking

ma pole kunagi olnud see inimene, kes oleks pidevalt suhtlemist vajanud, sest üks osa minust on alati üksildust nautinud. mul pole enda seltsis kunagi igav hakanud, olen iseendaga tundide viisi vestelnud, olen üksinda otsuseid vastu võtnud, olen üksinda millegi poole püüelnud. see kõik toimis ja mina olin sellega rahul.

ent nüüd, kui ma hakkan järjest sagedamini nädalavahetusteks üksi koju jääma, jõuab mulle kohale see tõeline üksildus. igapäevaselt ei tunne ma suhtlemise väärtust, sest see on alati olemas minu turvatsoonis. nüüd on aga kogu turvatsoon tervikuna siit-sealt purunema hakanud. ma vajan inimesi, ma vajan positiivseid mõtteid, ja kedagi, kes ütleks, et minu teod ja otsused ei ole kahetsusväärsed. just, enesekindlus - seda on mul vaja. mul on vaja teadmist, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, elu ei saa läbi mingi vale otsuse tõttu. 

fuck you, tuesday

paistab, et kogu maailma sital on kombeks ühele päevale koguneda. vähemalt nüüd võin ma rahus nädala lõpuni elada, sest vaevalt, et elu mind enam millegagi üllatada suudab


hahaha

tõsi, me ei valinud just kõige peenemat kohta saladuste rääkimiseks... aga ilmselt ei saagi seda eriti ette näha - millal ja kus tekib sul tahtmine rääkida sellest, mis on juba kaks aastat seest söönud. kaks aastat varjamist, sest see pole kellegi asi.

me istusime bussipeatuses. jah, lihtlabases bussipeatuses, kus aeg-ajalt peatus 16 või 21. nad tulid ja läksid, ning iga bussi möödumisega vajus mu suu aina rohkem lahti. mitte, et mind oleksid hämmastanud rohelised sõidukid - ei, ma ju isegi ei vaadanud sinnapoole - ma olin pingi külge naelutatud ja suutsin vahtida ainult seda suurte silmadega tüdrukut. ta tegi nii olulise sammu ja rääkis millestki nii isiklikust, et ma ei osanud tõepoolest midagi öelda. õnneks alati ei peagi. ent see lugu oli palju pikem, kui arvanud olin. alles nüüd sain ma aru! alles nüüd tekkisid tõsiseltvõetavad seosed ja kõik hakkas ilmet võtma. 

ma elasin läbi igat sõna, mis tuli tema suust. ma tundsin tõelist raskust oma õlgadel ja mõistsin, et tema mure on ka minu mure. ma elasin selle tüdruku elu. 

ma oleksin tahtnud talle terve maailma kinkida, aga et, jumala eest, ei peaks ta ennast kunagi enam nii tundma.

see inimene tõestas mulle taas, et olla usaldatud on palju suurem asi, kui olla armastatud.

still haven't found what i'm looking for

ma vihkan kui lühiajaline kõik on. päikeseloojang, õnnetunne, sära silmis. ühel hetkel tundub kõik nii õigena, nii siira ja lootustandvana. järgmisel hetkel avastad end voodist peavalu ja täieliku apaatia tundega. huvitab, ent samas vist ikka mitte eriti.
kõik hakkab ajapikku tähendust kaotama. prioriteedid ähmastuvad, kunagised lemmikud muutuvad väljakannatamatuks. aina sagedamini küsin endalt küsimusi "miks ma seda teen?" või "mille jaoks see vajalik on?". ma pole siiani aru saanud, kas see on laiskusest, või sellest, et mu mõtted tahavad kastist välja saada.
ma pole kunagi laisk inimene olnud. entusiasmi on olnud ääreni ja üle, tegutsemistahet võisin igaühele jagada. aga mis siis, kui kellelgi ei ole su entusiasmi vaja? milleks ennast emotsioonidega liigselt koormata? milleks midagi teha, kui saab ka ilma? milleks üritada, kui lõpp nagunii paistab? sellise mõtteviisiga inimesed on minu entusiasmi maa sisse tampinud. ma vihkan neid ka.
mu sõber ütles päris hästi: "tahaks millegi poole püüelda". kas me siis ei püüdlegi? iga päev püüdleme paremate hinnete poole, püüdleme selle poole, et need ülepaisutatud eksamid ära teha, et vastata kellegi ootustele, et avaldada kellelegi muljet. kas me tunneme midagi? kas see on tõesti see, mida nähes löövad meie silmad särama? meil puudub kirg. me oleme kui programmeeritud masinad, kes teevad ja halavad, vahepeal löövad käega, kuid ei loobu, jätkavad ikka, teadvustamata endale eesmärki. kas me tõesti teeme neid valikuid teades, et elu on niigi lühike? mõnikord meil polegi valikut, selles meie kannatus seisnebki.
võib-olla ma eksin, võib-olla ma olen pime. võib-olla on see lihtsalt minu enda probleem.

lühiajaline oli ka tänane päikesepaiste. miski lihtsalt pidi vahele tulema. mingisugune ebameeldiv üllatus, mida ma sisimas ikkagi ootasin. materiaalsed väärtused. persse, kui väsinud ma nendest olen. kui ei ole üks, siis on teine. asjad lihtsalt ei loksu enam paika nagu varem, mingi ots on alati lahti ja see viib endast välja. see üksainuke ots paneb vihkama kogu elu, mis paistab tol hetkel nii ebaõiglasena. ja kui juba vihkamiseks läks, miks mitte hakata vihkama iseennast? omaenda välimust, sõnu, komplekse, hirme. paneme kõik ühte patta ja vihkame seda kõike täna õhtul. kui ühest õhtust ei piisa, on meil terve elu veel ees. 

please stay this time

ammu surnud liblikad minu kõhus tõusevad taas lendu ning mina hoian kõigest väest hinge kinni, et nad ometigi sealt välja ei lendaks

respect yourself enough to walk away from anyone or anything that no longer serves you, grows you or makes you happy

mitte, et mu sõpradel oleks midagi viga.
mul on toredaid ja lõbusaid sõpru. on ka pisut tüütuid sõpru. leidub huvitavaid sõpru. kuid inimene harjub ju kõigega. nii ka inimestega. tekib tüdimus, vajadus kohata uusi, kogeda uut.
ma tahan endale sõpru, kes inspireeriksid mind. kes oleksid minust targemad ja õpetaksid mulle iga päev midagi uut. ma ei taha kuulda klatši, kriitikat ega mõttetuid vaidlusi. ma ei jaksa enam kuulata kaalujälgimise juttu, mulle ei meeldi kui keegi kannab ette oma päevaplaani, ma ei salli imalaid komplimente.
ma tahan lihtsalt näha elu - näha erinevaid vaateid ja võimalusi, hoida oma silmi lahti. huvitav on märgata asju, mida pole kunagi varem näinud. huvitav on ennast suhtlemisega harida, rikastada.
vaadates selliste inimeste järjekindlust tahaksin isegi kunagi sama edukas olla. ent mind ei jäta tunne, et ümbritsevad inimesed ei lase mul progressi saavutada. nad hoiavad mind kinni ning mina lasen sellel juhtuda.

see hetk, kui sa julged avasilmi süsteemile vastu hakata - alles siis näed sa kõiki oma võimalusi. see, mida peale surutakse, on ainult üks neist. see ei pea kõigile sobima, sest on ju meile õpetatud, et oleme erinevad ja unikaalsed. kuna keegi ei oska ette ennustada kuidas tulevikus läheb ja kes meist kaugemale jõuab, siis on vaja luua üks standardsüsteem - raamid, kuhu kõik kokku pressida ja garanteerida, et püsides selles turvatsoonis läheb kõik hästi. ent sul peab olema piisavalt julgust, et turvatsoonist välja astuda. siin on aga kolme tüüpi inimesi. ühed on lihtsalt sellised, kes ei viitsi seal turvatsoonis hängida; teised need, kellel on omaarust targematki teha ja kolmandad, kellel on reaalselt targematki teha. siin otsustab aga igaüks ise, mis tema jaoks "tark" on, sest need inimesed on teinud otsuse kujundada oma elu ise. kui hästi või halvasti, see on juba igaühe enda teha. risk jääb püsima nagunii, ka süsteemi puhul, sest mis süsteem ei ütleks alatasa üles. kas siis hakkad sa tõepoolest süüdistama neid mehikesi, kes lubasid sulle süsteemi vastupidavust? kas seljuhul ei tunne sa süümepiinu selle pärast, et lasid oma elu üle otsustada ühekülgse mõtlemisega kambal, kes ei suuda enda töögagi korralikult hakkama saada? miks elad sa kellegi malli järgi, kui sul on elule nii palju pakkuda?
kas sul ei hakka endast kahju, et sa olidki nii rumal? minul on juba praegu kahju.

me võime lõpmatuseni vaielda mis on õigem ja parem, kuid valik on nagunii individuaalne. tuleb lihtsalt uskuda oma otsusesse, kõik oma võimed maksimumile tööle panna ja teha seda, mis loeb.
(ja loomulikult tulevikus kõigile ära teha)

i am not lost. to be lost, you have to know where it is you're supposed to be. and i don't even know that

naljakas, kuidas inimene pühendab aastaid sellele, et õpetada oma lähedastele suhtlemist. selle all mõtlen täiesti tavalist rääkimist - rääkimist probleemidest, muredest, mõtetest. ükskõik kui palju neid ka ei oleks, kui suured või hullumeelsed need ka ei oleks - kõik tuleb endast välja saada, et see ei koguneks pähe; et hoida ära seda võimsat hävitavat plahvatust, mis sellistele olukordadele järgneb. ma ei tea kui paljud on seda nõu kuulda võtnud, kuid tähtsaim ei olegi see. kõige olulisem on, et rääkisin seda südamest, ise siiralt uskudes, et nii on õige. ent millal siis see nõuanne oma väärtuse kaotas? miks võtan mina eeskuju ja muutun inimeseks, kes elab oma elu sissepoole? sellepärast, et kõik teevad nii.
ma tunnen, kuidas kõik ümberringi surub mind nendesse raamidesse, kus me kõik peame olema ühtemoodi.

eile õhtul nägin laval oma inspiratsiooniallikaid. peab tõdema, et süda tegi jõnksatuse ja pidin oma silmi mitu korda hõõruma, sest vaade läks iga hetkega aina ähmasemaks ja udusemaks.
tol hetkel jäin ma siiski mõtlema, kas minu valik ohverdada armastus kohustuse vastu oli ikka õige.

ma tõesti ei tea kuidas ennast aidata. ma olen kõik lahendused läbi proovinud.
ma ei oska enam midagi otsida. ma ei oska end paremini tunda. kuidas teised seda teevad?  

vaimuvaesed inimesed, kes loovad minu peas vägivaldseid kujutluspilte

aasta on 2013 ja ma pole siiani täielikult aru saanud sellest fenomenist nagu "räägi midagi".
paneme asjad paika. me mõlemad oleme sellega nõus, et mina pole kloun, samuti pole sina kloun. keegi ei ole kohustatud lolli mängima, et teisele meelelahutust pakkuda. ma ei saa hästi aru inimestest, kellel on tõepoolest nii igav, et nad teevad lahti facebook chati ja hakkavad piinama sind mingi mõttetu juraga, peaasi, et kuidagigi oma aega sisustada. mine loe raamatut? ajakirja? vaata mõnda dokfilmi? hari ennast??? mitte õpetaja jaoks, mitte vanemate jaoks - iseenda jaoks. laienda oma silmaringi, et sinuga oleks huvitav rääkida, et sinu vestlused ei piirduks üksnes sellega kuidas läheb ja kui väga sa kooli vihkad.
ja mida kuradit ma peaksin sinu käsu peale rääkima? mida ma sõin? kas sind huvitab see? ilmselt mitte, sest kui huvitaks, küsiksid otse. seljuhul, äkki, mida ma nädalavahetuseks plaanin? mul pole plaane. mida sa nüüd küsida oskad?
"räägi midagi" on kõige umbmäärasem palve, mida sa võid inimesele esitada. selle asemel, et selles tühjas ja mõttetus facebookis oma ajurakke maa sisse tallata ja lõpututes laigi-sheeri-kampaaniates osaleda, jõuaksid sa end nii palju põnevamaks muuta. 

kerge jõnksatus käis läbi psühholoogia õpetaja palve peale joonistada paberile oma perekond.
ma joonistaks ühe paari südameid, mida on hoolega katki rebitud ja maa sisse kinni tallatud. korduvalt.

käib kah?

in order to understand, i destroy myself

arvuti puudumine soodustas minu antisotsialiseerumist ja endalegi üllatuseks avastasin täna, et olen sellist elu elanud juba tervelt kuu aega. see oli vist kõige produktiivsem kuu 214st läbielatust. osaliselt oli see tingitud minu ulmelisest järelvastamiste ja puudulike hinnete kogusest, mis kõik tuli korda ajada. teisalt jällegi tuli vaheaeg ja mina tegin produktiivset mõttetööd kuidas järjekordsest august välja saada. miks ma teen seda endale? sest ma olen rumal. selles veendusin juba korduvalt. ma ei oskagi teistmoodi, seega elan nii kuidas oskan ja lahendan olukordi samamoodi. sellest omakorda tuleb mulle meelde, et veel hiljuti omandasin oskuse küsida abi. mitte, et ma seda nüüd tihti harrastaks, aga siiski võib tunnistada, et minu müür hakkab tasapisi varisema.
juba päris pikka aega olen mõelnud suhtlemisele, inimestega kontakteerumisele. ma olen välja mõelnud selle, et see on ilmselt üks tähtsamaid tegureid, mis mind elus edasi viinud on. nii mitu korda olen avastanud end mõtlemast sellele, kui tänulik ma olen teatud tutvuste eest. olen kasutanud neid enda arendamiseks, enda täiustamiseks. nii mitmed inimesed on mulle silmad avanud, nii mitmed on mulle inpiratsiooniallikaks, nii mitmed on mind õpetanud. 

suhtlemine tegi minu tänase päeva ilusaks. see juhtus tol hetkel, kui ma ronisin oma sügavast koopast välja ja seadsin sammud treeningsaali poole. tee peal peatas mind üks vanaproua ja küsis täiesti ootamatu küsimuse, aga tundus, et see oli tema jaoks jube tähtis. nimelt tahtis ta teada, kas täna on laupäev (siinkohal tervitaks preili Sigritit, kes oleks olnud palju huvitavam vestluspartner antud olukorras, sest tema teadmised käesolevast päevast  tavaliselt puuduvad. aga ma armastan teda ikkagi) puhkesin siiralt naerma ja vastasin talle suure naeratusega, et on küll. proua hakkas isegi naerma ja oli mulle südamest tänulik. läksin edasi ja muigasin omaette, veel päris pikalt valdas mind see naljakas tunne, mida ma ei oska endiselt seletada. see tunne, nagu maos kõdistaks ja keegi suruks naeru välja. see tunne valdab mind ainult suurimatel õnnehetkedel. ma ei tea, mille pärast ma nii õnnelik olin, ilmselt selle pärast, et suutsin kellegi naeratama panna. see on ju hea tunne.
suhtlemine kingib emotsioone. just nendest ma puudust tunnengi. haaravatest, ülevoolavatest emotsioonidest. asi on lihtsalt selles, et olen kõikvõimalikud üritused tagasi lükanud ja inimesi eemale tõrjunud, ma ei ole andnud neile võimalustki mulle emotsioone pakkuda. ehk siis jah, ma olen mõttelõngaga alguses tagasi. god, i'm hopeless

aga mul on ikkagi plaan B
ja sellest ma vaikin, sest minu monoloogid kipuvad liiga pikaks ja ma olen isegi endast väsinud

aasta kokkuvõttega jõudis Siki minust ette. ma küll ei plaaninud seda teha, aga teadmine, et see aasta oli üks kõige lahedamaid minu elus, sundis mind maha istuma ja saavutused kirja panema.
siit need ka tulevad

aastal 2012 mina:

• tantsisin end lolliks ja vallutasin hulga lavasid:
   vana hea koolilava - Moe Õ, Slide eelvoor, Playback
   Salme Kultuurikeskus - Koolitants 2012
                                                                FFS kevadkontsert
   Rocca al Mare Keskus - Moe Malle 2012
   Rock Cafe - Slide 2012 (kus saavutasime märkimisväärse II koha, publiku lemmiku tiitli ja Arigato eripreemia)
   Solarise aatrium
  
  
  seoses tantsimisega viisin ellu kolm eluunistust:
  kogusin kokku oma julguse ja võtsin paar klassika tundi
  sain hakkama kauaoodatud spagaadiga                                                               
  vaatasin ära Luikede Järve balleti
  
  
• koos Sikiga läbisime loomis- ja õpetamispõrgu, kuid siiski suutsime õpetajad valminud koreograafiaga lavale ajama. kukkus päris naljakalt välja, kuid publik võttis soojalt vastu. mission completed.
  
• olin Õpilasmaleva suurima rühma - Uhipiha - liige ning esimest korda elus panime kinni ka kurikuulsa kokkutuleku. ühtlasi omasin au olla teist aastat pulma lõbutüdruk (kaalun juba seda ametit)
  
• astusin Õpilasmaleva Aktiivi
  
• lahkusin piinavalt töökohalt, mis oli mulle koormaks ning asendasin selle imelise rannakioskiga mere ääres. jäätis jääb siiski endiselt tüütuks.
  
• osalesin õpilasvahetusprojektis Berliiniga ja elasin 10 päeva saksa perekonnas. lihvisin inglise keelt ja kui igav hakkas tegin teistele oma saksa keelega nalja, ha-ha-ha
  
• andsin suure panuse Rebaste Ristimisse ning see kukkus meil eriti hästi välja, olen uhke ja rahul
  
• kandideerisin Õpilasesindusse ning kõik said tunda minu viha kooli kodukorra eiramise vastu. palun vabandust.
  
• varahommikul ronisin kooli varikatusele, et trumme mängida, miks mitte
  
• käisin filmicastingul ja sain endale pisikese rolli
  
• sain proovida treeneri ametit ning tulemuseks olid suured kiidusõnad
   
• astusin autokooli ning pole veel kedagi alla ajanud
  
  
  
  Rääkides emotsiooni- ja tundemaailmast, peab ära mainima, et:
  
• tähistasin oma 17ndat sünnipäeva saarel nimega Tenerife ning avastasin seal ilusaima paiga, mis eales nähtud
  
• nägin oma elu esimesi ülisuuri seebimulle ja sain võimaluse neid ise puhuda. mitte ainult lapsed olid ekstaasis
  
• tegime Sikiga Viljandi-teraapiat ja mängisime lolli. kogu aasta vältel. igal pool. vahetpidamata. käisime inimestele närvidele, sest see on ainuke, mida tõeliselt hästi oskame. ossikükk
  
• leidsin väga palju ilusaid inimesi ning suutsin lahti lasta mitte nii väga ilusatest
  
• jõudsin järeldusele, et pole mõtet inimesi muuta. kui nad tahavad sinuga olla, nad jäävad
  
• elasin läbi elu suurima emotsionaalse kriisi ja tegin oma esimese tõsise sammu olukorra parandamiseks
  
• ... ja et mitte kurval noodil lõpetada, lisan, et mind visati klubist välja. ha-ha.
  
  
  Aasta 2013 to-do list:
  1) ära tee to-do liste

ma vihkan inimesi, kes ei vasta minu sõnumitele.
ma vihkan inimesi, kes lahkuvad, kui olukord läheb raskeks.
ma vihkan inimesi, kes lahkuvad midagi ütlemata. jah, seda ma vihkan kõige rohkem.
just sellised inimesed muudavadki skeptiliseks ja kinniseks.
veel aasta aega tagasi ma ei teadnud mida need sõnad tähendavadki. 

day 20 or let's call it "all i ever wanted was the world"

iga aastaga hakkavad jõulud minu silmis aina rohkem tähtsust kaotama  loomulikult, sest sul ei ole perekonda kellega neid tähistada mul pole vähimatki jõulutunnet, kuigi tuba on kaunistatud ja kuusk ilusti ehitud. kinkide peale pole ma mõelnud, aga eks paratamtult saabub ka see hetk ning ma siiski suundun poodi närvirakke kulutama. homme lähen aga hoopiski kinno ja crossin sõrmi, et see ei kujuneks minu elu piinlikuimaks kinoskäiguks. igaljuhul on mul olemas taksonumber, kui ma tahaks kangesti maa alla vajuda

ma muidu tunnen end päris hästi juba okei tunnista tegelikult sa lihtsalt ei julge öelda et miski tapab sind seest sest siis nad arvavad et sa ei saa ikka veel oma eluga hakkama ja oled nii saamatu ja ei tee midagi selle jaoks et sul hakkaks parem aga tegelikult sa teed ja teed ja teed ja lõpuks teed jälle liiga palju ja oled omadega ummikus aga ma tean et sa tegelikult  ei tahaks olla sa tahaksid rääkida aga iga kord kui sa suu lahti teed tuleb sealt "ei midagi" ja poed tagasi oma turvatsooni

tegin tantsimisega lõpparve. niisama lihtsalt. viuhti. 

tõstke käsi kes saab sellest aru
mina ka mitte. naljakas

ma ei tea mida oma eluga peale hakata. ma tõesti ei tea

asjad pole täiesti lootusetud ja mul on enam-vähem olemas mingisugused plaanid, millega täita oma vaba aeg. aga mis oleks pikema perspektiiviga? olen viimasel ajal palju filme vaadanud ja ühtäkki mõistnud kui lühike meie elu tegelikult on. see on täiesti kohutav. ma pole seda varem niiviisi märganud, aga nüüd koitis. ja sellest tekib veel suurem kimbatus, sest minu elus on veel nii palju tegemata, nii palju ütlemata, nii palju tundmata.

kus ma olen ja kuhu ma minema pean

ma vaatan neid superstaare ja neid tantsijaid ning tunnetan tohutut kadedust selle ande, valikuvabaduse, selle armastuse ja elu nautimise üle. selle enesekindluse üle. rahulolu üle.

ühel päeval tahaksin ka mina kuskile jõuda. kuhu - selles ma pole veel päris kindel.

ja see lämmatab. 

one of the best conversations in my whole life

"ma ei ole psühhiaater, aga ma nägin juba eelmine aasta, et sul oli midagi korrast ära. kuigi sa petad päris hästi ära".

see oli teisipäevane päev, kui ma tulin välja depressiivsest koolimajast ning jäin rõõmuga ootama. me saime kokku ühes täitsa tavalises kohvikus ning esitasime viisakusest mõned küsimused, et kuskilt alustada. see ei aidanud, sest ma ei osanud endiselt oma jutuga algust teha. õigemini, peas oskasin, suust ei tulnud midagi. niisiis ma lihtsalt lajatasin. ma külvasin ta üle oma tunnete, mõtete ja emotsioonidega. istudes seal jõudis mulle kohale, milline sasipundar ja korralagedus ma olen. ma vajasin seda vestlust, vajasin seda inimest. ta on ainulaadne, ta on nii hea selles, mis ta teeb. ma ei saa siiani aru kuidas ta midagi mu segasest jutust välja luges. aga ta luges, ja andis mulle kuldaväärt nõuandeid. ta süstis minusse enesekindlust ja enesearmastust, mida mul nii väga vaja oli.

"tead, me avastasime, et kõik inimesed on omamoodi katki. mina olen ka katki. sellegipoolest jätkub mul ülbust arvata, et olen täiuslik."

day 7

stabiliseerimine võib mõjuda kahte moodi. esimesel juhul oleks see igati meeldiv ja rahustav, teisel juhul oleks aga ainult rahustav, sest stabiilselt halb on ebameeldiv. ebameeldiv on seletada mis toimub, miks toimub, millest lugu alguse sai ja kuidas asjad nii kaugele jõudsid. ma tean vastuseid kõigile küsimustele, mida mulle esitatakse, aga ma ausõna ei viitsi nendele vastata. 

korra elus jääge vait ja püüdke mõelda oma peaga. 

te ajate nii palju mõttetut jura suust välja, et kaotate oma olemuse iseenedas. te upute iseenda lärmis. pange silmad kinni ja juba mõne hetke pärast hakkab teil pea valutama, sest kõigil inimestel on ühel ajal midagi tähtsat öelda. seejärel pange oma suu kinni ja kuulake. miks ei võiks me aeg-ajalt vaikust kuulata? paluge oma sõbral olla vakka ning vaadata aknast välja. miks ei võiks me pühendada hetke selleks, et nautida lume tasast langemist meie lemmikloo saatel? miks ei võiks me natukene rohkem üritada?
... kõik on paganama väsinud. see pime aeg, energiapuudus, motivatsioonipuudus ja mõnel ekstreemsemal juhul ka eluisupuudus. mida on aga ääreni ja isegi rohkem, on pinged, pisarad ja lamedad naljad. ohtralt lamedaid nalju, mis on naljakad ainult siis, kui sul on üleväsimus.

väljas on juba täitsa hämar, istun voodi äärele ja panen peas aja seisma. peale seda, kui olen nii mitu korda murdunud, nii mitu korda tülitsenud, karjunud ja ennast vihanud; peale arusaamist, et midagi tuleb ette võtta, näen ainult ühte lahendust.

kas teile on kunagi sunniviisiliselt kirge ja armastust keelatud? see on vist päris halb tunne. ütlen vist, sest mulle ei ole see endiselt kohale jõudnud. ilmselt ravimid on teinud mind nii uimaseks ja ükskõikseks, et mul on tõesti üsna ükspuha sellest, mis juhtuma hakkab. tean ainult seda, et osa minu südamest variseb kokku ja hääbub kuskil pimedas nurgas. 

ma vihkan kõike, mis mind selle lahenduseni viis. 

ma ei jaksa enam kõigi jaoks olemas olla.
ma ei jaksa vastata inimeste kõrgetele ootustele.
palun laske mul teki alla pugeda ja öelge, et ma olen hea kohtlemise ära teeninud.
et ma olen piisavalt hea.
et ma ei pea enam nii palju tööd tegema, et kellelegi midagi tõestada.

ma olen ju nii väga üritanud.




ma anun, pisarad silmis. 

day 3

ma ei ole üldse kindel, mis mu elus hetkel toimub, kas mingit sorti teadmatus või hoopiski tahtmatus teada, igaljuhul loodan, et sellest kujuneb väheke rahulikum periood.
peale seda meeletut tantsupalavikku, mis valdas mind täpselt kuu aega, võtsin endale viiepäevase
puhkuse. esialgne plaan oli ennast täielikult isoleerida ülejäänud ühiskonnast, kuid see ei tahtnud hästi õnnestuda, kord läksin teatrisse, kord sattusin Teeviidale ja juba järgmisel päeval klubisse (???). siiski, kurta ei saa, nalja sai igalpool ja oligi ehk vahelduseks tüüpilisele laman-voodis-ajan-näost-kõike-kodus-leiduvat-sööki-sisse-puhkusele.
siiski meeldisid mulle eriti need hommikud, kui sain rahumeeli ringutada teadmisega, et olen teistest sõltumatu. sain langetada täiesti omaenda otsuseid, tunde järgi, nii, kuidas parajasti tuju oli. vau, küll see oleks alles mõnus, kui terve elu mööduks nii.
peab tõdema, et kaua ma siiski tegevusetu polnud. juba teisel päeval alustasin õppimise, planeerimise ja koristamisega, ainult et seekord võtsin vähehaaval. jõudsin üllatavalt kaugele ning olen vaimselt oma järel- ja kursusetöödeks igati valmis.
kõige positiivsem on asja juures see, et minu arvuti on katki. okei, tunnistan, kui see juhtus, siis sattusin ma kergesse paanikasse, eelkõige sotsiaalvõrgustike puudumise pärast. alles siis, kui olin oma arvuti sõbra hoole alla jätnud, jõudis mulle kohale, mis varandusest ma tegelikult lahti lasknud olen. MINU MUUSIKA!!! appikene, kui ma taipasin, et kõik uhiuued allatõmmatud albumid ning võimalus täiendada oma talve-playlisti jäid sinna kahe valge kaane vahele, valdas mind tõeline kurbus. ma loodan, et nunnuke paraneb ruttu, ootan teda jõuludeks koju.
appi, ma ei rääkinud just arvutist...

igaljuhul.. lõpp-kokkuvõttes on mul siiski hea meel, et suhtlemine inimestega taandus miinimumile, sest ilmselt seda oligi minu viimastel nädalatel liiga palju. kuigi samas, kuidas võtta.
hetkel uitab peas väga palju mõtteid, aga needki vajavad arenemist. küllap panen hiljem kirja, kui tuju tuleb.

always in a rush

never stay on the phone long enough

why am I so self-important?

said I'd see you soon

but that was, oh, maybe a year ago

didn't know time was of the essence

minu vahva sõber küsis ükskord: "miks sa teed seda, kui see pole lõbus?"
tol hetkel ei osanud ma talle suurt midagi kosta, kuid nüüd tean vastust sellele küsimusele. 
kallis Henri, asi on selles, et taganemiseks ei ole enam aega.

... alguses tuleb sulle pakkumine ning mõtled, et miks mitte sellest kinni haarata, miks mitte arendada ennast järjekordselt. kõik sujub seni, kuni avastad end psühhiaatri juurde aega kinni panemas. 
ma süüdistan end ainult selles, et ei kuulanud tol hetkel oma sisemist häält. taas teiste mõtete survel nõustusin tegema midagi, mille suhtes ei olnud ma kohe sugugi kindel. esimesed tulemused käes
miks miks miks
millal ma õpin oma pead kasutama

... ja nüüd on liiga hilja. ma ei saa asja pooleli jätta, sest ma ei vea inimesi alt


nii kiirelt see elu lähebki. iga reede avastan, et alles oli esmaspäev ja järjekordne nädal seljataga. antud hetkel see ainult rõõmustab, sest mida kiiremini aeg lendab, seda kiiremini saab läbi kogu see põrgu. 
õppeedukus lendab kolinal allapoole, järeltööde hulk suureneb ja tähtajad on juba ohtlikult lähedal. kõik ei oleks nii hull, kui inimesed poleksid nii hooletud ja egoistlikud. õpetajatel on üsnagi pohhui kuidas nad oma tööd teevad, okei, mul on siis ka..
 .. haha, me kõik teame, et ei ole, sest ma olen parandamatu perfektsionist. mul ei ole kunagi millestki ükskõik ning kui ma midagi teen, siis annan endast parima. aga siiski, närvirakke ei jagu kõigele ja peab hakkama valima. 

ah, ma võikski jätkata ja jätkata, aga lugejate õnneks valdab mind meeletu uni ning tundub, et peab hakkama voodi poole sammuma.

paneks homse päeva põlema

see hetk, kui sa arvasid, et asjad ei saa enam hullemaks minna

ei, ei ja veelkord ei
mul ei ole aega südamevalude jaoks, tegelt ka

miks miks miks miks
miks jälle mina


mille eest... 

so bad at being alone

stomach tied in knots

kedagi pidevalt taga ajades alandan iseennast ja mõnikord tekib tunne, et miski pole seda väärt. tahaks lihtsalt maha istuda ja oma tempos tiksuda, lasta asjadel kulgeda.. aga ajapikku hakkan süüdistama iseennast. olen ju harjunud teadmisega, et suure vaeva ja pingutusega saab kõike, seega käsi alla lastes, lasen ma ka oma võimalustel nulli joosta.
või siiski mitte.
ma ei tea.

mõnikord tahaks mingit kasutusjuhendit, et seda elu elada

i cannot wait anymore

ma tahaks joosta nii kaua, kuni silmapiir saab otsa, kuni ma ei jaksa enam hingata, kuni ma olen üksinda tühjuses. kukun maha ja lihtsalt olen seal. mitte ühtegi tunnet ega mõtet, mitte ühtegi inimest enam. see oleks värskendav.

mõelda vaid, juba kuu aja pärast on kõik läbi. loodetavasti saavad läbi ka minu närvipinged, katkematud mõtted ja pidev emotsionaalne ebastabiilsus. saan rahulikult koolitusmaterjale lugeda, saan valmistuda jõuludeks ning seejärel nautida seda rahulikku aega hea muusika ja teetassiga. ma ootan nii väga.
ning siis, kui detsember läbi saab, ei võta ma käsile mitte ühtegi projekti kooliaasta lõpuni, sest ma ei oska oma elu tasakaalus hoida, see on fakt, mulle ei ole vaja seda veel kord tõestada. tegelen rahulikult oma uurimistööga, käin autokoolis, teen trenni ja lihtsalt naudin oma elu. või vähemalt loodan, et selleks jääb ikkagi aega. ma leian selle igaljuhul.

sounds like a plan
nähtavasti siit tulevadki esimesed lubadused 2013

have no idea what to do and what to think

see elu periood ongi kõige õudsam. mul ei ole õrna aimugi, kuhu ma suundun, mida elust tahan ning mida mul reaalselt vaja on, et kusagile jõuda. kõige õudsamaks teeb selle asjaolu, et minu sõpradel-tuttavatel on rõhk hoopis teistel asjadel. neid vaadates tekib tunne, et elan oma elu valesti. ma imetlen abituriente, kes on juba midagi märkimisväärset saavutanud ning mind valdab hirm, et ma ei jõua nii kaugele. mulle tundub, et mängin praegu mänguasjadega ning siis, kui kool läbi saab, lööb karm reaalsus külma dušina näkku. üheks suurimaks mänguasjaks ongi tantsimine. jah, see on elu armastus ja lõputu kirg, aga ma ei tee sellega tulevikus mitte midagi, sest mul pole talenti. siin maailmas on nii palju rohkem võimekaid inimesi, et minul ei oleks mingit mõtet endale teed rajama hakata, ma ei usu endasse piisavalt. mul tuleb hakata ülikooli valima ja tähtsaid otsuseid vastu võtma ja ma ei taha üldse..
siinkohal tekibki küsimus, kas tantsimine on tõepoolest väärt aega, mida ma selle peale praegu kulutan? ma ei hoia end maailmaga kursis, ma ei loe raamatuid, ma ei vaata filme, sest mul lihtsalt ei ole selleks aega. hea, kui oma sõpru näen, sest peale trenni jääva aja pühendan sotsiaalvõrgustikele – vähemalt nende kaudu saan suhelda inimestega, kes elavad teisel pool linna. enamasti loomulikult nendega, kes harrastavad poole ööni ülevalpüsimist. olen neile väga tänulik.

ma tunnen end väikese lapsena, kes ei saa aru, mis tema ümber toimub. tundub, et siin on tegelikult palju enamat, kui ise näen.

ma suhtlen inimestega ja saan iga päevaga aina rohkem aru sellest, kui rumal ma tegelikult olen. päris häbi on oma suud lahti teha. mida ma ikka rügan seal trennis, kui koreograafiat nagunii ei mäleta ja muusikat ei kuule; äkki olekski targem hoopis mõni raamat kätte võtta ja oma silmaringi avardada...
sellistel päevadel nagu täna, tahaks lihtsalt keset oma tuba maha istuda ja valju häälega nutma puhkeda, sest mul on null ideed, null talenti.
ma lihtsalt ei ole piisavalt hea. mitte kunagi.

... mul on isegi kehalise kasvatuse hinne 'neli'.

üks ilusamaid hommikuid selle vaheaja jooksul! ärkasin üles kohutava peavaluga ja silmad ei tahtnud kohe üldse lahti tulla, aga emme tõi mulle kohvi ja otsekohe tegi Carolinagi hommiku ilusaks. vaatasin aknast välja, ja kuigi peab tõdema, et õues on juba puhas talv, siis isegi see ei suuda mu tuju alla viia, päike ja sädelev lumi on täna ainult boonuseks. kõlaritest tuleb üks nunnumaid tantsulaule ja juba mõne hetke pärast hakkavad mu õlad kontrollimatult liikuma, õõtsun kaasa ja tantsin oma tooli peal.

täna on mul soov olla hästi produktiivne ning ma lähen hulluks kui endale otsekohe tegevust ei leia

chocolate doesn't ask silly questions, chocolate understands

kui keegi pakuks mulle diili vahetada ära inimesed šokolaadi vastu, siis ma ilmselt ei mõtleks väga kaua.

whatever you do, do it good

at first glance it may appear too hard.
look again.
always look again.

ma ei ole kunagi mõistnud tantsijaid, kes räägivad kurbliku näoga oma katsumustest ja läbielamistest karmikäelise treeneriga. ikka sunnitakse, piinatakse, tehakse midagi vastu oma tahtmist ja tullakse nuttes trennist ära. milleks? kui sulle ei meeldi, mine ära?!
ma olen isegi selliste õpetajatega kokku puutunud, aga millegipärast pole üle aasta neilt tunde ka võtnud, sest ma ei talu pingelist õhkkonda ja pidevat alandamist. ega ma seal stuudios tööl ei käi, ma tulen lõõgastuma ja elu nautima ning ma ei arva, et need 'kannatajad' nüüd mingisugused kangelased oleksid.


täna täitus minu pisike unistus. balletitund.
loomulikult olen klassikaga juba eelenevalt tutvust teinud, aga täna oli kuidagi eriline. ma teadsin, et minusse suhtutakse tõsiselt ning tegime päris korralikult tööd. ausõna, siinkohal pean ma avaldama baleriinidele väga suurt austust, sest see, mida seal saalis tehakse, ei ole normaalne. positiivses mõttes loomulikult. väga väga põhjalik enesekontroll ja -distsipliin, perfektsionistide ala, kus leidub alati mille kallal nokkida. peab tõdema, et ma olen endiselt natuke kurb, et emme mind 3-aastaselt balletti tantsima ei pannud, aga olen sellest juba enam-vähem üle saanud.

lihased veidi krampis, reied valusad,
aga saalist lahkusin ma kõige laiema naeratusega.

fear is what it really was

see vaikne tunne närib seest ning suutmatusest seda endale tunnistada hakkan hoopiski olukorra üle nalja viskama. ei tasu asju nii tõsiselt võtta, nagu öeldakse. kuid siiski, paotan suu ning minu tegelikud mõtted voolavad kartmatult pidurdamatu joana välja. ma tunnen end nii väikese ja rumalana

kohutavalt häbi

otsekui tunneks piinlikkust tõeliste tunnete pärast, iseenda olemuse pärast

... sest ühtäkki on kõik mind ümbritsevad inimesed täis intelligentsust. nende vaim näib olevat nii tugev, täis salapäraseid käike, mida ma ehk alati ei mõistagi, kuid loodan ühel päeval avastada

ja siin kõnnin mina. nina püsti, näoilmest kiirgamas parajalt ülbet enesekindlust, mis on nii petlik ja tühi,
et lähemal uurmisel võib lausa kahju hakata 

mida mina olen õppinud, on see, et rumalad inimesed tuleb jätta selja taha ilma kahetsusteta 

be so good they can't ignore you

täitsa kurb on see, et ma tahtsin siia kõik oma ülevoolavad emotsioonid kirja panna, kuid kahjuks täna hommikul mattusid need kodutöölaviini alla ning mitte miski ei suuda neid sealt välja kaevata. 

aga tahtsin lihtsalt mainida, et kui see sitane kool välja arvata, siis mul läheb väga hästi. kohe hea tunne on seda öelda, sest ma isegi ei valeta.
meeliülendav on tunda, et mind vajatakse, et minuga arvestatakse. mulle avaneb tohutult palju võimalusi ning mina muudkui haaran ja haaran neist kinni :)
vaatasin veel päeva lõpetuseks motiveerivat filmi ja andsin endale uue lubaduse, mida ma kellelegi ei avalda, sest muidu ei suuda ma seda täita.

because apathy

what a waste of life

what is fair in this fake world of reality

rebaste pidu oli väga awesome ning mul on hea meel, et minu õnnetu aura ei tekitanud seekord mingeid ebameeldivusi. oma peas mõtlesin välja terve tähestiku ulatuses varuplaane, just in case.
pidu sai läbi ja koju minna oli veidi ebaviisakas, niisiis suundusin sõbra poole. ülemõtleja, nagu ma olen, hakkasin otsekohe pabistama, et mul ei ole ju temaga millestki rääkida. õnneks oli see probleem ainult minu peas, sest juba mõne hetke pärast oli meil järsku nii palju mõtteid, mida vahetada. mulle meeldib inimeste uusi külgi avastada ning see vestlus oligi sellist laadi jutuajamine. üle pika aja tundsin ma, et räägin tõepoolest mehega, mitte mingi omavanuse tölpariga, kes kirjutab tüdrukule sõnumi teatamaks oma joobeastme hetkeseisundit.

ta rääkis mitmeid asju, mis mind mõtlema panid, tõi häid näiteid selle kohta, kuidas tekivad kuulujutud ja ajas mul pea sassi, sest enam ei oska ma absoluutselt inimeste kohta midagi arvata. nüüd on vaja lihtsalt usaldada ja loota, et inimesed ei valeta näkku. tuleb mõista, et kõik on elus vigu teinud ning me ei pea neid alalõpmata välja kaevama ja nina alla hõõruma. 

ma arvan, et me oleksime võinud veel tundide viisi seal inimestevahelisi suhteid arutada, kuid kahjuks sai uni minust võitu ning kuskil poole jutu peal hakkasid mu silmad reeturlikult kinni vajuma. õnnest, et elan taas Õismäel, otsustasin siiski koju magama minna. tee polnud pikk ja hommik oli soe.
selliseid hetki ma armastan. 

too much information ehk tere, oktoober

kogu selle postituse pühendan ma bioloogia jälestamisele ja õpetaja metoodika mittemõistmisele, sellega kaasnevatele sügavalt negatiivsetele emotsioonidele ja allaandmisele.

mind valdavad segased tunded ning ühed silmapaistvamad neist on agressiivsed vihahood, mida õpin hoolega tagasi hoidma.


ma pean aru saama, et mõned asjad lihtsalt ei ole olulised.

sometimes in life, you just have to say ''what the hell'' and go for it

Kaspar juhtis tähelepanu minu blogi tühjusele ning minagi avastasin, et viimasest postitusest on möödas tervelt kuu aega. ega midagi tarka polegi nagu öelda, kõik fraasid on äraleierdatud ja ülehinnatud.

koolist ma vaimustuses ei ole. Saksamaa trip oli aga täitsa lahe. nagu mu ema alati ütleb: "vaatamata kõigele jääd meenutama ainult head", ja see tõepoolest toimib, juba mitmendat-mitmendat korda. ma ei saa siiamaani aru kust võtsin selle julguse sinna üleüldse minna, kuidas mu kohver kaduma ei läinud ning kuidas ma juba õnnelikult tagasi olen. võõras riigis olles venis aeg enneolematult aeglaselt, nüüd on aga tunne, otsekui olnuks see kõigest üks ööpäev. läbi pilvede Eestimaa pinnale laskudes tekkis seesama tuttav tunne, mis tekib nagu ikka enne maandumist – justkui oleksin ma tagasi oma kinnistes raamides, klaaskupli all, mis on täis halli rutiini ja depressiooni. võib-olla oli aga asi lihtsalt pilvises ilmas, ma ei tea.

peale lennujaama sain kokku oma kalli sõbrannaga ja nagu ikka lõppes asi McDonald's'iga. edasi sattusime aga mingisuguste vene tüdrukutega Cubanitasse ning ma ei pannud isegi tähele kui juba seisis minu ees hiiglaslik vesipiip ja sama hiiglaslik kokteil. enne joomist läbiti kohustuslik instagrami-twitteri-rituaal ning juba siis tahtsin käega otsa ette lüüa. iga sõnaga, mis nende suust välja tuli, tundsin ma end aina rohkem seltskonda mittesobivana. just sellised tüdrukud tekitavad minus ebameeldivust vene rahvusest inimeste, eelkõige noorte pidutsejate suhtes. kokteil oli väga rõve ning mina sättisin end minekule. ootamatult lõhuti ära üks klaas ja sellega koos ka vesipiip, nii et põgeneda tuli kiirelt. õnneks meie teed läksid lahku ning ma ei pidanud nende pärast kaua piinlikkust tundma. 

väga random õhtu suure kohvri ja käekotiga, naljakas.

aga välismaale tahaks tagasi küll. meeldiv tunne oli, teistmoodi, uus ja värskendav.

big city. street lights. tears of happiness and joy.

people are people, and sometimes we change our minds

meie maailmas on nii raske elada ilma sildita. oma elu jooksul saad kindlasti mitmeid, pooltest ei pruugi isegi teada. sind sildistatakse koolis, trennis, tänaval, WC järjekorras. see on normaalne, sest inimestel on loomulik vajadus jagada inimesi, ükskõik mille järgi, miski sinu juures jääb neile nagunii silma ja ühe hetkega oled juba eraldi grupis. mul ei ole selle vastu midagi. mis mind aga häirib, on see, et inimesi sildistatakse olukorda teadmata. olen täiesti teadlik ka sellest, et teen seda isegi päris tihti, see tuleb kuidagi loomulikult, iseenesest. siiski arvan, et selle kallal annaks tööd teha.
kui ma hakkaks rääkima konkreetsest olukorrast, siis oleks see inimestevaheline tüli. näiteks lähevad parimad sõbrannad tõsiselt raksu ja ütlevad teineteise kohta päris koledaid asju, nii näkku kui selja taga, mispeale kumbki lubab suhtlemise täielikult lõpetada ja selle inimese ära unustada. täiesti mõistetav, keegi ei pea taluma solvanguid ja alandamist. läheb mööda mõni kuu ja ilmselgelt hakatakse teineteist igatsema. ollakse valmis astuma sellesama reha otsa ja proovida otsast peale. kuidas saab sellises olukorras ära leppida ilma silti külge saamata? mina ise olen sildistanud selliseid inimesi kahepalgelisteks, sest ma ei olnud enne midagi säärast kogenud. päris inetu, kas pole? ma ei tea mitte midagi sellest olukorrast, ainult seda, mida ise pealt nägin. ühel hetkel nad loopisid teineteise pihta kõikvõimalikke solvanguid ja juba mõne aja pärast said taas suurepäraselt läbi. võib-olla olen mina hoopiski problemaatiline inimene ja teised ei sildistagi kedagi sellises olukorras, aga kui ma sellist käitumist eemalt vaatan, tundub see mulle äärmiselt eemaletõukava ja võltsina. ma ei näe sellisest käitumises suurt sõprust. nüüd olen aga ise sarnases olukorras. ma ei hakka ju tervele maailmale seletama, et ma andestasin ja unustasin? sest ma tegin seda. ma tõesti ei pea vajalikuks meeles pidama kõike halba, mida inimesed on mulle teinud või öelnud. paljud mõistavad mind selle tõttu hukka, aga kui nüüd päris aus olla, ilmselt ei suudaks ma ka parima tahtmise juures selliseid asju meeles pidada, sest... ma arvan, et kõik on kogenud mõnda juhtumit minu mäluga, see on kuulus oma lühiajalisuse poolest, jah. olgu, ilmselt mind ei peakski huvitama mida teised inimesed sellest arvavad, aga siiski, tekivad ju igasugused ebavajalikud eelarvamused ja nii mõnigi inimene võib natukene pettuda minus.
see on pisut keeruline situatsioon, sest inimesed näevad selliseid asju erinevate nurkade all. ma lihtsalt mõtlen, et mida rohkem ma inimestega suhtlen, seda rohkem ma kogen, seda paremini ma mõistan ja tajun ümbritsevat maailma. ma loodan, et teised teevad sama, hoiavad silmi lahti ja annavad teistele kogu oma arusaamise ja toe, mõistes, et ühel päeval võivad nemadki sellisesse olukorda sattuda.

ahh, mulle meeldib öösiti taksoga sõita. vaikus, värvilised linnatuled ja kerge vihmasabin akna taga. kikivarvukil hiilin koju ja olen täiesti omaette. tean, et suurem osa inimestest magab ja see tekitab nii hea tunde, otsekui aeg jääks seisma ja mõtted selgineksid minu peas.
ühel hetkel lihtsalt viskab üle. inimeste kohatu vahelesegamine, mõttetu möla ja tagarääkimine. oh issand, ma ei jaksa enam kuulata seda lõputut klatši. vahel on ikka huvitav, aga teatud hetkel ületab see kõik piirid, mõned asjad võiksid jääda sinna, kuhu need kuuluvad.
viimasel ajal olen hakanud aina rohkem kahtlema inimeste aususes, olen tähele pannud, et mind ümbritsevad kordavad tihti seda, et neil on raske teisi usaldama hakata. mina olen aga täielik vastand – nagu avatud raamat. kardan, et mingil hetkel pöördub see minu vastu. aina enam tunnen vajadust olla ettevaatlikum, hoida oma suud kinni ja mõelda oma mõtteid.
selline vastik tunne painab mind, otsekui poleks ma end minevikust 'puhtaks pesnud', et miski on ikka veel mul küljes. tõepoolest on, see närib mind iga päev. ma seisan paigal ja ketran seda oma peas. algusest lõpuni. uuesti ja uuesti. mõtlen häbiga kõikidele asjadele, mida oleksin saanud selle aja jooksul ära teha. enda heaks, teiste heaks. loodan, et uus kooliaasta toob muutusi ja palju tegusaid päevi, sest just need aitavad mul õiges suunas liikuda.
minuga juhtus ka midagi armsat vahepeal. nimelt suhtlesin taas oma kalli sõbrannaga, kellega pole jämedalt öeldes pool aastat rääkinud. meil oli nii palju öelda. nagu ikka vedelesime mitu tundi voodis ja lihtsalt jutustasime kõike läbisegi. ta on nii tark ja samas mängib nii hästi lolli. meie naljad on ikka endised. meie vaated on endised. kõik on sama, nagu vanasti. ma poleks kunagi uskunud, et meil tuleb veel sellised vestlusi. ma olen tänulik, ma olen meeletult tänulik.

the hardest years in life are those between ten and seventy

ma annan inimestele tühje lubadusi ja see on õudne. ma ei salli tegelikult seda omadust ei enda ega teiste juures. luban sõpradele peagi kokku saada, panen toru ära ja mõtlen, mida kuradit ma just ütlesin. jube raske on otsustada, keda või mida ma oma ellu tahan. mõned asjad ja inimesedki lihtsalt jäävad kuskile vahepeale pendeldama, vähemalt praegu.
viimase kolme pidžaamapäevaga olen muutunud eriti laisaks ja mõte sellest, et varsti tuleb hakata taas kiiret elu elama ei paku erilist rõõmu. nagu igal aastalgi seisab minu ees järjekordne hulk valikuid – kuhu trenni minna, millele rõhku pöörata, mitu trennitundi võtta janiiedasi. vahepeal astub emme ka tuppa ja üritab oma sõna sekka öelda, mainib midagi hariduse kohta. nojah, Sprachdiplom oleks ju päris kena saavutus. ja autoga ringi sõita poleks ka üldse paha. ja üleüldises plaanis võiks veidi inelligentsem olla?!
tuleb jälle tunnistada, et kõike ei jõua teha. see teeb mind kurvaks.

kas te olete tähele pannud, kui palju mälestusi kannavad endaga kaasas lõhnad? veidi järsk teemavahetus, aga see on mind juba paar päeva painanud. kõik algas sellest, kui võtsin korvist oma huulepalsami, mida kasutasin eelmisel talvel. apelsinilõhn maalis silme ette nii palju erinevaid pilte, mida ilmselt ei suudaks ükski laul minu playlistis. küll on alles nostalgiline palsam, ma ütleks.

p.s. päike loojub juba nii varakult ja miskipärast teeb see mind peaaegu et.. õnnelikuks? ilus on. 

ausõna, mu organism ütleb varsti üles, aga ma pean selle postituse ära tegema!
ei ole piisavalt magada saanud neli ööd järjest, millest kaks esimest olid kõige ekstreemsemad. nimelt toimus meil taas maleva kokkutulek ja päevapealt oli magamine pededele (Siki ütles!). niisiis rammisime tantsupõrandat nii kaua, kuni head muusikat tuli. siis hakati laskma haamriga-vastu-seina-tümmi ja mina  hakkasin selle asemel liumäge rammina (loe: tagumik ei mahtunud sinna hästi ära, aga see mind ei heidutanud, suure naeratusega pressisin end sisse ja lasin rõõmsalt liugu).
üldkokkuvõttes panime kokkutuleku kinni ka, esimest korda minu malevakogemuse jooksul. uhke tunne oli. tean küll mida teised tundsid ja tajusin ka nende veidi põlgavaid pilke enda peal, aga mis teha, haters gonna hate. järgmisel aastal uuesti ja paremini, ega meilegi tuli võit ootamatult. võrkpall on ainuke, millest ma vist niipea üle ei saa. olen meeletult õnnelik, et mind võistkonda võeti, sain oma vanu oskusi lihvida ja olin tõeliselt rõõmus, kui mul kõik välja tuli. sellegipoolest oli mäng äärmiselt pingeline lõpuni välja ning jäime siiski paari punktiga alla. aga kaotada tuleb ka osata.

täna tegin väikese tripi soome kah.
god damn it.
soomlased on endiselt sama valjud, endiselt joodikud.
siiski, olles uhke selle üle, et saan kulutada täitsa ENDA raha, suundusin lootust kaotamata poodidesse.
god why.
minu näost oleks pidanud tegema pilti enne ja pärast.
ma isegi ei hakka alustama seda juttu ühekülgsusest ja isikupära puudumisest, ma.. ma ei tea kuhu me niimoodi jõuame, tõsiselt.
ühesõnaga lohutasin end Ben&Jerry'se jäätisega. suunasin oma raha millegi nii taevaliku kasuks, et minu hea tuju oligi tagasi.

igaljuhul, head ööd ja hommikut ja päeva, sest ma ei kavatse niipea üles ärgata.

(ma isegi ei viitsinud pealkirja ja pilti otsida, dis is serious stuff)

tie a knot in the rope, tryin' to hold, tryin' to hold, but there's nothing to grasp so I let go

minu peas tiirleb ringi lõpmatuse märk, ehkki ma loodan, et üllatused on nüüdseks siiski läbi.
ma ei saa hästi aru miks inimesed käituvad nii. või õigemini, ma üritan aru saada, aga mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab segadus minu peas.
nõuanne, mida ma olen alati teistele jaganud ning mida ise ka hoolega järginud, on rääkimine. inimesed peavad omavahel suhtlema, et teisele teada anda, mis toimub parasjagu tema peas või südames. keegi ei loe su mõtteid sinu eest, pead need ise kuuldavale tooma. niisiis istun mina siin oma kuldaväärt nõuandega ja mõtlen, miks see ei tööta. kuidas saab mõni inimene olla nii ennast täis, et ei pea vajalikuks kuulata, mida inimestel öelda on? kuidas saab kellegi peas olla nii palju vastuolusid või pigem kuidas tema pea üldse töötab?
mis mõttes me ei saa olukorda rääkimise teel lahendada? mis ajast?
mind ajab see lihtsalt nii närvi, et just siis, kui kõik on läbi ja unustatud, ilmub ta mulle täiesti ebavajalikku seisukohta avaldama ja jätab selle õhku rippuma otsekui ei olekski sellel mingit tähtsust. tegelt ka või? astusid niisama läbi, et lehvitada ja siis taas ära minna? tuled ja lammutad ühe lausega kõik, mille nimel on vaeva nähtud, et päeva lõpuni vastu pidada ja oma eluga edasi liikuda.
mille eest?

sageli küsitakse teiste inimeste madala enesehinnangu kohta. aga miks peaksid need inimesed end hästi tundma, kui neile ei ole õpetatud mida nad tegelikult väärt on?

stay hurtable, stay human, stay open

peab tõdema, et ma tahaksin praegu kangesti tööle minna, ma igatsen merd. see on imeilus ja rahustav, sillerdab päikese käes ja sositab, et kõik saab korda.
ei, mul ei ole midagi korrast ära.
vastupidi, kõik on tipptasemel.
ei pea vajalikuks oma päevaplaani kirja panna, aga võin kindlalt öelda, et see oli üks meeldiv päev. ma vaatasin ringi, naeratasin ja tänasin oma mõtetes inimesi, kes minuga koos olid. lihtsalt selle eest, et nad on. on olemas ja minuga.

lihtsalt sees on selline raske tunne. nagu keegi oleks südamele suure kivi veeretanud.
eks ma siis lähen seda homme maha veeretama, trenni ja mereteraapiaga


okei, ma lähen tegelikult šoppan ka natukene
väga vähe, ma luban

for a minute there, i lost myself

kas ma võin armastada üksildust liiga palju? kardan, et võin.
ausalt, ma ei ole nõus loobuma oma pidžaamast, ei ole nõus minema välja ja suhtlema kellegagi. ma ei taha, ei taha, ei taha.
ometigi sunnin end seda tegema, sest kardan neist ilma jääda.

vedelesin terve päeva oma toas ja käisin ühel hetkel pannkoogikatset tegemas. õnnestusid suurepäraselt, mul on lootust. emps seadis end mugavalt sisse ja suutsime isegi normaalselt juttu ajada, üle pika aja ilma karjumiseta. ilma, et ma oleksin öelnud, et ta ei mõista mind ja tuppa jalutanud. sain rääkida talle mitmeid asju, mis pole varem jutuks tulnud. naljakas, kui paljust oli ta õigel ajal ilma jäänud. või on see pigem kurb?
mõtlesin õudusega möödunud õppeaastale ja iga sõnaga läks mu lugu aina nukramaks. ma ei olnud enne tähele pannud selle olukorra haletsusväärsust.
korraga tundsin kogu seda olemust, kõiki emotsioone ja tõelisi tundeid, mis panid mind õhku ahmima ja ulgumist tagasi hoidma. ma olin nii tänulik talle, et ta ei ajanud mind tol hetkel närvi.
teen rõõmustavaid edusamme temaga suhtlemisel. hambad ristis üritan muuta oma seisukohti ja panna end tema olukorda, sügaval sisimas tean, et käituksin tema nahas olles täpselt nii, nagu ta seda praegu teeb. mul läheb lihtsalt aega selle omaks võtmisega.
raske, aga ma loodan, et see on seda väärt.

tahaksin väga ookeani äärde

everybody needs some time on their own

ma armastan seda üksindust!
vahel ma loen, vahel kuulan muusikat, vahel vaatan sarja. mõnikord satun välja oma poistega, aga siis nad teevad jälle minu macbooki kulul nalja ja ma ei taha enam nendega olla. siis ma lähen rullitama. näiteks tegin paar päeva tagasi tutvust ühe vanamehega. kõlab veidralt, aga ma ei karda võõraid, nii et rääkisime juttu ja tema kiitis minu sõitu, andis näpunäiteid enda arendamiseks. see oli nii sõbralik žest, ma armastan nüüd inimesi ka.
mulle meeldib oma raha teenida. tegin endale natuke heameelt ja käisin veidi palka laristamas. ostsin uued kontsakingad! ma arvan, et neiud saavad aru, miks ma nii elevil olen. need on täiesti tavalised ja lihtsad, aga ometi nii kenad, et ma tahaks neid päev otsa imetleda ja jalga proovida. ausõna, tulevikus saavad mu kingad endale eraldi kapi.
ostsin ka kookose kätekreemi, mis on nii hea lõhnaga, et ma määrin seda kätele umbes viis korda päevas (?!)
ma ei tea mis ajast ma sellist iba oma blogisse postitan, aga mul on nii hea tuju, et ma pidin midagi kirjutama.

i hope you feel beautiful today

milleks istuda, kui saab seista? tervelt seitse tundi jutti, mis seal ikka?! tööpäeva lõpuks ma ei teadnudki, kas tahan enam kunagi üldse põlvi kõverdada... ei, ma ei hädalda, mul oli lihtsalt mainimistväärt vahetus täna.
kas teate, inimesed on meeletud õgardid! (ütles Veronika ja pistis šokolaadi suhu) nad tulevad ja tellivad ja tellivad ja raha ka otsa ei saa, vehivad oma viiekümneste ja sajastega! mida kuradit sa teed saja euroga rannas? miks sa selle mulle annad? sinu jäätis maksis kõigest KAKS!!!
see oli ulmeline, mis seal toimus ja aeg venis aeglasemalt, kui Hilje Saagi tunnis (mitte, et see võimalik oleks, aga midagi sinna kanti see oli) õnneks päeva lõpus sain korraliku palga ja rahunesin enam-vähem maha. muidu olin ikka päris tige. tulin koju ja ajasin kõike magusat näost sisse, sest ma olen selle ära teeninud, raisk!

AGA, tänases päevas oli midagi imearmsat ka. nimelt üks mu esimestest klientidest tegi mulle kohe hommikul väga südantsoojendava komplimendi ja ma särasin päris kaua sellele mõeldes.
ja lisaks kõigele – minu tööandja on endiselt megatuus! nagu kaks Monki pesime kogu kioski puhtaks ja rääkisime sellest, kui tore on koristada.
KUI ÄGE SAAB VEEL ÜKS TÖÖANDJA OLLA?!

don't count the days, make the days count

milline spontaanne ja suurepärane päev! ärkasin juba enne äratuskella ja olin selle üle julmalt uhke, sest eile oli hullumeelne päev ja eeldasin, et magan tänase maha. aga ei, peale hommikusööki juhtus midagi ennenägematut – täiesti vabatahtlikult hakkasin rannaasju kokku panema, ei püsinud kohe üldse paigal, meeleheitel helistasin läbi kõikvõimalikud inimesed, kes tuleksid mulle seltsi. nagu ikka, siis kui vaja, ei ole kedagi. teisel pool toru kuulsin sõprade üllatunud hääli, kui ma neile oma pakkumisest rääkisin, aga vaatamata kogu oma tahtmisele, olid nad minust siiski liiga kaugel. üksinda ei olnud mul tuju minna ja niisiis ootasin, kuni Kristjanil töö läbi sai ja kella nelja paiku saime mindud. nii hea oli teda üle pika aja näha ja naerda südamest, nagu ikka temaga koos olles. rannas kohtasime teisi sõpru, kellega ma muidu nii palju ei suhtle ja alguses suhtusin ma nende seltskonda väga skeptiliselt. mõne aja pärast saime aga jutule ja olin täitsa rõõmus, et nad meiega liitusid, sest olemine läks kohe palju mõnusamaks. otsutasime mängida penskaritega võrkpalli ja kui keegi arvas enne, et mina võtan kehalise kasvatuse mänge tõsiselt, siis pole nad ilmselgelt neid tüüpe näinud. piirid mõõdeti sammudega ära, võrgu kõrgus oli ka päris mehine. ei saa mainimata jätta ka aparatuuri, mis kõik oli randa kohale toimetatud – kõlaritest mängis minu kõrvale harjumatut, kuid samas väga chilli muusikat, mis kostus üle terve ranna. maa sisse olid torgatud tõrvikud ja tundus, et tõeline pidu läheb käima alles hilja õhtul. mängisime oma mängud ära, saime kotti ja naerdes iseenda üle jooksime särke seljast heites üle kivide vette. uskumatult hea oli.  koju saime Reena pisi-autoga, mis oli väga nunnu.
peale seda, kui olin pesus käinud, uuesti välja läinud ja tagasi koju jõudnud, tundus mulle, et tänaseks piisab. ent siiski, vaadates välja tekkis mul tahtmine natuke trenni teha ja niisiis ma läksingi taas rullitama. õhk oli mõnusalt soe, päike loojus ja taevas oli roosa. teisel pool paistis juba pöidla suurune kuu ja mul tekkis selline hea välismaa tunne, kuurordi hõng. igatahes, väljas läks päris kiiresti pimedaks ja tekkiv udu süvendas minu lühinägelikkust kahekordselt, seega ma otsustasin mitte oma elu mängu panna ja kiirustasin bussi peale. tee peal peatas mind üks kena noormees ja küsis teed tiskresse. või noh, mitte ei peatanud otseselt, sest peatuda ma ju ei oska, ma lihtsalt sõitsin tast mööda ja jäin suure vaevaga mõne meetri kaugusel seisma, enne äärepealt pikali lennates. tundub, et mul ei olegi muud võimalust kui leppida selle lõpmatu awkwardnessiga. mitte, et ma hullult teaks, kus asub tiskre, aga midagi ma hämasin kokku ja loodan, et kutt jõudis õnnelikult kohale. mina aga sõitsin otsejoones bussiga koju ja arvates, et NÜÜD oli küll päev läbi, siis ka seekord eksisin rängalt. nimelt kohtasin endist kooliõde, kes elab nüüd Inglismaal ja mul oli niii huvitav, et me jäimegi pooleteiseks tunniks bussipeatusesse lobisema, nagu külamutid, kes vahetavad viimast gossipit. meie naeru kuulis ilmselt terve Õismäe. vaba ja avatud vestlus tekitas minus palju positiivseid emotsioone.

ma olen niiii rahul minu ümber toimuvaga, et teeksin kohe praegu ühe rõõmsa kukerpalli.

just pancakes

sellistel päevadel nagu täna, seisan ma pliidi ääres ja tunnistan oma silmadest peegelduva kurbusega, ET OLEN ÜKS LÄBIKUKKUNUD KOKK JA PEAN ABIELLUMA MEHEGA, KES OSKAB SÜÜA TEHA.

... sest muidu ma suren nälga.

seriously, these pancakes are just not acceptable. 

collect moments, not things

täna oli hea päev. oleksin küll tahtnud mõnele inimesele virutada, aga ei teinud seda ja naeratasin hoopiski.
hommikul vaatamata vihmale läksin tööle. mõtlesin, et täna vajab mu enesehinnang kontsi. niisiis panin need julgelt jalga ja tundsin end tõelise naisena. OOO KUI HEA TUNNE SEE ON! oma hea tujuga tegin inimesed rõõmsaks, nemad naeratasid vastu ja me kõik olime koos rõõmsad. ei saa mina aru miks pidi töökaaslane kommenteerima seda, kuidas ma tööd teen. ja sarkasmitsema. ja itsitama. rumal tüdruk. oma peas tapsin ta ära umbes viis korda. 

igatahes, kodus maandusin voodisse ja lubasin pühalikult, et ei lähe mitte mingil tingimusel välja, sest mu jalad valutasid nii, nagu pole juba väga ammu valutanud. kaevasin kapist välja imepehme hommikumantli ja mõtlesin, miks ma pole seda varem teinud. arvutis ootas mind äsja avastatud sari Cougar Town. poleks kunagi uskunud, et hakkan internetist sarju vaatama, aga siin ma olen – esimene hooaeg juba poole peal ja miski ei peata mind. paar kohukest sarja kõrvale ja sõnu polnud enam vaja. elu oli üks suur nauding. see pingevaba olek mõjub mulle hästi. seda tõestab ka fakt, et juba mõne tunni pärast pakkisin asjad kokku ja läksin rullitama. täiesti spontaanselt ja täiesti üksinda. see oli nii värskendav ja tervislik.
ühesõnaga, kõik on tõepoolest hästi, sest isegi äralöödud varvas ja halb kohv ei suuda mu tuju rikkuda.

üpris kaua ei ole kirjutanud.. ei ole eriti minulik, aga noh, ei olnud midagi tarka öelda ka. ega praegugi pole, lihtsalt tuli tuju.
suvi nagu suvi ikka, malevas sain käidud ja nüüd naudin kodus olemist. mõnes mõttes soovin, et poleks siia tagasi tulnud, sest kuue päeva jooksul on siin nii palju draamat olnud, et jaguks kooliaastal terveks kuuks. nagu nõiaring, lahendad probleemi ära, pead vastu ühe päeva ja võid kindel olla, et juba sellel samal õhtul algab kõik otsast peale. tunnen end halvasti, et julgen suvel millegi üle kurta, aga mulle ei paku enam miski erilist rõõmu. ma arvan, et see on lihtsalt selline periood elus, kus ma otsin ennast, õpin tundma oma sisemaailma ja blablabla. liiga pikale on veninud see mõistatamismäng, aga siiski loodan, et need mõned inimesed, kes minuga veel suhtlevad, peavad lõpuni vastu. jah, osaliselt sellepärast ei lähe ma ka arsti juurde, sest usun, et see lõpeb kunagi. varsti. ma ei tahaks seda haiguseks nimetada. ütleme selle kohta hilinenud puberteet. jah, kõlbab kah.
mul on jäänud veidi üle kuu aja aega (kas niimoodi öeldakse? kõlab naljakalt), et võimalikult palju kasulikku teha ja ma olen tasapisi alustanud. nüüd on ainult selline tunne, et tahaks kohe väga palju jõuda. loodan, et see läheb varsti üle, sest siis on mul jälle probleeme aja planeerimisega. mis inimene ma selline olen...

pilt on veidi creepy, ent siiski

ühtäkki muutub kodus olemine talumatuks, kõik eesootavad plaanid ebameeldivateks ja kaob ära igasugune ootusärevus.
that's why i hate people so much. 

i'm too young to believe it's not going to be okay

olen viimasel ajal tähele pannud, et riidlen iseendaga igasuguste tegude pärast. olen seda väärt ka – teen mõtlematuid asju ja olen niisama rumal tüdruk. sellegipoolest, püüan mitte kahetseda. mulle meeldib oma käitumist analüüsida, õpin end maksma panema, mõtlen välja erinevaid lahendusi teatud situatsioonidele, erinevaid vastuseid teatud küsimustele. ei jõua ära oodata, kui saan neid juba päriselus katsetama hakata, et oma vigu mitte korrata.

üldiselt mul läheb hästi. depressiivne playlist minu rohelises iPodis asendus endalegi üllatuseks popmuusika ja klubihittidega – need laulud hoiavad mu tuju üleval. õhtuti kuulan kristlikku rokki ja joon teed, need õhtud on kõige paremad. 
inspiratsioon käib ka vahel külas, aga ei püsi kaua, sest minu laiskus lämmatab selle koheselt. või on see siiski huvipuudus. ei tea. niisiis ma lihtsalt söön šokolaadi, vaatan oma lemmikuid kriminaalsarju ja naudin seda, et ei pea eriti sotsialiseeruma, sest alates esmaspäevast jõuan ma seda teha tervelt kolm nädalat. scary stuff. 

mul on selline tunne, nagu ma oleksin mitu kuud ära olnud ja nüüd lõpuks koju tulnud. osaliselt võib seda võtta ka sõna-sõnalt, sest kooliaasta jooksul ma enamasti ainult ööbisin siin, ilmselt see jättis ka oma jälje. aga ei, pigem mõtetega. ma tegin oma igapäevaasju olles mõtetega teises universumis, olles nii masendunud ja tüdinenud, et see muutus rutiiniks ja ma ei mäletanudki, mis tunne on olla nii elurõõmus, nii puhanud ja vaba. üksainus mõte sellest, et ma võin ise valida mida täna teha ja kellega teha paneb õhku ahmima.